Ma olen erinevatel põhjustel käinud Tallinnas pronkssõduri juures vist aastast 2004, siis kui ta oli veel Tõnismäel. Sel ajal oli 9. mai tähistamine minu jaoks umbes nagu nostalgiatripp, just õhustikult.

Tõnismäel nägi see asi välja niimoodi, et kohale vooris mõni tuhat inimest, kes asetasid lilled pronkssõduri ette ja siis jäädi sinna suhtlema ja asjatama. Osa inimesi kaevas mälestusmärgi ees muru sisse väikeseid auke, kuhu pisteti punased nelke. Päeva lõpus nägi see muruplats välja nagu punaste nelkide väli ja jäi nii mitmeks päevaks, kuni nelgid ära närtsisid.

Kellel kühvlikest kaasas ei olnud, sellele see ka laenati. Vanematel inimestel aitasid kõrvalseisjad oma nelki muld sorgata. Platsi viinapoe-poolses servas mängis tavaliselt vändaga grammofon venekeelseid sõjaaegseid populaarseid tantsulugusid. Selle ümber oli tavaliselt väike rühm mehi ja naisi teise ilmasõja aegsete Nõukogude armee vormides, arvatavasti mõnest rollimänguklubist. Nemad vist jagasid teinekord ka suurest plekkmannergust "rindemehe" suppi.

Meeles on seegi, et vahel seadis üks neist sõdurimundris ja pilotkaga meestest akordioni oma suurele kõhule ja laulis samu laule, mida mängis ka grammofon. Siit-sealt voorisid kohale ordenitega dekoreeritud sõjaväevormides veteranid. Kõik see meenutas mulle nõukogudeaegseid 9. mai üritusi. Õhkkond oli vaba, rahulik, sõbralik ja asine.

Kui keegi veel mäletab, siis jama Tõnismäel algas lipust. Etnoloogina on mul suisa omalaadne professionaalne kretinism märgata igat masti sümboleid ja muidugi märkasin ma automaatselt ka pronkssõduri kõrval seisvaid lippe.

Reeglina lehvisid seal Venemaa Föderatsiooni, Nõukogude Liidu, teinekord ENSV lipud ja siis see valge-kollane-must lipp, mis vaikselt hakkas Venemaal kujunema marurahvuslaste lipuks. Ja kohe märkasin ma, et puudus Eesti Vabariigi lipp. Mäletan, et mul käis juba 2004. aastal peast läbi mõte, et sellest tuleb millalgi jama.

Tegelikult ei seganud pronkssõdur nendel aastatel suurt kedagi. Väike grupp toonaseid IRL-i tegelasi eesotsas Tarmo Kruusimäega küll kogus allkirju kuju teisaldamiseks, selle ümber väheke polemiseeriti, aga üldiselt võib vist väita, et Tallinnas oli haiglane soov pronkssõdur kuhugi ära vedada väga marginaalne poliitiline küsimus ja väljaspool Tallinna ei huvitanud see üldse suurt kedagi.

Ja siis ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tuli 9. mai tähistamist väisama mees sinimustvalge lipuga. Lisaks sellele oli tal ka plakat, millele oli kirjutatud, et see sõdur küüditas eestlasi Siberisse või midagi sellist.

Tõnismäele kogunenud inimeste seas mõned ärritusid, läks rüseluseks ja politsei viis mehe koos lipu ja plakatiga minema. See vahejuhtum katapulteeris Aljoša Eesti Vabariigi rahvuslike probleemide tippu.

"Mis tähendab, et Eesti lipu kandja viib politsei minema aga okupantide lippu võid vabalt lehvitada?" Umbes selline oli eestlaste reaktsioon. Hakati rääkima mälestusmärgi kõrvaldamisest, väidetavalt pani Andrus Ansip selle oma valimislubadustesse. Tõnismäe koloss oli äkki oluline nii Kärdlas kui ka Võrus. Ma olen ikka mõelnud, et kui poleks sinimustvalge seal Aljoša kõrval lehvinud, kas seda kõike oleks juhtunud?

2005. aastal taasleiutati Venemaal Georgi lint. Väidetavalt oli see alguses järjest tugevama 9. mai militariseerimise pärast. Üha enam muutus 9. mai pidupäevaks ja Venemaa sõjalise jõu demonstratsiooniks. Leina ja mälestamise moment järjest kahanes. Ent inimesed, kelle jaoks on see päev leinapäev, jäid. Riik kaaperdas lindi ja see muutus Vene imperialismi sümboliks.

Sama juhtus hiljem ka Surematu Polguga. Algselt oli see mõeldud sümboolselt sõjas hukkunute mälestamiseks. Riik kaaperdas ka Surematu Polgu. Ehkki see on siiani jäänud aktsiooniks, kuhu inimese lähevad sõda läbi teinud esivanemaid mälestama, seda oli näha näiteks Vladivostokis, kus ma 2016 aastal 9. mai pidustustele sattusin. Eufoorilisele paraadile oli vaikne ja noruspäine Surematu Polk täielikuks kontrastiks.

Alates 2014. aastast on 9. mai tähistamine ka Tallinnas muutunud. Georgi lindid, Putini pildiga särgid, Venemaa ja Nõukogude Liidu lipud on üks väliseid külgi. Sisemiselt on samuti muutus toimunud. Ka Aljoša juures on järjest rohkem pidutsemist. Kõlaritest kõlavad sõjaaegsed nõukogude laulud, keegi kuskil tantsib nende järgi, madrusesärkides mehed joovad murul viina.

Kantakse päris palju nüüdseks Venemaal väga trendikaks 9. mai aksessuaariks muutunud Nõukogude Armee teise maailmasõja stiilis pilotkasid. Tegemist on ju ikkagi pidupäevaga, võidupüha siiski. On ka inimesi, kes tulevad vaikselt mälestama oma esivanemaid, ent nad on silmanähtavas vähemuses. Ja mul on neist teinekord siiralt kahju.

Mis jällegi puudub, on muidugi Eesti lipp. Kui see seal oleks, siis poleks see tegelikult mingi anomaalia. Kui vaadata iirlaste või itaallaste üritusi USA-s, siis peale oma etnilisust sümboliseerivate Iirimaa või Itaalia lippude on alati näha ka USA lippe.

Sama on n-ö etniliste pidustustega Skandinaavia riikides. Ikka on asukohamaa lipp austuse märgina kohal. Siis võiks alati öelda, et Vene lipp ei sümboliseeri siin Putinit, vaid meie päritolu. Nõukogude lipp tähistab seda, et meie vanaisad langesid selle lipu alla, aga mitte okupatsiooni. Huvitav, et kellelegi pole selline võimalus kunagi pähe tulnud.

Nüüd me oleme siis sealmaal, et prominentsed Eesti vene kogukonna esindajad annavad jälle eestikeelses meedias lonkavaid seletusi kuidas 9. mai on ikkagi mälestamise päev ja kõik muu sinna juurde puutuv. Palun vabandust, aga te ju ise peaks mäletama, et mälestamine ja leinamine Tõnismäe moodi on jäänud minevikku.

Nad paluvad, et eestlased mõistaksid. Sõda, trauma, kannatused ju. Mitte midagi poliitilist, te saate kõigest valesti aru. Olles ise üritanud Eesti venekeelset meediat kasvõi ühe silmaga jälgida, pole ma kunagi näinud, et ükski nendest nn kogukonnaliidritest oleks kunagi palunud omaenese kogukonnal vältida konfliktsete sümbolite kasutamist. Võib-olla tõesti pole Putini pildiga särgid ja nõukogude atribuutika kuni sõjaväevormideni välja parimad aksessuaarid Tallinnas ringi töllerdamisel? Mis siis, et seda tehakse Venemaal.

Pole kunagi kuulnud kedagi ütlemas, et äkki paneks kuhugi ka sinimustvalge. Et nagu austuse märgiks või kasvõi selleks, et on juba kõrini sellest pidevast okupatsiooni pühitsemise süüdistustest. Lätis ju natukene kantakse Georgi linte koos Läti lipu värvides lintidega, äkki teeks ka? Saaks natukene rahu. Ei, kui keegi midagi seletab, siis palutakse eestlastel aru saada.

Ma olen ühelt ja teiselt selliselt liidrilt sotsiaalmeedias küsinud, et miks nii, aga vastust pole saanud. Millegipärast mul on tunne, et neile ei meeldi see küsimus.

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart kutsus üles 9. mail mitte kandma konfliktset sümboolikat. Au ja kiitus, aga miks alles nüüd? Konfliktne situatsioon kerib juba ju... oh, ma ei tea kui ammu. Ega's midagi, ootame huviga, millised sümbolid ilmuvad Tõnismäele selle aasta 9. mail. Ja milline saab olema reaktsioon.