Kalev Vilgats: Bresti kindlusest Azovstalini

Moskva Kreml.
Moskva Kreml. Autor/allikas: Pixabay

Winston Churchill ütles pärast võitu El Alameini all: "Nüüd pole see veel lõpp. See pole isegi lõpu algus. Kuid see on võib-olla alguse lõpp." Sama võiks öelda ukrainlaste edusammude kohta võitluses Vene agressoriga, kirjutab Kalev Vilgats.

Kui Kremli härjapõlvlastel olnuks rohkem oidu, poleks nad läinud sõjalisele avantüürile, mille tulemused Venemaale on ette arvamatud. Nüüd oleks Sarmaatia lagendike valitsejale vaja kas või midagigi, et 9. mail võitu kuulutada. Oleks sümboolne. Aga mida pole, seda pole, isegi mitte kirbu kintsu liua peal ja vana varest laual, nagu ütleb lõbus lorilaul.

Selle asemel väidetakse, et Kremli peremehel tuleb üldse heita operatsioonilauale ja selleks ajaks läheb presidendivõim julgeolekunõukogu esimehele Nikolai Patruševile, mis demokraatlikus riigis oleks veider, aga autokraatlikul Venemaal normaalne käik. Kuigi loogilisem olnuks, et riigipea kohuseid täidaks ajutiselt peaminister või duuma spiiker. Aga mõistusega ei saa Venemaad võtta.

Muide, Vladimir Putini võimaliku operatsiooniga seoses meenus Mihhail Frunze. Vuntsilise peaarsti korraldusel läks Punaarmee juht tarbetule operatsioonile, oli allergiline narkoosile ja sirutaski tiivad punase paradiisi poole. Kah viis, kuidas tülikast inimesest lahti saada.

9. maiga seoses arutletakse, kas Putin võib teha Ukrainale sõjakuulutuse ja korraldada Venemaal üldmobilisatsiooni. Muidugi võib, aga see oleks juba avantüür ruudus. Esiteks pole Venemaal toimivat mobilisatsioonisüsteemi ja teiseks, mida anda selga ja kätte mobiliseeritutele. Et võtku lahingus relvad vaenlaselt, riided elanikelt ja söögu seda, mida Ukraina aitadest kätte saab.

Küll võiksid Moskvas sõjaväeparaadil osalevad väed minna marsisammul otse sõjaväljale. Nagu novembris 1941 Moskva alla. Oleks sümboolne ja Georgi lindid saaks varsti ära kasutada pärgade kaunistamiseks.

Mis aitaks, kui midagi ei aita?

Uskusin tükk aega, et mõtlevam osa Venemaast tuleb tänavatele ja tõstab häält teise slaavi rahva hävitamise vastu. Paraku löödi protestijatel suud nuiaga kinni juba sõja algfaasis. Nii totaalset ajupesu, mis on tehtud Venemaa elanikele, kiidaks isegi Joseph Goebbels.

"Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg." Abraham Lincoln eksis, Venemaa näitel saab küll.

Venemaalaste mõttemaailma muudaks ajapikku vaid vahetu kokkupuude sõja tulemustega. Olgu selleks kaduvad töökohad, tühjenevad poeletid või sagenevad lennureisid, mis toovad järjekordse "laadung 200" kirste. Ent analüütikud on jõudnud sellegi kurva tõdemuseni, et paljud Venemaa elanikud on valmis elama muldonnis tattnina valgel, sest emake-kodumaa peab võitlema teda ümbritsevate vaenulike riikidega nagu kodusõja ja välismaise interventsiooni aastatel. Edasi lahingusse, Tšapajev geroi!

Azovi polk on teatanud, et relvi maha ei pane ja Azovstal ei alistu. Mulle on tekkinud siin assotsiatsioonid Stalingradi traktoritehase või Bresti kindlusega. Viimasesse ei julgenud okupandid isegi veel talvel 1941/1942 nina pista, sest kuskilt kasematist võis tulla hulkuv kuul.

Lõputu õud või õudne lõpp?

Winston Churchill ütles pärast võitu El Alameini all: "Nüüd pole see veel lõpp. See pole isegi lõpu algus. Kuid see on võib-olla alguse lõpp." Sama võiks öelda ukrainlaste edusammude kohta võitluses Vene agressoriga.

Millalgi peab tulema lõpp, aga see pole veel selline lõpp. Olen nõus nende analüütikute ja ekspertidega, kelle arvates saab sõda Ukrainas lõppeda Vene vägede välja kihutamise ja Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise ning Venemaa nõrgestamisega sedavõrd, et ta järgmistel kümnenditel ei kujutaks enam naabritele ohtu.

Rahulepinguga, mis jätaks osa Ukraina territooriumist vaenlase meelevalda, ei saa Kiiev leppida, sest siis oleksid kõik ohvrid asjatud ning agressioonioht ei kaoks kuhugi

Ma ei tahaks uskuda, et Venemaa kallutatud struktuurides pole inimesi, kes poleks mures, mis saab edasi. Võimalik, et Venemaa pääsemine oleks pöördes ja pole oluline, kas riigi- või paleepöördes.

Praeguses olukorras oleks loogiline oligarhide ning jõustruktuuride liit. Kumbagi neist ei rahulda praegune olukord ja mõlemad pooled vajavad teist. Oligarhid ei ajanud varandusi kokku mitte selleks, et mammonast ilmajäämise pärast Venemaalt lahkumise võimaluseta väriseda ja ilmselt on paljud julgeolekuülemused solvunud Putini peale neile osaks saanud kriitika ja kohtlemise tõttu. Sõjavägi veelgi enam. Taevasse haibitud kuulsusrikkusest on jäänud riismed ja 2,5 kuuga on Ukrainas kaotatud poolteist korda rohkem sõjaväelasi kui kümne aastaga langes Afganistanis.

Väljapääs oleks Putini ja tema lähima kamarilja kõrvaldamine, et õudse lõpuga ühtedele hakata Venemaad päästma lõputa õudusest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: