Saks: Moskvale võib saabuda valik, kas jääda kaitsesse või taotleda vaherahu

Foto: ERR

Julgeolekuekspert Rainer Saks ütles "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et tema hinnangul ründavad Vene väed Ida-Ukrainas praegu niivõrd intensiivselt selleks, et saavutada endale hetk vaherahu taotlemiseks.

Kui kaua ja kui palju jätkub ukrainlastel võhma seda sõda pidada? Üks asi on võitlustahe ja moraal, mis ukrainlastel on kahtlemata tugev, aga kuidas on ressurssidega?

Ukrainlased annavad märku, et nad on valmis pikaajaliseks sõjaks ja kogu see nende viimase kolme nädala kommunikatsioon on olnud väga palju suunatud sellele, et nad valmistuvad vastupanu pealetungiks, mis algab alles juulis, võib-olla isegi juuli teises pooles, augustis ja loodavad aasta lõpuks saada need alad vabastatud.

Selles on oma teatud loogika, sest kuna nad teevad mobilisatsiooni, neil inimressursi nappust ei ole. See relvastus, mille nad hangivad, selle kasutusele võtmine võtab aega. Sealt võib lugeda nädalate kaupa, et kui korralikult ette valmistada logistika, kõik asjad ära korraldada, siis umbes niimoodi see võib välja näha. Ja hiljuti nad pikendasid ka sõjaseisukorda augusti lõpuni peaaegu. Nii et Ukraina tahab näidata, et ta on kindlasti valmis pikaajaliselt sõdima.

Aga ainuke asi, mis võib selle kahtluse alla seada, on see, kui nende kaotused lähevad neile selles sõjas talumatuks. Tundub, et siiani pole veel läinud talumatuks.

Kuidas Venemaa kolmandat kuud seda pealetungi on suutnud oma vägesid koondada? Üldisest pealetungist on sõjategevus koondunud ikkagi Ida-Ukraina väga konkreetsetesse piirkondadesse. Kas see tähendab, et Vene sõjamasin on nüüd seal tööle saadud?

Eks ta töötab paremini, sest nad on fokuseerunud väga kitsale alale ja üritavad seal sõdida. Kui me paneme selle skaalasse, et kui need lahingud seal piirkonnas oleks sellisel skaalal toimunud sõja esimese kolme nädala jooksul, siis ei oleks keegi seda isegi tähele pannud, sest see oleks olnud niivõrd marginaalne, kitsal alal väikene edasiliikumine, tagasiliikumine. See ei oleks kellegi tähelepanu pälvinud, oleks sõjategevus toimunud märksa suuremal alal, märksa suuremate liikumistega. Selles mõttes on see väga teistsugune olukord.

Aga sellegipoolest ta ühtepidi näitab seda Venemaa relvajõudude teatud kurnatust juba, et nad ei suuda enam suuremal skaalal liikuda, aga teistpidi see on ikkagi ukrainlastele ohtlik, sest ka nendes lahingutes on võimalik Ukrainale põhjustada väga suuri kaotusi ja eelkõige just tsiviiltaristule, mille Venemaa ongi võtnud uueks lähenemiseks. Et mitte purustada ainult Ukraina relvajõudusid, mida nad kahtlemata kiiresti teha ei suuda, aga katsuda muuta sõda Ukrainale talumatuks just tsiviilohvrite ja tsiviiltaristu purustamise kaudu.

Me oleme näinud täielikku retoorika muutust, ilmselt ka mõtlemise muutust selle kolme kuu jooksul. Kas nüüd ka n-ö reaalsete tegudeni on jõudnud lääs Ukraina aitamisel?

Lääneriikidel tavaliselt ei teki probleemi kohe kiiresti kõik hukka mõista, kiiresti reageerida. Sellega saadi suurepäraselt hakkama. Saadi hakkama ka esimeste sanktsioonipakettide käivitamisega, mis omavad ka võib-olla isegi natuke rohkem moraalset mõju kui reaalset mõju strateegilisele või taktikalisele olukorrale. Ramsteini kohtumised näitavad, et on tekkinud mingisugune grupp riike – ärme nimeta seda koalitsiooniks või organisatsiooniks –, kes koordineerib sõjalise abi andmist Ukrainale. See on väga suur samm edasi, sest sellest on vähemalt mõni kuu tagasi pikalt kirjutatud, et mitte igasugune abi ei sobi kiiresti ukrainlastele üle anda, vaid selle kasutusele võtmine võib olla väga erineva nõudega väljaõppele ja varustuse tagamisele ehk iga abi ei pruugi olla tegelikult abi, vaid koorem. Selles osas on küll samm edasi astutud.

Aga mis on suurem probleem minu arvates, on see, et ei ole suutnud Euroopa ega ka Ameerika korralikult vedada rahvusvahelist diplomaatilist tegevust, mis oleks hästi laiaulatuslik erinevate kontinentide suuremat hulka riike kaasav, mis kuidagi avaldaks Venemaale rohkem survet.

Kahurid ja tankid on lõpuks kohale jõudnud?

See on väga oluline. Ma arvan, et eks ta lühikeses perspektiivis on kindlasti kõige tähtsam, sest selle abiga ei ole midagi viivitada. Seda on väga kiiresti vaja.

Kui kaua me sellest sõjast veel rääkima peame ehk millised on selle väljavaated?

See sõltub sellest, millised on mõlema poole ressursid. Kahtlust ei ole selles, et Ukraina tahe võidelda on jätkuvalt väga suur. Ja siin on Venemaa esimese saatusliku vea teinud – kui nad on asunud hävitama kõike, mis on Ukraina kultuuri, identiteedi ja poliitikaga seotud, siis ta on pannud ukrainlased sellisesse olukorda, et neil ei olegi valikut. Kompromissi teha ei saa, saad surma nagunii. See on selles mõttes juba iseenesest olukord, kust rahvas saab väljuda ainult võitjana.

Aga oluline on ka see, et ukrainlased ongi selline rahvas, kes ongi väga uhked ja valmis oma iseseisvuse, vabaduse eest seisma. Ma arvan, et see kindlasti määrab selle võitluse tulemuse. Ja Ukraina poolelt selle sõja lõpetamist või initsieerimist ei ole minu arust mõtet oodata. Seetõttu sõltub kõik rohkem sellest, kas Venemaa reservid lubavad tal sellisel kujul sõdida nagu seni.

Praegu on väga raske seda ennustada, aga tundub, et vaadates seda, kuivõrd väiksemaks kogu aeg aktiivse sõjategevuse ala jääb, siis võib eeldada, et Venemaal on praegu lähenemas see valik, kas jääda kaitsesse või üritada ise taotleda vaherahu. Mulle tundub, et nad ründavad niivõrd ägedalt praegu selleks, et saada endale see momentum mingiks ajutiseks vaherahuks.

Toimetaja: Merili Nael

Allikas: "Aktuaalne kaamera"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: