Reede pärastlõunal lõppes mõneti ootamatult Reformierakonna ja Keskerakonna võimuliit, mille tulemusel liikusid siseministri ülesanded kaitseministrile. Jõudu Kalle Laanetile! Ajutiselt on see varemgi nii olnud ja loodan, et see olukord saab kiire lahenduse. Muidugi tubli kantsleri eestvedamisel kõik jätkub ning väga olulised poliitilised otsused ja suunad on olemas. Siseministeeriumi haldusalas toimuv peab jääma nii sõnas kui ka teos laia riigikaitse osaks.

Kui vaadata perioodile tagasi, siis suutsime Stenbocki majas heas konstruktiivses õhkkonnas palju korda saata. Näiteks meenub ühena viimastest hea koostöö kaitseminister Kalle Laanetiga, et ühendada kaitseväe ja PPA laevastik ning tõsta Eesti julgeolekuvõimet merel.

Väärt asi sai tehtud, algusest kuni lõpuni. Või võtame välismaalaste seaduse muudatused, mille puhul leidsime minister Andres Suttiga tasakaalu tööturu kitsaskohtade lahendamisel, tagades vajaliku järelevalve. Nii see Eesti asjaajamine peakski käima, heas koostöövaimus. Ja ilma riigikogu enamuse toetuseta ei realiseeru ükski asi. Muidugi oli ka lahkarvamusi, aga kus neid ei oleks. Ja mõni lahkarvamus võib viia ka lahkuminekuni.

Pooleteise aastaga 150 miljonit

Eesti sisejulgeoleku vaates olid viimased poolteist aastat märgilised ning on palju positiivset, mida siseturvalisuse valdkonna heaks oleme üheskoos meeskonnaga saavutada suutnud. Ainuüksi pooleteise aastaga on siseministeeriumi valitsemisalale eraldatud ligi 150 miljonit eurot.

Tänu sellele oleme saanud tõsta piiri väljaehitamise ambitsiooni ning tuua valmimistähtaega kuni poolteist aastat lähemale, senise 2026. aasta lõpu asemel aastasse 2025. Kusjuures esimene, 23 kilomeetri pikkune lõik saab juba järgmisel nädalal ametlikult valmis, seda oodatust aasta varem. Eesti riigi turvalisuse aluseks on tugev piir, mis on kindlasti praegu paremini valvatud kui eales varem.

Samuti on riik tegutsenud viimastel kuudel väga kiirelt ja otsustavalt siseturvalisuse ja elanikkonna kaitse tõhustamisel, mida kinnitab rohkem kui 90 miljoni euro suurune rahasüst. Esimestest positiivsetest tulemustest saame rääkida juba sellel kuul, sest päästeamet on teinud head tööd ning jaanipäevaks on kaardistatud varjumiskohad neljas suuremas linnas. Astume mitu head sammu edasi, et siluda minevikus tehtud järeleandmisi.

Inimesi, kes sageli enda eluga riskides seisavad meie igapäevase turvalisuse eest, tuleb veelgi enam väärtustada. Möödunud aastal oli võimalik tänu riigieelarvest saadud lisarahale ja siseturvalisuse asutustes tehtud ümberkorraldustele tõsta päästjate ja politseinike miinimumpalkasid ligi 12 protsenti ning päästekorraldajatel häirekeskuses enam kui kuus protsenti. Need inimesed on meile alati valmis kriitilises olukorras appi tõttama ning seetõttu tuleb töötada jõuliselt selle nimel, et neile väärilisemat palka pakkuda.

Meil tuleb jätkata pingutamist, et sõnad ei jääks tühjaks ning järgneksid oodatud tulemused: 2025. aastaks siseturvalisuse töötaja miinimumpalk 1,2 korda Eesti keskmisest palgast. Tõrvatilgaks meepotis jääb muidugi kokkuhoiuülesanne, kus algsest summat sai küll läbi võitluste vähendada, aga kokkuhoiuülesanne on töölaual aastani 2024 ja see on väljakutse.

Strateegia ja koostöö

Iga samm siseturvalisuse hoidjate poole on positiivne. Seetõttu on mul hea meel, et riigikogus õnnestus vastu võtta eriteenistuste ühtlustamise eelnõu, millega loodi ühtsed alused politseinike, päästeteenistujate, teiste eriteenistujate ja vabatahtlike teenistusregulatsioonidele ning sotsiaalsetele tagatistele. Ka selle eest tuleb tänada koostöö eest nii sotsiaalkaitse-, justiits- kui ka rahandusministrit. Pikalt oodatud eelnõu ületas viimaks finišijoone ikka tänu riigikogule, kes selle vastu võttis. Edule andis aluse Keskerakonna fraktsiooni toetus. Aitäh!

Tõepoolest, suutsime viimase pooleteise aasta jooksul teha valdkonnas märkimisväärse edasimineku. Ühtpidi on selle taga konstruktiivne koostöö poliitilisel tasandil - keskfraktsioonis, riigikogus, valitsuses, aga ennekõike ikkagi siseturvalisuse eest seisval meeskonnal.

Sõda Ukrainas on toonud õigustatult siseturvalisuse probleemkohtadele suuremat tähelepanu ning nende lahendamistega tuleb jõuliselt edasi liikuda. Keerulisel ajahetkel vajame tarka ja strateegilist lähenemist ning valdkondadeülest koostööd. Selles on oluline roll ka ministril, kes on vedaja ja ka vastutaja rollis. Eesti inimeste turvalisuse eest seismine ei tohi jääda unarusse.