7. septembril möödus 103 aastat sellest, kui pandi alus organiseeritud tuletõrjele Eestis. Vabatahtlike ja kutseliste päästekomandode koostöös sündinud ühendus oli praeguse päästeameti ja ühtse päästevõrgustiku eelkäija. Loomulikult on 103 aastaga päästesüsteemis väga palju muutunud. Nagu on muutunud ka taasiseseisvunud Eesti Vabariik kolme aastakümne jooksul.

Taasiseseisvumise järel tuli üles ehitada toimiv päästevõrgustik, mis on võimeline reageerima kõikvõimalikele õnnetustele. Meil on väga heal tasemel päästjad, elupäästet vajavatele sündmustele jõutakse keskmiselt üheksa minutiga, olles sellega Euroopa riikide esirinnas. Oleme tõhusa ennetustööga vähendanud neljakordselt tuleõnnetustes hukkunute ja uppumissurmade arvu.

On oluline, et abi jõuaks kohale võimalikult kiiresti. Päästjate kõrval on toimetamas tugev ja usaldusväärne vabatahtlike päästjate võrgustik. Lisaks 1700 päästjale on igapäevaselt õnnetustele reageerimas 2200 vabatahtlikku päästjat. 

Uus reaalsus

Sõda Ukrainas on toonud meile uue reaalsuse. Sõjakaadritest näeme, millega tuleb silmitsi seista ja kui oluline on riigi sõjalise võimekuse kõrval ka inimeste aitamine ja kaitsmine ning ka nende endi valmisolek kriisiolukorras toime tulla ja oma lähedasi aidata. Päästeamet on kriiside valguses saanud lisaks juurde ligikaudu neljandiku võrra tööülesandeid.

Inimesed vajavad abi ja kaitset igas kriisis, olgu selleks siis tsiviilkriisid või sõjalised rünnakud ning olgu kaitstavateks meie oma inimesed või inimesed meie partnerriikidest, näiteks sõjapõgenikud.

Selleks, et olla riigi ja indiviidi tasandil kriisiks valmis, tuleb meil viivitamatult tegutseda. Suurendada tuleb elanike teadlikkust ohtudest ja valmisolekust. Riik peab inimestele tagama kõik võimalused ja vahendid nagu näiteks varjumiskohad või kogu Eestit kattev ohuteavitussüsteem.

Vaja oleks püsivust

Varasemalt oleme arendusi teinud võimaluste piires ja oma muude tegevuste rahastuse arvelt. Tänavu vastu võetud lisaeelarve näitas, et ka poliitilisel tasandil on mõistetud vajadust riigi valmisolekusse rohkem investeerida. Saime 2022. aasta lisaeelarves selleks ja järgmiseks aastaks vajaliku lisarahastuse.

Selle raha eest loome nüüd ohuteavitussüsteemi ehk paigaldame 16 suuremasse linna 80 sireeni, korraldame elanikele ja kohalikele omavalitsustele õppusi ning koolitusi, tähistame suurlinnades varjumiskohad, loome esmased varud ulatuslikuks evakuatsiooniks, toetame kohalike omavalitsuste kriisivalmidust ning suurendame päästeameti komandode toimepidevust ja varusid.

Kuid lisarahaga saame teha vaid hädavajalikemaid arendusi. Aastaks 2024 on elanikkonnakaitse eelarve paraku taas nullis, mistõttu pikaajalisi arendusi pole meil praegu võimalik alustada.

Varjumiskohti Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas on küll tähistatud, kuid rohkemaks praegu võimalusi ei ole. Ohuteavitussüsteemid saavad küll suurematesse linnadesse paigaldatud, kuid puudu on raha nende hooldamiseks. Nõnda me 30-aastast võlga elanikkonnakaitses ei likvideeri.

Vajalikke arendusi ei tohi me ka mingil juhul teha igapäevase turvalisuse arvelt. Siseministeeriumi valitsemisala baaseelarvega kindlustame selle, et meil on päästjad ja politseinikud, kes tegelevad pidevalt sündmuste lahendamisega.

Baaseelarvest peavad olema tagatud pidevalt hooldatud ja uuendatud varustus ning tehnika, jätkusuutlik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toimimine ja töötingimustele vastav töökeskkond. Pikaajalisteks kriisivalmiduse arendusteks ja püsikuludeks on tarvis püsirahastust aastas ligi 70 miljonit eurot. Päästeametil on sama suur aastaeelarve ja suurem osa sellest kulub päästjate palkadeks.

Turvatunde alustala on meie inimesed

Siseturvalisuse tagamise ja kriisideks valmistumise vaates ongi prioriteediks meie inimesed. Ilma nendeta me ei tee midagi ära. Meie peamine eesmärk on tagada neile vääriline palk.

Raskes seisus on just meie pääste, politsei ja häirekeskuse inimesed, kes peavad sündmustele esimesena reageerima ja lahendusi leidma. Selleks, et hakkama saada pikas ja intensiivses kriisis, on meil vaja juurde sobiva ettevalmistusega inimesi, kellel oleks ka väärikas töötasu.

Uusi korraliku väljaõppega töötajaid on aga palga ja raske töö tõttu keeruline leida. Olemasolevad lähevad pensionile või lahkuvad töölt väsimuse ja stressi tõttu. Pealegi pole praegune palgatase uutele sisenejatele piisav ega atraktiivne.

Lisaks on kärbete tõttu meie koosseisu pidevalt vähendatud ja optimeeritud. Seejuures on päästeamet saanud viimaste kriisidega juurde neljandiku võrra tööülesandeid. Meil pole enam millegi arvelt rihma pingutada ja pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik.

Seega, et kodanikud saaksid kriisideks paremini hakkama ja meie saaksime neid kriisides paremini aidata, on vaja, et meil oleks ka inimesed, kes seda teeks. Neile peab olema tagatud selleks vääriline palk.

Meie soov on, et igale politseiametnikule ja päästjale tagataks 2025. aastaks minimaalselt 1,2-kordne Eesti keskmine palk. Sama palk tuleb tagada ka päästekorraldajale, kelle vahendusel abi abivajajani jõuab.

Kokkuvõttes peame hakkama kohe tegelema inimeste kriisideks valmisoleku suurendamisega ja suunama rohkem vahendeid elanikkonnakaitse võimekuse tõstmisele ja hoidmisele ning investeerima meie igapäevase turvalisuse tagajatesse. Seda enam, et praegune julgeolekuolukord on märkimisväärselt suurendanud ühiskonna ootusi valdkonna kiireteks arenguteks.

Kuna meil tuleb need kulutused nagunii teha, siis on parem teha seda kohe ja läbimõeldult. Meie riigikaitse peab ka tegudes ja sisuliselt hõlmama meie inimeste kaitset.