Projekteerimine võtab kolm aastat ning kui kõik sujub ning ka ehituseks raha leitakse, kerkivad 2029. aastaks kaks suurt hoidlat. Üks Tartusse Raadile, teine Tallinna lähedale Rae valda. Kokku 30 000 ruutmeetrile koondatakse suur osa Eesti muuseumite varadest. 2020 aastal hinnati, et pärandihoidlad maksavad kokku 57 miljonit eurot.

Aga Isamaa esimees Helir Valdor Seeder küsib kultuuriministrile saadetud kirjas, kas niimoodi on meie pärand ikka kaitstud. "Selline, suure osa Eesti museaalide koondamine kahte hoidlasse, kätkeb tõsist ohtu vaenuliku välisriigi rünnaku korral ja ka teiste õnnetuste, näiteks tulekahjude ja veeavarii korral," kirjutas Seeder.

"Tsentraliseerida kõik ühte või kahte kohta, sellega me suurendame ka riske. Kusagil on optimum. Ja minu arvates see optimum ongi seal, et me säititame maakonnamuuseumid ja need museaalid, mis on olnud aastakümneid nendes muuseumites, mille eest on hoolitsetud, kus on olemas kvalifitseeritud inimesed, säilitada seal see võrgustik ja luua seal need paremad tingimused."

Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Merilin Piipuu ütleb, et pärandihoidlate puhul mõeldakse läbi nii museaalide evakuatsioon kui varjendid, kuhu esemed peitu panna. Osaliselt on varjendid juba projekteerimisülesandes sees.

"Aga osaliselt me kahtlemata nüüd täiendame ka seda ülesannet lähtuvalt sõjaolukorras õpitust. Meil on rohkem infot nüüd mõtlemaks läbi veelkord kõikvõimalikke detaile, mis sõjalist ohtu puudutavad."

Piipuu meenutab, et ühishoidlad rajataksegi selleks, et pärand ei häviks. Kõige enam kahjustavad meie museaale vale temperatuur ja niiskus.

"Tegelikult iga päev meil hävib üle Eesti väikestes hoidlates, mis ei ole tegelikult hoidlatingimustele vastavad, kus puuduvad ka evakuatsioonivõimalused ja varjendid, kus on väga suured ohud, näiteks tuleoht," rääkis Piipuu.

Helir-Valdor Seeder aga märgib, et liigne tsentsaliseerimine pole niikuinii hea. Tema sõnul on maakondades spetsialistid, keda ei maksa keskustesse koondada.

"Museoloogiline uurimistöö, teadustöö kohtadel kannatab. Ja need inimesed, kes täna tegelevad nende säilitamisega, ka uurimisega ja nii edasi, need kvalifitseeritud töökohad kohtadelt kaovad, tsentraliseeritakse ja sellega tegelikult selline laiemapõhjaline selle valdkonna kultuuriline tegevus saab olulise tagasilöögi, mida me kindlasti ei taha," leiab Seeder.

Merilin Piipuu sõnul on mõndade teenuste, näiteks digitaliseerimise või konserveerimise kokkukoondamine paratamatu ja kohati see juba käib. Peamine põhjus on, et spetsialiste ongi Eestis vähe.

"Täna ju erinevad kogudega tegelevad inimesed maapiirkondades eriti peavad olema väga mitmefunktsionaalsed. Lisaks kogudele tegelevad nad püsiekspositsiooniga ja kuraatoritööga. Tegelevad kohati isegi  lastetööga ja pedagoogikaga. Sellise tehnilise töö ära võttes saavad nad rohkem sisulise tööga tegeleda.

Helir-Valdor Seeder ütleb, et piisavate võimaluste loomine maakonnamuuseumide juurde tuleks lõppkokkuvõttes odavam. Piipuu sõnul oleks see aga mitu korda kallim.