Viimaste nädalatega avalikkuses aktiviseerunud arutelu tee-ehituses valitseva alarahastuse üle on äärmiselt tänuväärne, sest küsimus pole ju enam vaid võimalikult sileda asfaldi olemasolus.

Selge see, et ajad pole praegu lihtsad, raha kaotab väärtust ja vajalikud materjalid kallinevad hirmkiiresti ka teede-ehitaja jaoks. Mis hakkab aga Eesti teetaristut ja seeläbi ka meie konkurentsivõimet juba mõne aasta perspektiivis oluliselt mõjutama, on pika vaate puudumine.

Kahjuks oleme Eestis hädas teetaristu normaalse olukorra tagamisega, kuid kaasaegne tee-ehitus on sellest tasandist juba pikka sammu edasi astumas. Piltlikult öeldes tegeleme alles lapse lugema õpetamisega, kuigi tal oleks juba aeg hakata vähemalt põhikooli lõpetama. 

Teedeehitus vajab hädasti mõtteviisi muutust, sest vastasel juhul jääb Eesti teetaristu ajale lihtsalt jalgu. Reeglina hangib avalik sektor töid ja teenuseid soodsaima hinna kriteeriumit silmas pidades. Kes teeb soodsaima hinnaga pakkumise, on võitja. Niimoodi tee ehitamist hankides saame küll sileda vanakooli asfaldi, aga vajalikku innovaatilist sammu sel viisil enam edasi ei astu. Samal ajal on tark, nõuetele vastav ja tulevikuvajadusi arvestav teedevõrk Eesti kui riigi konkurentsivõime alus, millega tagatakse vajalik, ohutu, kiire ja mugav liikuvus kõigile.

Seega on üldist kiiret arengut ning juba õige pea ka teedele esitatavaid uusi tehnoloogilisi nõudmisi arvestades aeg mõelda ka muude mõõdikute kasutamisele parima partneri leidmiseks kui vaid soodsaim hind. Viimane aeg on hakata teetaristu puhul valmistuma ajaks, kui liikluses muutuvad tavaliseks erinevas vormis iseliikuvad sõidukid. Samuti on väga oluline küsimus tee-ehituse keskkonnajalajälje vähendamine. 

Innovaatilised lahendused on ka kestlikumad 

Spetsialistid on juba aastaid töötanud selle kallal, kuidas muuta enam maanteed ja tänavad ohutumaks, vaiksemaks ja keskkonda säästavamaks. Kestliku tee-ehituse eesmärk on maksimeerida tee eluiga, piirates samal ajal sellest lähtuvaid heitkoguseid.

Selle eesmärgini jõudmiseks saab näiteks erinevaid materjale, ka vana asfalti, taaskasutada, asfaltsegudes uut tüüpi sideainete kasutamisega laiendada võimalusi ja vähendada keskkonnamõju, projekteerida teetaristut viisil, mis vähendaks heitgaaside koguseid suurendavaid ummikuid jne.

Üha enam leiavad kasutamist ka asfaltsegud, mis võrreldes traditsioonilise asfaltseguga on valmistatud märgatavalt madalamal temperatuuril ja seekaudu loovad tervislikuma töökeskkonna ja säästavad energiat. Samuti on teadlased juba jõudnud iseparaneva asfaltkatteni, mis teeb selle imeteo ära magnetvälja ja raudoksiidi nanoosakeste abil. 

Läbi aastate on teede ehitamine käinud sarnase mudeli järgi. Materjalid on muidugi mõnevõrra muutunud, aga oma olemuselt on tee-ehitus tugeva aluspõhja loomine ja sellele siledama teekatte paigaldamine. Selline tee-ehituse mudel töötas tegelikult siiani hästi, kuid nüüd on valdkonnas ees kardinaalsed muutused.

Isejuhtivad sõidukid, vesiniku- ja elektriautod, sõidukite omavaheline suhtlus ja suhtlus teega, liikluse suurandmete kogumine ja neist tekkivad uued järeldused on lähitulevik (mis osaliselt juba käes), mille vajadustele peab vastama ka tee-ehitus.

Samal ajal pole meil aga isegi veel korralikult toimivat elektriautode laadimistaristut, rääkimata muudest palju nutikamatest lahendustest.

Isejuhtiv auto vajab vähem ruumi 

Need targemad lahendused ei tee ainult inimeste elu mugavamaks, vaid on ka ka keskkonnasäästlikumad. Näiteks on konsultatsioonifirma McKinsey 2021. aasta raporti kohaselt aastaks 2035 eeldatavalt 15 protsenti müüdavatest kergsõidukitest täielikult autonoomsed.

Kui üldiselt peljatakse ilma inimesest juhita sõidukite puhul nende sõiduturvalisust, siis tegelikult on siin hoopis üks muu huvitav nüanss. Nimelt suureneb raporti järgi ilma inimjuhita liikuvatel sõidukitel märgatavalt sõidutäpsus ehk see, kui kindlalt oma trajektooril püsitakse.

See aga tähendab, et tulevikus ei pruugi olla vaja enam nii laiu teid ehitada kui seni. Tavaliselt on sõidurajad 3,50-3,75 meetri laiused, aga isejuhtivate sõidukite puhul piisab ka 2,8 meetrist, mis mahutab ära ka raskeveoki. Ainult sõiduautodele mõeldud teede sõidurajad võivad olla ka kuni 2,5 meetri laiused, mis teeb näiteks neljarealistest teedest kuni neli meetrit kitsamad kui praegu. See on suur ja keskkonnasõbralik kokkuhoid.

Passiivne asfalt muutub sõidukite nõustajaks 

Mis siis juhtub lähitulevikus teedega? Kasvava liiklussurvega hakkama saamiseks peavad teed muutuma järjest targemaks just samamoodi nagu hooned või erinevad seadmed. 5G ja küllap peagi ka 6G levimine tähendab, et teed muutuvad passiivsest asfaldist erinevate mõõtmiste, suunamiste ja nõuandmiste süsteemiks. Tee ja sõiduk hakkavad omavahel suhtlema, et leida parimat viisi jõudmaks punktist A punkti B.

Selle eelduseks on teedesse paigaldatud suur hulk sensoreid, millede abil antakse sõidukitele teavet sõidutiheduse, ilma, intsidentide ja muude tegurite kohta ning samal ajal teavitades teede hooldajaid hooldusvajadusest konkreetsetes kohtades. Nii saavad sõidukid valida optimaalseima trajektoori ja liikumiskiiruse ning teehooldusvajadus on pidevalt kaetud enne, kui olukord ohtlikuks muutub.

Andmepõhine vajaduste hindamine muudab teehoolduse tunduvalt sujuvamaks ja keskkonnasäästlikumaks ning paremini korraldatud protsess vähendab ehitusaega ja -kulusid. Teede muutumisel nutikamaks on ühel hetkel võimalik näiteks toota energiat mööda teed sõitvate sõidukite poolt ja kasutada päikeseenergiat muuhulgas teede valgustamiseks. Tõenäoliselt tekib veel palju muid võimalusi, mille kirjeldamine läheb siinkohal liiga pikaks või millest hetkel isegi aimdus puudub. 

Kõige tähtsam küsimus 

Pikas plaanis on teedeehituse ja -arenduse jätkusuutlikuks kasvuks vaja rohkem innovatsiooni, keskkonnasõbralikke projekte ja teede elutsükli kulude tõhusamat juhtimist.

Ka kaasaegsele teedeehitusele keskendunud teadus- ja arendustegevus Eestis võiks olla valitsuse poolt rohkem julgustatud ja toetatud.

Samuti vajaks värskendust teehangete korraldamine. Üha enam räägitakse Eestis vajadusest praktiseerida traditsiooniliste hankemudelite kõrval ka selliseid, mis tooksid lepingutesse rohkem paindlikkust ja läbipaistvust, looksid paremaid võimalusi riskide jagamiseks ning solidaarse vastutuse kandmiseks lepingu osapoolte vahel. Seda tüüpi lepinguid saab tuua ühe nimetuse alla: alliansi põhimõtetel läbiviidavad hanked.

Kahjuks praegu Eestis veel ühtegi praktilist näidet teehoiu valdkonnast pole, aga kaalumisel on piloteerimine. 

Kokkuvõttes on vaja suhtumise muutumist. Hankijad peaksid endalt küsima mitte seda, kes teeb kõige soodsama pakkumise, vaid seda, milliseid teid on Eestil pikas perspektiivis vaja. Kui vastus sellele küsimusele on tulevikku vaatav, peaks avalik sektor kui peamine hankija olema eestvedajaks selles, et koostöös teedeehitajatega võtta teede kestlikkuse suurendamiseks kasutusele uusi tehnoloogilisi lahendusi ja koostöövorme.

Osade uute lahenduste kasutuselevõtt on niikuinii möödapääsmatu ning kinni ei peaks jääma ka hirmu, et sellised lahendused tähendavad tee-ehituse mõningast kallinemist, sest kestlikkuse suurenemine pikendab ka tee elukaart, mis ajas tähendab pigem säästu.

Investeering kestlikku teedevõrku suurendab tee eluiga ja tagab tee vastavuse tänapäevastele ning ka tuleviku vajadustele. Selline investeering tasub end kindlasti ära ja loob täiendavat väärtust tee kasutajatele. See on küsimus Eesti riigi konkurentsivõimest, sest mugav, kiire ja turvaline teetaristu on üks tähtsaid argumente investeeringute tegemisel.