Enne 24. veebruari elas Mõkolajivkas umbes 10 000 inimest. Praeguseks on alles jäänud alla poole. Kõige ohutum koht Mõkolajivkas on pommivarjend. Mõned inimesed elavad seal juba sõja algusest saadik. Evakueeruda nad ei kavatse.

"Pension on väike, põgenemiseks on aga vaja palju raha. Kuskil on vaja ju korter üürida. Minu tuttavate sõnul ei saanud nad lubatud riigiabi. Minu lapselaps põgenes ja tahtis võtta mind kaasa, aga ma vastasin, et ei lähe siit kuhugi. Tema ja tema pere on noored. Mina jään siia," rääkis Zinaida.

"Öelge mulle palun, miks ma peaks oma kodust lahkuma? Ma olen oma vanemate ja esivanemate järeltulija. Nad elasid siin ega lahkunud isegi Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal. Miks ma peaks oma esivanemaid reetma? Miks ma peaks oma kodust lahkuma?" rääkis Valentina.

Anatoli Tšentsov on Mõkolajivka abilinnapea. Tema ülesanne on nii humanitaarabi kui ka evakuatsiooni korraldamine.

"Humanitaarabi korraldavad vabatahtlikud, meie omavalitsus ja riik. Inimestele antakse toiduabi ja sellepärast nad ei tahagi siit lahkuda. Öeldakse, et kuna mul on leib, puder, või ja muu toit olemas, siis miks ma peaks lahkuma?" selgitas Tšentsov.

Evakuatsiooniga tegeleb ka politsei. "Kui tule intensiivsus kasvab, kasvab ka oht kohalikele elanikele. Siis hakkavad inimesed mõtlema selle peale, et äkki peaks ohtlikust kohast lahkuma ning kolima mujale, kus pole nii ohtlik," ütles politseinik Oleksi Akopov.

Laupäeval oli Mõkolajivkas suhteliselt rahulik. Evakueeruda ei soovinud mitte keegi.