X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Marten Kokk: Eesti metsamajandus ei saanud Euroopas "kammi turja"

Marten Kokk.
Marten Kokk. Autor/allikas: UNESCO ERK

Tahtmata sekkuda Eestis aastaid käivasse debatti selle üle, kas raiemahud on jätkusuutlikud, on ühe huvipoole uljalt desinformatsiooni piiril olevad mõtteavaldused tekitanud vajaduse selgitada, mida mõne nädala tagusel keskkonnaministrite kohtumisel Luksemburgis otsustati ja mida ei otsustatud, kirjutab suursaadik ja Eesti alaline esindaja COREPER I komitees Marten Kokk.

Jutt käib asjaosalistele hästi tuntud "Eesmärk 55" paketi ühest eelnõust, mis käsitleb maa- ja metsakasutust (asjatundjate kõnepruugis LULUCF) ning on üks osa suuremast meetmete komplektist selleks, et Euroopa Liidust saaks aastaks 2050 süsinikuneutraalne piirkond. Planeedi seisukord pole kiita ning eesmärk iseenesest on igati õige ja ka Eesti on sellega ammu nõustunud. 

Eesti ei saanud endale ebaõiglast eesmärki – valem on kõigile täpselt ühesugune

Eesti loomulikult ei saanud endale Luksemburgist kuidagi ebaõiglast või suuremat eesmärki kui teised liikmesriigid. Valem, mille järgi neid eesmärke arvutatakse, on kõikidel liikmesriikidel samasugune. Täpselt ühesugune.

See, et riikide eesmärgid Maltast Leeduni on erinevad, tuleneb loomulikult nende maakasutuse ja metsanduse erinevast olemusest ja olukorrast. Mitte sellest, et keegi tahaks kedagi kuidagi ebaõiglaselt kohelda. 

Kõikide riikide puhul lähtuti eesmärgi seadmisel kõige viimastest teadaolevatest andmetest. Selleks olid aastad 2016-18. Selles vaates läks Eestil isegi hästi, et just see periood valiti ja mitte pikem või varasem, sest varasemalt on Eesti LULUCF sektori netosidumine olnud üsna stabiilselt ja pikalt tasemel kolm miljonit tonni CO2, kohati isegi rohkem.

Ehk see eesmärk, mida nüüd justkui nii keeruline täita on, oli Eestil veel 10 aastat tagasi kuhjaga täidetud. 

Miks selle taseme saavutamine või hoidmine nüüd nii keeruline on, peavad vastama metsanduse asjatundjad – aga küsimus tekib - kuidas Eesti kui väga metsarikas riik (enam kui 50 protsenti maast on kaetud metsaga) ei suuda tagada LULUCF sektoris täna isegi mitte tasakaalu kasvuhoonegaaside heite ja sidumise vahel? 

Seda suudavad teha ja netosidumist isegi suurendada riigid, mille metsasus on vaid 20-30 protsenti ja suurem osa maast on kasutusel põllumajanduses või asulate, teede jms all. Ehk kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus meie metsad mitte ei seo süsinikku, vaid heidavad aastas 1,3 miljonit tonni?

Kuigi Eesti metsasus on suur ning meie asulate ja taristu tihedus on oluliselt väiksem kui paljudel teistel riikidel, siis jääme me pindalaühiku kohta sidumisvõimekuses alla paljudele riikidele – isegi sellistele riikidele nagu Saksamaa, Itaalia või Luksemburg, rääkimata juba Leedust, Poolast või Rootsist. Tervelt 14 riigil on 2030. aastal LULUCF sidumisvõime suurem kui Eestil ja seda ka siis, kui täidame seatud LULUCF eesmärgi – 2,5 miljonit tonni netosidumist.

See on tegelikult karm reaalsus, millega tuleb midagi ette võtta. Ja mitte abstraktse "Brüsseli", vaid meie enda elukeskkonna huvides.

Keegi ei sõitnud Eestist üle

Vastupidi, Prantsusmaa eesistuja mõistis Eesti keerulist olukorda vägagi hästi ja tõi eelnõu teksti sisse hulgaliselt paindlikkusi ja kompensatsioonimehhanisme selleks, et ka Eesti saaks seda eelnõu toetada.

Eestile on ette nähtud lisakompensatsioon perioodiks 2026-2030, mida on 4,9 miljonit tonni CO2. See on Sloveenia ja Läti kõrval üks suurimaid kompensatsioone pindalaühiku kohta, mida riikidele on antud ning seda saab riik kasutada ükskõik milliste kahjude või puudujääkide kompenseerimiseks. Eelnõusse tehti ka muudatus, mille kohaselt saab seda kompensatsiooni kasutada LULUCF sektori heite (mitte ainult puuduliku sidumise) kompenseerimiseks. 

Iga-aastaste siduvate eesmärkide asemel seati eesmärk viieaastase perioodi peale, mis võimaldab riikidel nagu Eesti koormust jaotada ja hajutada kogu perioodi jooksul ning ühtlasi tegeleda LULUCF sektori netoheite varieeruvusega. 

Liikmesriikide survel loobuti isegi karistusmehhanismist, mille järgi oleks ühel aastal tekkinud puudujääk korrutatud kordajaga 1,08 ning lisatud järgmise aasta eesmärgile, mis oleks aja jooksul kumuleerunud ja puudujääki järjest kasvatanud. 

Liikmesriigid kirjutasid sisse endale võimaluse jätta arvestamata erakordsetest looduslikest häiringutest tingitud kasvuhoonegaaside heitkogused LULUCF sektoris, kui need põhjustavad oluliselt suurema heite kui ajalooline keskmine tase, või taotleda selle jaoks lisakompensatsiooni. Need võivad olla tingitud näiteks tormidest, metsapõlengutest, üleujutustest, üraskitest. Oli mitmeid riike, kes on selle vastu, kuid Eesti koos mitmete teiste riikidega kirjutas selle eelnõusse sisse. 

Liikmesriigid lõid veel ka täiendavalt mastaapse kompensatsioonimehhanismi perioodiks 2026-2030. Seda saavad kasutada need riigid, kel on pärast kõikide teiste paindlikkusmeetmete ja kompensatsioonimehhanismide kasutamist ikka veel üleliigne kasvuhoonegaaside heide, mille tõttu nad ei suuda oma LULUCF eesmärki täita. Selle kompensatsiooni või "viimase õlekõrre" kasutamiseks tuleb riigil tõendada üks kahest: riigi turvasmuldade osakaal on EL-i keskmisest suurem ja osa turvasmuldade heitest on tingitud ajaloolisest (enne 2013. aastat) majandamispraktikast (nende riikide hulka kuulub ka Eesti) või et üleliigsed heitkogused on põhjustatud kliimamuutustest. Selles paindlikkusmeetmes on kasutada kuni 50 miljonit tonni CO2, mis jagatakse ära proportsionaalselt nende riikide vahel, kel on selline lisakompensatsiooni vajadus – praktikas me räägime potentsiaalselt neljast riigist, kes seda kuni 50 miljonilist potti jagama hakkaksid. 

Kokkuvõttes kirjutasid liikmesriigid endale juurde sel määral täiendavaid paindlikkusi, et keskkonnaorganisatsioonid olid lõpuks avalikult teravalt kriitilised kogu ettevõtmise suhtes. 

Oluline on teada sedagi, et seda eelnõu ei kiidetud kuidagi Luksemburgis heaks ja keegi seal kuidagi mingit pidi ei hääletanud – heaks kiideti "nõukogu üldine lähenemisviis", mille puhul mingit ametlikku hääletamist ei korraldatagi.

Nüüd aga algavad nõukogu ja parlamendi vahelised triloogid, mille käigus Euroopa Parlament üritab seda eelnõu kindlasti märksa keskkonnasõbralikumaks muuta.

Puhtalt kodanikuplatvormilt jääb mulle arusaamatuks, miks mõned ettevõtjad levitavad reipalt narratiivi, et Luksemburgis löödi Eesti metsamajandusele piltlikult öeldes "kamm turja". Selle väite aktsepteerimine tähendab loogiliselt seda, et raiemahte tulebki vähendada. Ma oleks pigem eeldanud, et see pole nende ettevõtjate huvides.  

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: