LULUCF¹ koondab maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks selles sektoris vähendada oluliselt kasvuhoonegaaside hulka. Seoses sellega on Eesti riik endale võtnud väga ambitsioonikad kohustused võrreldes meie naabritega.

LULUCF-i arvestus põhineb talletatud süsinikuvarude muutusel ühes aastas. Puud koosnevad 50 protsendi ulatuses süsinikust, seega annab mets ja selle juurdekasvu soodustamine kõige tulemuslikuma panuse süsiniku varu suurendamisse. Olulised panustajad on ka kasutusest välja jäänud põllu- ja rohumaade metsastamine ning puittooted, mis suurendavad samuti süsinikuvaru. Ülejäänud tegevused vähendavad süsinikuvaru, olgu selleks põllumajandus, turbatootmine, asustusalad või metsamaa raadamine².

Tundub lihtne, toetades süsinikuvaru suurendavaid tegevusi ja vähendades süsinikuvaru vähendavaid tegevusi võiks tulemus olla positiivne. Kuidas sobitub siia pilti raiemahu debatt?

Lihtsustatud lähenemine sobitub paraku vaid lühiajalise käsitlusega. Pikaajalise mõju vaates hakkab raiemahu vähendamine kärpima peamiseid süsinikuvaru suurendajaid, milleks on metsade juurdekasv ja kvaliteetse puidu osakaal, millest saab valmistada kauakestvaid puittooteid.

Viimase 30 aasta jooksul ei ole raiemaht kordagi ületanud juurdekasvu ehk varud on pidevalt suurenenud, kuid metsanduse debatt on jätkuvalt vaid raiemahu keskne. Hoopis rohkem tuleks rääkida metsamaa pindala suurendamisest või vähemalt säilitamisest, metsade juurdekasvu parandamisest ja puittoodete vajalikkusest.

Miks on metsade pindala ohus? Riigi arenguga kaasnevad erinevad taristuprojektid, näiteks idapiiri väljaehitamine või neljarealised maanteed. Ka looduskaitselised tegevused võtavad oma osa, olgu selleks näiteks soode või pärandniitude taastamine. Need tegevused toimuvad meie peamise süsinikusiduja ehk metsa arvelt. Metsade raadamisega tekkinud kahju tuleb korvata.

Metsade raadamine tuleb samas mahus kompenseerida kasutusest välja jäänud maade metsastamisega, et säiliks samal tasemel süsiniku sidumise võime.

Euroopa Liidu elurikkuse strateegia peamiseks eesmärgiks on võtta kaitse alla 30 protsenti territooriumist, millest omakorda üks kolmandik on range kaitse all. Eesti metsades oleme selle eesmärgi juba ületanud, meie metsadest on kaitse all 30,3 protsenti, millest range kaitse all on üle poole.

Nende metsade eesmärk on loodusväärtuste säilitamine. Need metsad ei ole meile abiks süsinikuvaru suurendamisel, need metsad on süsinikuvaru hoidjad (küpsed metsad ei seo enam täiendavalt süsinikku) ning suuremate tormide (puud murduvad ja hakkavad kõdunema) ja tulekahjude korral ka süsiniku emiteerijad. Küll aga aitavad täiendavalt süsinikku siduda meie majandusmetsad, mida on ligi 70 protsenti.

Õigete ja õigeaegsete otsustega saame majandusmetsades suurendada puude juurdekasvu ja kasvatada ühel pindalaühikul rohkem väärtuslikku puitu. Mida rohkem väärtuslikku puitu, seda rohkem saame teha pikaajalisi puidul baseeruvaid tooteid, mis töötavad meie kasuks süsinikupankadena.

Puit ei ole metsas kõrge väärtusega igavesti, teatud hetkest alates hakkab puidu juurdekasv vähenema ja kvaliteet langema peamiselt seene- ja putukakahjustuste tõttu. Seega tuleb "kasvatatud saak" küpse ja kvaliteetse metsa kujul koristada õigel hetkel ja asemele rajada uus, kasvav ning süsinikku siduv mets. Raiemahu kunstlik piiramine vähendab metsade juurdekasvu kiirust ja suurendab metsades erinevate kahjustuste tekkimise riski.

Majandusmetsade osakaal ei tohi langeda alla 70 protsenti ning raiemahtude kunstlik piiramine mõjub metsade juurdekasvule negatiivselt.

Puidust tooted on parim viis süsiniku talletamiseks. Mida pikem on puidust toote eluiga, seda positiivsem ja pikaajalisem on mõju. Pika elueaga puittooted on näiteks puidust majad ja mööbel. Pika elueaga puittoodete hulk on kasvamas, seda kinnitab ka näiteks Eesti ettevõte Fibenol.

Unikaalse tehnoloogia abil toodab ja arendab Fibenol oma katsetehases Imaveres madalakvaliteedilisest kasepuidust biomaterjale, mille baasil toodetud lõpprakenduste (toodete) eluiga võib ulatuda kümnetesse aastatesse sidudes sama pikalt puitu talletunud süsiniku. Puidust saadavate biomaterjalidega on võimalik asendada väga suurt hulka seni naftast saadud materjale.

LULUCF-i arvestus ei käsitle hetkel asendusefekti mõju, kuid see on märkimisväärne. Asendusefekti mõju seisneb selles, et me asendame fossiilse päritoluga tooteid puidust pärinevate toodetega ja selle läbi pidurdame maapõuest pärit materjalidest tekitatud kasvuhoonegaaside paiskamist atmosfääri.

Maapõuest pärinevaid energiakandjaid tasub samuti võimalusel asendada puiduga. Näiteks madalakvaliteedilise puidu põletamisel eralduva süsiniku seovad uuesti teised puud ning tekib maapealne süsinikuring. Maapealse süsinikuringi puhul on seotava ja emiteeritava süsiniku maht tasakaalus.

Võrreldes erasektori ja RMK metsadest pärit puidu kvaliteeti, siis võime tõdeda, et hästi ja järjepidevalt majandatud metsades tõuseb kvaliteetse puidu osakaal 50 protsendi lähedale. Mida suuremaks see protsent läheb, seda rohkem saame toota ka kestvaid puidust tooteid, mis aitavad maapealses süsinikuringis süsinikku pikaajalisemalt talletada.

Puidu kasutamine on kõige tõhusam viis süsiniku pikaajaliseks talletamiseks ning mida paremini on majandatud meie metsad, seda kvaliteetsemat puitu saame toodete valmistamiseks.

Otsuste tegemisel on oluline järgida põhimõtet, et arvestatakse nii ökoloogiliste, sotsiaalsete kui ka majanduslike aspektidega. Viimase kahekümne aasta jooksul on metsandusvaldkonnas suurt rõhku pööratud keskkonnaküsimustele, mis väljendub ka kaitsealade pindala kiires kasvus.

Oleme Euroopa Liidu 2030. aasta eesmärgi täitnud 2021. aasta lõpuks. Nüüd tuleb tähelepanu pöörata ka majandusmetsade säilitamisele ja kvaliteedi (sh juurdekasvu) suurendamisele. Kogu rohepöörde keskel on oluline kaitsta elu ka maapiirkondades – säilitada töökohad ja tagada konkurentsivõimelise töötasu. Metsandussektor on läbi aja tõestanud, et suudab ja soovib seda keskkonda säästval viisil teha.