Teadlasena on väga keeruline esitleda võimalikke lahendusi probleemidele imerelvana, kuid ometi kiputakse Euroopa Liidus poliitikakujundajate poolt sellise oreooli andma LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) valdkonna kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele. On siis LULUCF see imevahend, mis Fit For 55 ("Eesmärk 55") kliimaeesmärkidele kõige enam kaasa aitab?

Kõige lihtsamalt kirjeldades on kliimaeesmärkide lahendamise üheks printsiibiks see, et LULUCF sektor, kes süsinikuheitmeid eraldab, peab sama palju seda ka siduma. Arvestus käib kõikides maakasutuskategooriates alates metsamaast, põllumaast, rohumaast, märgaladest (ka turbaväljad), asulad ja muu maa. Arvesse läheb kõik, kaasa arvatud elus biomass maa all ja maa peal, surnud orgaaniline aine ja mullasüsinik.

Sealjuures pole üleeuroopaline eesmärk tegelikult saavutada kokkuvõttes mitte null heidet ehk süsinikuneutraalsust, vaid eesmärk on selle kümnendi lõpuks suurendada CO₂ sidumist kuni 310 miljoni tonnini.

Kuigi eesmärk on juba iseenesestki ambitsioonikas, siis suurem probleemistik tekib sellest, et nii põllumajandus- kui ka metsamaa pindala pole püsiv, vaid pigem kahanev. Mida rohkem viime maid nendest kahest maakasutuskategooriast välja, olgu siis valglinnastumise tõttu või teede ja trasside ehituste tarbeks koos selleks vajalike kaevandusaladega, seda suurem sidumiskohustus jääb eelkõige metsamaa kanda.

Neljarealise maantee või Rail Balticu rajamisel kaotatud metsamaad ei saa kunagi tagasi. Ainus võimalus oleks sama pindala metsa rajamine muus piirkonnas. On aga vähe räägitud, et lisaks mainitud raadamistele on metsamaad viimasel ajal arvestusest välja langenud niitude ja soode taastamisega või looduskaitseliste töödega.

Nõndasamuti ei saa kliimaeesmärkide täitmisel ja süsiniku sidumisel väga pikalt arvestada ka piirangutega looduskaitsealadega (30,3 protsenti kogu metsamaast, millest 17,5 protsenti range kaitse all ja 12,8 protsenti majanduspiirangutega). Need küll aitavad kaasa loodusliku mitmekesisuse tagamisele, aga mitte tõhusale süsiniku sidumisele.

Alates puistu teatud vanusest süsiniku sidumise võime langeb ehk vanemad metsad, kus CO₂ emiteerumine ja sidumine on tasakaalus, talitlevad süsinikuneutraalsete ökosüsteemidena. Kui aga vanemad metsad häiringute või ekstreemsete ilmastikutingimuste tõttu ei seo enam nii palju süsinikku, kui emiteerivad, võivad nad muutuda süsiniku allikateks.

Kuna üldiselt seovad intensiivsemalt süsinikku atmosfäärist noored ja keskealised metsad, siis kliimaeesmärkide saavutamiseks peaksime ikkagi mõistma, et kõik need metsamaa alad, mis viiakse mis iganes põhjusel kas täielikult või osaliselt majandamisest välja, vähendavad meie metsade võimekust CO₂ siduda, sest metsade vananedes väheneb nende juurdekasv ja sellega koos ka süsiniku sidumise tõhusus.

Metsade kliimamuutusi leevendav toime püsib seni, kuni nende biomassi varud suurenevad. Samuti langeb vanusega metsade elujõulisus ja haiguskindlus, suureneb vastuvõtlikkus erinevatele häiringutele, sh tulele, tormile, põuale, üleujutustele, seenhaigustele ja putukakahjustustele (nt üraskid).

Seega ei ole küpsete ja üleseisnud majandusmetsade pindala osakaalu suurenemine kogu metsamaast pikas perspektiivis soodne lähenemine kliimaeesmärkide saavutamisel. Pealegi väheneb puittoodetesse seotava süsiniku kogus ja sellel on majanduslikust vaatest negatiivsed mõjud (lisandväärtuse langus, kallimate sortimentide osakaalu vähenemine, vähenev omanikutulu ja investeeringud metsakasvatusse).

Veelgi suurem probleem tõuseb põllumajandusmaade kasutuse muutuse korral. Teada on, et eelkõige turvasmullad eritavad harimise korral süsinikku ja nende tavapõllumajanduskasutuses hoidmine annaks kasvuhoonegaaside emiteerumisele ikkagi hoogu juurde. Samas peab arvestama, et pikaaegselt kasutuses olnud turvasmuldades (22 protsenti kogu maafondist ja kaheksa protsenti haritavast maast) on lagunemine juba lõpule jõudmas ja emiteerimine väheneb.

Milleks selliste muldadega põlde kasutada? Vahest oleks kõige otstarbekam need mullad metsastada ja panna need läbi puidu tootmise CO₂ siduma. Tuleb aga olla tähelepanelik, et sellega ei kaasneks soov nendelt aladelt kuivendamine lõpetada, mis viiks tegelikult katastroofini, kuna mets liigniiskes keskkonnas ei kasva, vaid sureb.

Kokkuvõtteks peab mainima, et oleme kõik huvitatud võimalikult väikese jalajälje jätmisest loodusesse ja loomulikult teeme kõik selleks, et heitmeid atmosfääri minimaalselt lasta. Aga seejuures ei tohi ära unustada, kui suur on looduslik CO₂ sidumise võime.

Kui eeldame, et LULUCF sektor seoks süsinikku vähemalt samal määral, kui emiteeriks, siis peame selle eesmärgi puhul väga hoolega jälgima, et me ei viiks metsamaad kasutusest välja ning majandaks neid selliselt, et metsal kui looduslikul sidujal säiliks võime seda eesmärki saavutada.

Mait Klaassen on Eesti Maaülikooli rektor, Marek Metslaid metsanduse ja inseneeria instituudi direktor, Ahto Kangur metsa- ja maakorralduse ning metsatööstuse õppetooli juht, Endla Reintam õppeprorektor ja Allan Sims vanemteadur.