Eesti sai "Eesmärk 55" (Fit For 55) paketi läbirääkimistel tulemuse, mida soovisime või paremagi. Üleeuroopalise lahenduse tee valiti meie enda tahtel. Nüüd on küsimus selles, kas kokkulepitu on piisav kliimaneutraalsuse tagamiseks, ning ajastuses.

2019. aastal leppisid Euroopa Liidu liidrid ülemkogul kokku eesmärgis saavutada kliimaneutraalsus Euroopa Liidus 2050. aastaks. See otsus on kolm aastat hiljem andnud kaks suurt seadusandlikku tulemust. Esimene neist on EL-i kliimaseadus, mis fikseeris kliimaneutraalsuse Euroopas kohustusena ja andis Euroopa Komisjonile tööriistad selle eesmärgi saavutamist seirata ja vajadusel uusi ettepanekuid teha.

Teine on "Eesmärk 55" õigusaktide pakett, mille eesmärk on vähendada EL-i kasvuhoonegaaside heitmeid 2030. aastaks 55 protsenti. Sellise tempota on kliimaneutraalsus püüdmatu. Paketis on üle kümne õigusakti, milles nüüdseks on kokku leppinud ka EL-i liikmesriikide keskkonnaministrid ja oma seisukoha on kujundanud Euroopa Parlament.

Ees seisavad veel triloogid, millel liikmesriikide valitsuste, komisjoni ja Euroopa Parlamendi koostöös kujundatakse lõplikud EL-i õigusaktide sõnastused. Laias plaanis on siiski juba teada, mis Euroopat ees ootab.

Muutused

Kokkulepete mõjud tähendavad muutusi ka Eesti poliitikates. Palju on väidetud, et Eesti ei seisnud oma huvide eest kliimapaketi läbirääkimistel piisavalt. Oleme kuulnud kirglikke argumente, et kui Eesti oleks kohe kogu paketile kõlava "ei!" öelnud, siis oleks Euroopa uuest kliimapaketist pääsenud. Nii see muidugi ei ole. Kuna selles valdkonnas tehakse otsused kvalifitseeritud häälteenamusega, lülitab "ei!" meid lihtsalt aruteludest välja. /

Sellise jäigastunud positsiooni mõttetust sai Eesti näha kohe läbirääkimiste alguses. Keskerakonna keskkonnaministri ja majandusministri vedamisel koostatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni ettepanekute suhtes olid väga mitme õigusakti puhul sisuliselt "ei". Eriti heitmekaubanduse kohustusliku skeemi laiendamisel merendusse ja hoonete kütmisel kasutavate kütustele.

Meie vastuseisust olenes vähe ning kui Eesti poleks teinud eriti merenduse osas lõpuks konstruktiivseid ettepanekuid, oleks tulemus meile olnud kahtlemata palju kehvem.

Üldisemalt tunduski läbirääkimiste alguses, et Eesti seisukohalt võiks kõik jääda nii, nagu seni on olnud. Ministeeriumides elati maailmas, kus kliimaneutraalsus on võimalik saavutada mitte midagi tehes ehk poliitikaid muutmata.

Sisulist plaani, milline on Eestile majanduslikult kasulik, meie traditsioonilise tööstuse tugevusi säilitav ja uutele ettevõtetele võimalusi loov kliimaneutraalsuse saavutamise kava, ei olnud ega ole tegelikult praegugi. Nii pidaski Eesti suuresti "kaitselahinguid" status quo säilitamise nimel ilma omapoolsete uuenduslike ideedeta. Neid kaitselahinguid pidasid Eesti diplomaadid hästi. 

Eesti sai läbirääkimistel pea kõik, mida soovis. Eesti strateegilised sektorid läbirääkimistel olid energeetika ja põlevkivi, merendus ja metsandus. Heitmekaubandus küll laieneb merenduskütustele, kuid Eesti jääklassi laevad said erandi ja lahendatud sai ka Läänemere sadamate ebavõrdse kohtlemise probleem, et EL-ist väljas olevates sadamates oleks saanud tankida oluliselt soodsamalt. 

Energeetikas olid meie võitudeks CO2 heitmete hinna korrigeerimise mehhanismi sisseviimine ja tasuta kvoodi jaotamise jätkamine n-ö süsinikulekke ohuga seotud sektorites, mille alla kuulub ka põlevkiviõli tootmine. Vastuseis tasuta kvootide jagamisele saastavates sektorites on Euroopas suur.

Metsandus

Vaatamata metsatööstuse kriitikale on ka LULUCF-i kokkulepe Eestile tegelikult väga soodne. Eesti sai suure poti (4,9 miljonit tonni CO2) lisakompensatsiooni aastateks 2026-2030, turbatööstusega seotud erandi oma sidumiseesmärgi täitmisel ja lisapaindlikkuse kompenseerida metsandussektori puudujääke CO2 kokkuhoiuga teistes sektorites. Ehk kui metsanduses süsinikku siduda ei soovi, võime muudes sektorites suurema kokkuhoiuga seda tasaarveldada.

Eesti metsanduse süsiniku sidumise eesmärk on Euroopa Liidus alles 15., vaatamata sellele, et Eesti on Euroopa üks metsarikkamaid riike. Meist rohkem suudab süsinikku siduda isegi näiteks Eestist 18 korda väiksem Luksemburg. Meie 2,5 miljoni tonnine sidumiseesmärk on madalam, kui Eesti metsade sidumisvõime veel kümme aastat tagasi stabiilselt oli (ligikaudu kolm miljonit tonni aastas). 

Eestile on läbirääkimiste algusest olnud olulised Euroopa Liidu maksimaalselt suured investeeringud meie kliimaeesmärkide täitmisesse. Ka selles osas oli Eesti läbirääkimistel edukas. Nii moderniseerimisfondi kui ka investeerimisfondi, mis võimaldavad sellised investeeringuid teha, maht kasvas oluliselt.

Eesti võiks läbirääkimiste tulemustega kahtlemata rahul olla. Eraldi küsimus on, kas EL-i kliimapoliitika kujundamise viis, mida Eesti ise soovis, on meile kõige parem. Ja kas kliimapoliitika ei keera Venemaa sõjaga Ukrainas tekkinud majandusprobleemidele peale sellist vinti, et õhku enam peale ei tulegi.

2019. aastal EL-i liidrite kokku lepitud kliimaneutraalsuse eesmärgi aruteludel viibis mitmeid Ida-Euroopa riike, sh Eesti, mis võtsid seisukoha, et saame kokku leppida üleeuroopalises eesmärgis, aga riiklikes eesmärkides kohe kindlasti mitte. See oli ka Jüri Ratase valitsuse jäik ja kindel seisukoht.

Võib-olla arvati, et ju siis suured riigid täidavad selle kliimaneutraalsuse eesmärgi ära ja meie "pääseme" või ei pea suurt midagi tegema. See oli Eesti seisukohalt valearvestus, mis eeldatavalt oli tingitud sellal ametis olnud valitsuse kehvast Euroopa Liidu tunnetusest.

Mäletan oma kohtumistelt komisjoni kolleegidega komisjoni presidendi ja asepresidendi Frans Timmermansi kabinetist seisukohta, et "nüüd, kui me ei saa riiklike eesmärke seada, peame leidma üleeuroopalise lähenemise". Nii kasutaski komisjon neid tööriistu, mis tal olid ja tegi ettepanekud paljude olemasolevate õigusaktide muutmiseks piisavas mahus, et üleeuroopalise mõjuanalüüsi põhjal oleks kliimaneutraalsus saavutatav.

Sarnaselt EL-i eelarveläbirääkimistele tekkis pakett, milles ühe arvu muutmine konkreetses õigusaktis näiteks väiksemaks tähendab vajadust selle kompenseerimiseks mujal. Sellise lähenemise tõttu vähenes oluliselt riikide mänguruum, mis arvestaks nii palju kui võimalik majanduse struktuuri ja erinevate riigipõhiste tähtaegadega.

Vaja on uut seadusandlust

Ka Eesti peab nüüd liikuma Euroopa üldises rütmis, tehes transpordis muutusi meie jaoks liiga kiiresti ja energeetikas liiga aeglaselt. Eesti merendusele tundub kliimapaketi kohene mõju olema kõige suurem.

Heitmekaubanduse laienemine merendusse tähendab ühe ettevõtte baasil seda, et kui kriisieelselt oli Tallinki kütusekulu 100 miljonit eurot aastas, siis nüüd oleks see kütusehindade tõusu tõttu samade mahtude juures 200 miljonit eurot ja heitmekaubanduse rakendumisel 2025. aastal juba 300 miljonit eurot. Kütuse kallinemine jõuab otseselt piletite ja kaupade hinda.

Eestil tasuks kliimapoliitikast mõjutatud sektorite poliitikad koheselt üle vaadata ja teha plaanid, mis tagavad klassikaliselt tugevate sektorite konkurentsivõime ja loovad võimalused uuteks lahendusteks. See tähendab nii uusi investeeringuid kui ka seadusandlust, mis võimaldab arendusi kiiremini ellu viia.

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016–2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina.