Kuidas sellega nüüd nii läks, et Narva elanikud ja juhid avaldavad imestust, et riik ise asja ära tegi?

Me olime Narvaga tihedas suhtluses ja veel eelmisel esmaspäeval oli selge Narva sõnum, pöördumine minu poole, kus olid kõikide fraktsioonide allkirjad, et tank peab minema. Otsuse tegemiseks oli aega esmaspäevani, esmaspäeval saime teada, et nad seda otsust ei tee. Selleks, et tagada sisemine rahu ja vältida pingete kuhjumist, pidime selle otsuse ise tegema ja kohe täide viima.

Milliseks te ise hindate olukorda Narvas praegu ja lähipäevil?

Esiteks – kogu see operatsioon oli väga keeruline logistiliselt ja hõlmas erinevaid objekte. Riik toimis siin väga professionaalselt. Selle üle on hea meel. Me jälgime Narvas toimuvat pingsalt. Siiani ei ole tekkinud kokkupõrkeid, mis on positiivne. Politsei on käitunud väga delikaatselt, teisaldajad samamoodi, ja ka inimesed on olnud üldiselt ikka mõistvad. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Kuidas te vaatate Narva linnajuhtide vastandumisele Eesti riigiga?

Meil on üks Eesti vabariik. Kui ma käisin Narva volikogus, siis tõesti, seal oli väga palju erinevat arusaama ajaloost. Aga isegi siis, kui meil on erinev arusaam minevikust, peaks meil olema ühine tulevik. Sellele tulevikule koos me peaksime ka keskenduma. Eesti on meie kodu ja me kõik tahame, et siin oleks rahu ja valitseks kord.

Narvast on muu Eesti saanud viimastel päevadel kuulda uskumatuid seisukohti, räägitakse meie Narvast ja teisest Eestist. 31 aastat integratsiooni ei ole väga tulemust toonud – mida valitsus kavatseb teha, et Narva, Ida-Virumaa lõimuks ülejäänud Eestiga?

Eestikeelne haridus on võti. Kui kohtun Narva volikogu liikmetega, siis see, et seal ei ole võimalik rääkida eesti keeles, on suur probleem. Ja arusaamad ajaloost on mõnevõrra erinevad. See, et me läheme üle ühtsele eestikeelsele haridusele, peaks seda probleemi vähendama, et oleksime ühtses inforuumis.

Kas kontserdid Narvas ja Narva elanike külaskäik rahvusooperisse riigi raha eest on see, mis lõimib Narva inimesed Eestiga?

Kultuuriministeeriumis on valmis terve pakett erinevaid mõtteid ja meetmeid, kuidas lõimumisprotsessi paremini teha. Seda me valitsuskabinetis ka arutame. Selge on see, et meil on Eesti vabariik. Arvestades seda, mis toimub praegu Ukrainas, on see avanud meie haavad, mis on armistunud. Seetõttu on sellised käigud vajalikud.

Millal punamonumendid Eestist avalikust ruumist kaovad?

Meil on neid Eestis päris palju. Igal pool tahame teha koostööd kohalike omavalitsustega. On rida kohalikke omavalitsusi, kes on meie poole pöördunud, palunud abi punamonumentide teisaldamisel või on ise sellega tegelenud. Me peame vaatama eraldi sõjahaudu, kuhu on inimesed maetud, et kõik oleks lugupidav ja mõistev. Lähtume sõjahaudade reeglitest. Sellises tempos me läheme – kohaliud omavalitsused on põhiliselt need, kes neid samme astuvad, riik on siin toeks.

Välisminister Urmas Reinsalu ütles teisipäeva hommikul, et  aasta lõpuks on kõik punamonumendid läinud.

Arvestades, et punamonumente tuleb järjest rohkem välja, siis me püüame võtta realistlikke eesmärke. Meie soov on, et need avalikust ruumist kaoavad. Aga me peame seda tegema niimoodi, et arvestame võimalikult palju logistiliste väljakutsetega ja muude väljakutsetega, mis meil ees on.