Olgu alustuseks öeldud, et pooldan igati punamonumentide või mistahes teiste ajalooarmide mõtestamist kontekstis, kus need annavad kaasaja inimestele tähenduse ajaloosündmustest. Nõndanimetatud tankikonflikti puhul aga leian, et praeguse rahutuse ehk konflikti on üles kütnud suuresti poliitiline populism ja ebaproportsionaalne teema ülespaisutamine.

Paratamatult muutub kõnekaks tsitaat George Orwelli raamatust "1984", kus motoks oli "Sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud". Ehk konflikt ja rahutus ühiskonnas ning selle järel rahu toomine mõjub igale võimul olevale erakonnale positiivselt.

Punamonumente võinuks liigutada 30 aasta jooksul oluliselt rahulikumatel aegadel. Näiteks üle-eelmise valitsuskoosseisu ajal, millele andsid tooni rahvuslikud erakonnad. Miks nad siis ei pidanud häirivaks või konfliktseks neid punamonumente, mille juures inimesed ka toona käisid? 

Ajakirjanduses teema kannab

Kogu punamonumentide konflikti on põhjendatult kütnud Venemaa sõjategevus Ukrainas. Mõistetavalt. Samas riigisiseselt on teemat esikohal hoidnud ajakirjandus ja selle tuules poliitikud. 

Kui uurisin toimetajatelt, miks seda teemat sedavõrd tähtsana üleval hoitakse, sain vastuseks, et suveaeg ja see teema kannab. Ehk konflikti kuumenemisele on hea pinnase loonud ajakirjandus. Ning poliitikud, eriti enne valimisi, teavad hästi, et kuuma teemaga tuleb kaasa minna. Nõnda saab tähelepanu, mis peegeldub reitingutes ja hiljem ka valimistulemustes. 

Kuid kui peaminister Kaja Kallas rõhutas teisipäevasel tankiteemalisel pressikonverentsil, et põhiseaduse järgi tuleb riigis tagada rahulik toimimine, siis just see pikaajaline punamonumentide ümber toimunu oli tegelikult konflikti kuumendamine iseenda katlas. 

Ja oma rahvaga mul meeldib olla koos

Kui peaminister käis nädala eest Narvas, ei leidnud ta aega, et probleemse tankimonumendi juures peatuda. Põhjenduseks oli tihe ajakava. Samal ajal aga oli aega teha sotsiaalmeediapostitusi, sealhulgas kiires tempos söödud võileivast.

Taasiseseisvumise aastapäeva nädalal mõlgub mul meeles laulurida "ja oma rahvaga mul meeldib olla koos". See fraas paraku ei lähe kokku tolle visiidi tooniga. Miks oli peaministril ikkagi nõnda kiire, et ei leidnud kümmet minutit kohtumiseks inimestega, kes monumenti valvasid? Nendega päriselt rääkida ja neid kuulata, sellest ehk sotsiaalmeediassegi postitada.

Tolsamal nädalal oli Maalehes lugu, milles rääkis proua, kes oma väärika ea tõttu oli näinud ka Narvat vahetult pärast "vabastamist", kui avanes vaatepilt purustatud linnast. Teda pole see monument kunagi kõnetanud ega ole ta seal käinud ka midagi tähistamas. Samas aga märkis ta, et narvalastele läks väga korda see, kui president Kersti Kaljulaid seadis Narvas sisse oma ajutise töökoha ning päriselt kohtus inimestega. Tal olid eredalt meeles kõik poliitikud, kes on või ei ole käinud Ida-Virumaa inimestega kokku saamas.

Siin on mõttekoht, kui palju meil ikkagi on riik ehk meie ise kohal äärealadel, näiteks Narvas. 

Mis täidab monumenditühimiku?

Sõda on rahu ning kui räägime rahu säilitamisest riigis, siis ehk poleks alustuseks üldse olnud tarvis kuumadel aegadel hakata konflikti rahutumaks kütma. 

Siiski tuleb öelda, et midagi on siiski samalaadsest konfliktist pronksiööl ka õpitud. Praegu tegid siseturvalisuse võimustruktuurid politseist kaitseväeni protseduuriliselt tõesti kõik nõnda, et tagada maksimaalselt turvalisus. 

Jääb üle nõustuda president Alar Karisega, kes väljendas nüüd, et monumentide teisaldamisega võiks nüüd tankiloole joone alla tõmmata. Tasub minna edasi ja mõelda, mida pakkuda tühjaks jäänud kohale asemele. Inimesed, jah, sealjuures ka Ida-Virumaa või mistahes muu Eesti piirkonna elanikud vajavad tühjaks jäänud identiteedikohtadele ka uut sisu. Mis on see koht, kuhu edaspidi viia lilli või lihtsalt oma kogukonnaga koos olla?

Vahest on siin võimalus vähendada lõhet, mis eraldab pealinna muust Eestist. Miks ei võiks mõni veteranipäeva kontsert toimuda mujal kui Tallinnas Vabaduse väljakul? Miks ei võiks nüüd muuseumidesse ehk mäluasutustesse paigutatud monumentide juurde pääseda tasuta või tähtpäevadel tuuagi inimesi sinna, et koos mõtestada, mida üks või teine ajalooarm meie erinevates arusaamades tähistab? 

Kõige enam loodan ma seda, et enne järgmisi valimisi ei kasuta poliitikud enam samasugust konfliktikütmist, et pääseda võimutegudega püünele ja selle kaudu poliitkasu lõigata. Ja kui nad seda teevadki, siis vahest ei pea ajakirjandus vajalikuks seda niivõrd suureks puhuda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.