Mis põhjusel Eestis olete?

Eestis viibimise põhjuseks on arendada head koostööd Eesti teenistuste ehk kapo ja välisluurega. Minu luureteenistus, mis on väike, otsustab operatsioonid ise. Me investeerime palju rahvusvahelisse kahe- ja mitmepoolsesse koostöösse. See on eriti oluline nüüd, kui toimub Venemaa brutaalne agressioon Ukraina vastu, et meie partnerlussuhted oleksid veelgi tugevamad.

Kas Venemaa luuretegevus on Horvaatias kasvanud?

Minu teenistus on aastaid hoiatanud, et Venemaa võib meie regiooni ära kasutada proxy konflikti loomiseks. Balkanil räägime nüüd, et kõik ei puuduta Venemaad. Venemaal on tugev jalgealune Serbias ja ta arendab seal väga eriomast suhet. Venemaa arendab ka väga eriomast suhet Republika Srpskaga Bosnia-Hertsegoviinas, kuid Bosnia-Hertsegoviinas toimuv ei ole kõik seotud Venemaaga. Seal on teised teemad, mis on Bosnia-Hertsegoviina endaga seotud ilma Venemaa osaluseta.

Ohu võimalus eksisteerib ja oleme kõik tähelepanelikud, kuid praegu pole selget ohtu. Näeme selgelt, et Venemaa oli nii hõivatud Ukrainaga, et ta ei saanud ressursse kulutada teistel lavadel.

Seega sõja tõttu ei ole täheldatav Venemaa tegevuse kasvu?

Otseselt mitte, kuid mõningaid muudatusi on märgata. Esiteks, tuleb hoida meeles, et Montenegros toimus riigipöördekatse viis aastat tagasi. Seega teame, et erioperatsioone saab teha ja päris kergelt. Selline oht on olemas. Näeme selget poliitilist muutust Serbias. Kui agressioon algas, siis oli see Serbia jaoks risttee. See oli Serbiale võimalus liikuda Euroopa Liidu poole, nüüd pole see enam selge. Nad ei pruugi olla enam huvitatud sellest suunast.

Kas Serbia on nagu Valgevene, kes soovis varem olla Lääne ja Venemaa vahel?

Seda on Serbia viimastel aastatel teinud, kuid ma ei usu, et pärast Ukrainas toimuvat oleks see enam võimalik riigi jaoks, mis potentsiaalselt soovib olla Euroopa Liidu osa.

Kui rääkisin Euroopa Komisjoni voliniku Lajcakiga aasta alguses, siis ta ütles, et kuna valimised on läbi nii Kosovos kui ka Serbias, siis on tõeliselt hea võimalus rahuleppeks.

Peame olema optimistlikud ja lootma, et nii läheb, kuid kui vaadata fakte, siis sellest lahendusest liigutakse eemale. Meie regioonis toimub midagi väga tähtsat. Kui konflikt Ukrainas algas, siis Horvaatias tundsime dèjà-vu'd. See paneb meid tõsiselt muretsema. 31 aastat tagasi ütles meie naaber meile, et kohtleme vähemust halvasti. Et oleme fašistid. Ja et meid aidata, ta tuleb meie riiki. Ta võttis 31 protsenti meie riigist ja lõi kaks vabariiki. Seega, kui vaatame, mis toimub Ukrainas, siis mõistate, kui uskumatult sarnane see on. Ma ei ütle, et olukord on täpselt samasugune, kuid on palju sarnasusi.

Pärast sõda võttis see riik helgema tee ja asjad läksid paremaks. Nüüd, isegi kui idee Suur-Serbiast on unustatud, on meil idee Serbia maailmast, mis näeb välja nagu Russkii Mir. See paneb meid muretsema. Kui vaadata Serbia valitsuse ametlikku positsiooni, siis nad nimetavad meie valitsust oma ametlikul kodulehel Ustaše valitsuseks (teise maailmasõja aegne fašistlik Horvaatia valitsus). Serbia kõrgetasemelised poliitikud ütlevad avalikult välja, et tuleks ehk kaaluda piirkonna denatsifitseerimist. See paneb meid väga muretsema.

Millised teised faktid teid muretsema panevad?

Pidev pinge piirkonnas. Horvaatia jaoks võiksid suhted Serbiaga olla lihtsad. Otsime vaid informatsiooni sõjas kadunud isikute kohta – inimesed, kes tapeti invasiooni ajal ja kelle surnukehad viidi Serbiasse matmiseks või Serbias koonduslaagrites surnute kohta. Teiseks, tahame, et horvaatidest vähemusel Serbias oleks normaalne staatus. Ja tahame normaalseid naaberlikke suhteid. See peaks olema lihtne, kuid kahjuks saame vaid pingeid Serbiast. Peaaegu iga päev on presidendil pressikonverentsid, kus ta ründab ja süüdistab Horvaatiat. See ei aita, kui tahad normaalseid suhteid.

Kas pidev rünnak pole seotud operatsioon Torm aastapäevaga?

Jah. See on sarnane iga aasta juulis-augustis, kuid nüüd on see muutunud üha rohkem riigi poliitikaks, mis on pidev, mitte muutuv. Kuni agressioonini Ukrainas olid olemas teatud punased jooned, mille puhul teadsime, et mingid asjad enam Euroopas ei saa juhtuda. Nüüd, pärast agressiooni, on punased jooned hägustunud või lausa kadunud. Seega peame olema ettevaatlikud.

Kuidas Serbia sõnumid leiavad vastukaja Horvaatias?

Meie poliitikutelt pole mingit reaktsiooni, sest meil pole huvi Serbiaga tülitsemiseks. Serbia turistid tulevad Horvaatiasse, mõned tuhanded inimesed tulevad suvel rannikualadele tööle, neil pole mingeid probleeme. Meedias pole me huvitatud rünnakutest Serbia poolt, kuid sealpool tundub see olevat poliitika.

Kas Bosnia-Hertsegoviina on lagunemise teel või on seal lootust püsida ühe riigina?

Loodame, et Bosnia-Hertsegoviina püsib ühe riigina. Sõja lõppedes oli eesmärk Bosnia-Hertsegoviina hoida ühtse riigina, kuid tekkinud on erinevad poliitilised eesmärgid. Republika Srpska, mis sõja ajal oli etniliselt puhastatud ning mille elanikkonna moodustavad 95 protsendi ulatuses serblased – neil on kalduvus luua oma riik või ühineda Serbiaga. Siis on bosniakkide enamus, kes tahavad luua unitaarse riigi ja võtta üle kõik institutsioonid ning lisaks on väike horvaatide vähemus, kes tahavad õigust valida oma esindajad  presidendi ja kohalikul tasemel, kuid seda ei toimu.

Ka sammud, mille on teinud Republika Srpska juht Milorad Dodik, näitavad soovi Bosnia-Hertsegoviinast lahkuda või vähemalt mitte osaleda enam ühtses valitsemise süsteemis.

Dodik – mida näed, seda saadki. Tema positsioonid on selged, kuid olen kindel, et ta teab, et kui rahvusvaheline kogukond pole valmis sekkuma Ukrainas füüsiliselt, siis Bosnia-Hertsegoviinas saab iga samm tugeva reaktsiooni vähemalt NATO-lt.  

Te liitute peagi eurotsooniga. Kas see tekitab probleeme juurde, kui räägime organiseeritud kuritegevusest?

Eurotsooniga ühinemine on hea sõnum kogu regioonile. Horvaatia on saavutanud kõik strateegilised eesmärgid. Saavutasime ise oma iseseisvuse, astusime NATO-sse, Euroopa Liitu ja peagi eurotsooni ning loodan, et peagi ühineme ka Schengeniga. Strateegilised eesmärgid on peagi täidetud. Tahaksime, et meie naabrid saavutaksid samad eesmärgid. Kahjuks tundub, et meie naabrid kaotavad tahet neid eesmärke saavutada. See on meie probleem.

Kui saad raha muudmoodi, siis ei ole vaja enam neid eesmärke saavutada, kui räägime Venemaa, Hiina või organiseeritud kuritegevuse mõjust.

Teil on täielik õigus. Korruptsiooni küsimus on äärmiselt tähtis meie regioonis. Lisaks ühiskonna eri osade huvidele võime vaid arvata, et korruptsioonil on suur roll, sest kui juht tahab muuta asju ja elada hästi, siis miks ta peaks inimestest hoolima? Sellest on väga kahju. Kui vaadata Serbia finantssuhteid, siis narratiiv Venemaa toetuseks meedias on viimastel aastatel olnud nii tugev, et elanikkonnal on tunne, et peamine liitlane on Venemaa. See pole nii. Euroopa Liidu riigid investeerivad palju rohkem. Näiteks Covid ja vaktsiinid. Kui vaktsiinid tulid Euroopa Liidust, siis ei olnud meedias sellest palju juttu, kuid kui vaktsiinid tulid Hiinast või Venemaalt, siis ministrid ja isegi president ootas lennujaamas vastas.

Kas saate anda infot, mis on saanud Vejkoslav Prebegist, kes võeti Vene separatistide poolt kinni ja ootab kohut? Mis on temast saanud?

See on väga raske. Horvaatial on kontakte, et saada ta vabastatud. See on keeruline. Venemaal oli narratiiv, et sajad horvaadid võitlevad Ukrainas, kuid see pole tõene. Oli infot, et kümned horvaadid said Ukrainas surma, mis pole samuti tõene. Fakt on, et Prebeg võeti kinni Mariupolist lahkumisel. Teda hoitakse Donbassis. Mul pole vastust. See on raske küsimus. Loodame, et saame ta mingil hetkel vabaks.

Teete koostööd teiste riikide, nagu Suurbritannia või Rootsiga, et saaks nad kõik vabastada?

Teeme koostööd kõigi partneritega, et saada positiivne tulemus.

Teie regioon pole plahvatusohtlikus seisus, kuid on pinged, millega tuleb tegelda.

Just nii. Juba enne Ukraina konflikti algust, aga nüüd veelgi enam, et lääne liitlased mõistaksid, et Lääne-Balkan on osa Euroopast. Neil on kalduvus mõelda, et Lääne-Balkan on väga-väga kaugel. Teiseks, meie uued poliitilised juhid on noored. Nad on võib-olla unustanud, mis juhtus vaid 30 aastat tagasi Lääne-Balkanil. Need riigid, kes tahavad ühineda NATO ja Euroopa Liiduga, vajavad perspektiivi. Peame neid aitama, et nad näeksid perspektiivi. Kui nad seda ei näe, siis otsustavad nad minna teises suunas.

Serbia puhul on kalduvus väga keeruliseks suhteks meiega. Meie tahaksime, et nad tuleksid meie paati.

Kui tihedalt te suhtlete oma kolleegidega Lääne-Balkani riikides?

Nii tihti kui võimalik, kuid see on keeruline. Olen teenistuse juht, mille kontroll on eri tasanditel. Võime tegutseda vaid siis, kui seda otsustab poliitiline juhtkond ja peaminister või president. Meie tegevus on kontrollitud nagu demokraatias ikka. See on erinev autoritaarsetes riikides, kus luureteenistus võib teha mida ja millal tahes. Direktorina üritan siiski nendega suhelda nii palju kui võimalik.

Te ei vastanud küsimusele. Nii palju kui võimalik?

Väga tihti, sest kui ma ei kontakteeru oma idanaabritega, siis meil polekski kontakte.