Balaklija linn on väike rajoonikeskus Harkivi oblastis, aga selle tagasivõtmine on praeguse Ukraina vastupealetungi edusümbol.

Esimene vaatepilt, mis kohapeal viibinud ERR-i ajakirjanikule Anton Aleksejevile ja operaator Kristjan Svirgsdenile avanes Balaklija kesklinnas, oli Kiievist saabunud vabatahtlikud, kes andsid peaväljakul improviseeritud kontserdi.

"Me teame, mida tähendab okupatsioon. Mina ja paljud meist oleme Mariupolist. Me teame, mis tähendab elada okupatsiooni all. Sa pead otsima endale süüa samal ajal, kui mürsud lendavad sul üle pea. Me tulime siia abistama," rääkis vabatahtlik Mihhail, kes viis inimestele toitu, ravimeid ja hügieenitarbeid.

Praegu ei ole Balaklijas ei elektrit ega vett. Paljud elumajad on saanud tugevalt kannatada.

"Mul oli korter äärelinnas, aga see sai pihta. Siin ma elasin sugulaste juures. Nad andsid mulle võtmed, aga ka see maja sai pihta. Nüüd olen ma kodutu, mul ei ole mitte kuskil elada. Täiesti võõrad inimesed võtsid mind ajutiselt enda juurde," rääkis Valentina.

Balaklija oli okupatsiooni all üle poole aasta. Anatoli sõnul käitusid Vene sõdurid normaalselt ja andsid humanitaarabi. "Punane Rist käis ka. Jagati makarone, konserve, ravimeid ja seda kõike tasuta," lisas ta.

"Me elasime nendega ainult pool aastat. Alguses olid kõik hirmul, aga siis hakkasid tasapisi harjuma. Mis siis teha? Kuidagi ju tuli elada. Nüüd saabusid meie väed ja, tänu jumalale, jäi kõik rahulikumaks. Loodan, et elu läheb edasi," ütles Denis.

Kohalikud elanikud osutusid väga tolerantseteks, isegi kui vastasid küsimusele, kes on selles sõjas süüdi.

"Ma arvan, et kuna Venemaa ründas meid, siis on Venema süüdi. Ukraina ju ei
rünnanud Venemaad. Aga tegelikult me peaksime elama nagu varem, vendadena. Me peaksime olema sõbrad," rääkis Larissa.

Aga sõbrustamine Vene sõduritega ei tulnud mitte kõigil välja. "Nad käitusid meiega väga halvasti. Nad tegid paljudele liiga, ma mõtlen just tsiviilelanikke. Nad terroriseerisid ja peksid inimesi. Nad kõik käitusid väga halvasti – nii burjaadid kui ka venelased, samuti need palgasõdurid Luhanskist," rääkis Vladimir.

Vladimiril vedas, teda ei pekstud. Romanil aga nii hästi ei läinud.

"Sõdurid Luhanskist lõid mul püssi kabaga hambad sisse. Burjaadid aga tõmbasid mu pojale koti pähe ja ähvardasid maha lasta. Nad süüdistasid meid nendevastase tule korrigeerimises," kirjeldas Roman.

Ukraina sõdurid vabastasid Balaklija kolme päevaga.

"Lahingud ei kestnud kaua. Ainult väike grupp venelasi jäi siia võitlema. Enamik neist aga põgenes kohe," ütles Denis.

Tõeline pilt sõjast avaneb aga alles siis, kui sõita linnast välja. Teeäärsed alad on kõik puruks lastud Vene tehnikat täis, metsad ja põllud on mineeritud. Enamik sildadest on samuti mineeritud või hoopis õhku lastud. Mõnda kohta on Ukraina sõjaväelased jõudnud juba paigaldada pontoonsillad. Igal sammul on näha jälgi Vene sõdurite sealviibimisest.

"Vene sõdurid elasid Harkivi oblastis isegi teatud mugavustega. Näiteks neil siin positsioonidel oli isegi raamatukogu. Üks raamat on Aleksandra Marinina "Smert radi smerti" ehk "Surm surma pärast"," rääkis Anton Aleksejev.

Pühapäeval kulges rindejoon juba rohkem kui 50 kilomeetri kaugusel Balaklijast.