Päeval, kui algas kalendrisügis, võtame käsitleda, kui palju vilja suvega salve sai, kas meil toitu jagub ja mis hinnaga see tuleb, kuidas mõjutavad meie toidujulgeolekut Venemaa sõda Ukrainas, energiakriis, väetiste nappus, aga ka euroliidu rohe-eesmärgid. Nendel teemadel palusin siia Tallinna Raadiomaja stuudiosse vestlema Jõelähtme valla teraviljakasvataja, endise riigiametniku Andres Oopkaupi. Teie olete selles mõttes hea inimene nendel teemadel vestlema, sest teil on arusaam üksikust kui ka üldisest. Te olete ise põllumees, aga olete ka Põllumeeste ühistu Kevili nõukogu esimees. Ja kindlasti on teil ju talletunud ka teadmised põllumajanduspoliitika kujundamise viisidest enam kui 15 aastast, mil olite ametnikutööl põllumajandusministeeriumis kuni asekantsleri ameti nii välja. Aga ikkagi, alustame, palun üksikust, liigume üksikust üldisele. Kas teie põldudel on tänaseks kõik saak koristatud?

Jah, on. Aga ma sissejuhatuse kontekstis ütlen, et olin viimati põllumajandusministeeriumis tööl üle kümne aasta tagasi ja kindlasti on sellest ajast üsna palju muutunud. Kui ma 2011. aastal sealt lahkusin, siis oli tõesti 17 aastat karjääri selja taga. Nii et ma vanadest asjadest võib-olla tean rohkem kui uutest.

Aga saagi kohta saab meie põldudel ütelda niipidi, et kindlasti ei ole tegu kõige halvem aastaga ja ei ole ka tegu kõige parema aastaga. Kahe aasta tagust rekordit on väga raske tõenäoliselt üle lüüa. Aga kõik saagid on koristatud ja võiks ju niipidi kokkuvõtvalt ütelda, et kuna oli ekstreemselt kuiv august, siis koristus iseenesest läks üsna kergelt, meie ettevõttes 19 päeva.

Kui suurelt pinnalt ja mis kultuure siis?

Meie kasvatame jämedalt 580 hektaril teravilja ja see on parasjagu niisugune kahe-kolme inimese töö. Me püüame oma tegevuse üsna efektiivseks ajada ja oleme vastavalt masinaparki endale soetanud, et saaks kiirelt kõik asjad tehtud.

Mis kultuure kasvatasite, kuidas need jagunesid?

Peamised kultuurid on ikka seotud tavateraviljadega - kasvatame nisu, kasvatame rukist, kasvatame ka nisu ja ja rukki vahepealset kultuuri tritikalet, mis on Eestis vähe levinud, pisut otra ja talirapsi. Listis olid veel uba ja, ja hernes, nii et nimekiri on üsna pikk.

Põhikultuurid on siiski taliraps ja nisu, mida mõlemat oli suurusjärgus 150 hektarit. Ja sealt siis läheb väiksemaks – 120 hektarit tritikalet ja 80 hektarit rukist ja nii ta läheb. Tänaseks on kõik koristatud ja tegelikult on ka põllud juba uue talivilja ootuses suurel määral täis külvatud.

Ma nädala alguses helistasin Lõuna-Eestis piimakarjakasvatajale Tiit Niilole ja tema ütles, et tal on hästi kiire aeg praegu - ta teeb hommikust õhtuni silohoidlast tööd ja tal ei ole küll aega linna raadiostuudiosse jutustama tulla. Nii et see on täitsa erinev elu, mida piimakarjakasvataja elab ja mida teraviljakasvataja elab.

Loomakasvatus oma olemuselt on palju tööjõumahukam ja nõuab ka põllu peal palju intensiivsemat tegevust. Ja eelkõige just sellepärast, et veisekasvatajal on ju vaja jämedalt suve jooksul kolm siloniidet teha. Ja praegu on kibekiire kolmanda niite tegemise aeg. Ma arvan, et üsna paljud põllumehed teevad oma kolmandat niidet praegu veel, sest kuiv suvi tähendas seda, et rohukasv oli ka tagasihoidlik ja selle tõttu tuli ka nii-öelda lükata seda silotegemist hilisemaks.

Loomakasvataja raskus ongi see, et ta peab ju väga palju kõiki asju tegema üsna samaaegselt - tuleb samaaegselt koristada, koristuse järgselt tuleb ju kohe talivilja külvata ja tegelikult seesama, kolmas silotegu tuleb ka peale. Nii et seal on intensiivsus kindlasti suurem.

Kuigi Eesti on väike, siis tegelikult on ilmastikust ja ka mullastikust tulenevad erinevused meil hästi suured. Sellepärast ma küsin üleüldise pildi kohta ka. Teie ütlesite, et teravili kasvas nii-öelda keskmiselt, oli keskmine aasta. Aga kuidas Eestis üldiselt teraviljakasvatajatel läks, Võrus, Virus ja saarel?

Jah, Eesti on väike, aga samas ka ülisuur. See paneb natukese ohkama, sest mina julgeks niipidi ütelda, et Lõuna-Eesti ja Kesk-Eesti põllumehed said sellel aastal jaanipäeva paiku olulisel määral sademeid ja ma arvan, et seal on ka saagid palju paremad. Ja teistpidi jälle võtta - Virumaa ja Harjumaa ja isegi Läänemaa osa, nii-öelda Tallinna-lähedane Läänemaa osa, on olnud tegelikult tänavu aasta väga põuases piirkonnas.

No kõige parem näide vist oli see, et meteoroloogid hindasid veel paar nädalat tagasi Tallinna ümbruses tuleohu väga suureks, sellepärast et ei olnud praktiliselt üldse vihma tulnud.

Kuigi mina asun oma põldudega Tallinna lähedal, siis ma olen tähele pannud, et meil valdavalt ei saja - isegi kui Tallinnast tuleb vihma, siis meil ei saja. Tallinnas võivad olla viaduktide alused vett täis, aga meil ei tule sellest mitte midagi. Ma ei oska öelda, millest see kinni on, aga niisugune 20 kilomeetrit vahet on sellel aastal olnud väga määrava tähtsusega.

Sama moodi on määrava tähtsusega see 20 kilomeetrit või ka natukese rohkem Lõuna-Eestis. Olen rääkinud põllumeestega, kes ütleb, et nii palju on sademeid olnud, et ta ei saa masinatega põllule, põld on pehme, ei kannata talivilja kuidagi pritsida või siis taimekaitsevahenditega töödelda. Ja teine vend ütleb, et taliraps ei ole tärganud selle tõttu, et kuu aega ei ole vihma tulnud. Ja sama seis tegelikult on minul siin Harjumaal Tallinna lähedal.

Kas seda kõike arvestades üldse saab siis küsida või vastata, et milline Eesti keskmine teraviljasaak tänavu oli?

Kuna ma olen ka töötanud statistikaametis, siis ma arvan, et sellele kindlasti saab vastata. Keskmine saak kindlasti tuleb ja see avaldatakse, see number kindlasti tuleb. Ma arvan, et ta ei ole sel aastal kõige kehvem. Igal juhul on parem kui eelmisel aastal. Aga kindlasti üksikute tootjate lõikes on need numbrid väga erinevad. Kindlasti on põllumehi, kes on oma saagiga väga rahul ja on põllumehi, kes ütlevad, et tegelikult ei ole üldse väga hea aasta, et pigem peaks selle halvemate aastate hulka kandma.

Kui ma õigesti tean, te olete ju ka Eesti rukkiseltsis tegev, on see nii?

Jah, olen käinud seal.

Kas sel talvel söövad eestlased oma rukkist küpsetatud leiba või mitte?

Mina ausalt öelda loodan, et söövad oma rukkist küpsetatud leiba. Aga see paraku ei sõltu ilmtingimata sellest, kas Eestis nii palju rukist kasvatati või mitte, sest probleem avaldub ju tegelikult ka saagi olemasolu järgselt kohe sellest, missugune nendest selle saagi kvaliteet on.

Ma ise kasvatasin küll toidurukki kvaliteedis rukist, aga ega ma ei saa öelda, et see tera ülemäära suur oli. Põua tõttu jääb tera peenikeseks ja tegelikult veskid võivad öelda, et see tera on liiga väike selleks, et teha head leiba sellest rukkist. Nii et see sõltub ikka natukese sellest, kas veskid ja tööstus leiab, et Eestis kasvatatud rukis on piisavalt hea kvaliteediga. Aga jooksul minu mälu järgi on Eesti ka Lätist rukist importinud. Nii et ega me väga kaugelt seda sisse ei too, nii et praktiliselt võib ikka ütelda, et Eestist pärit viljast on suur osa leiba Eestis toodetud.

Sama küsimus saia kohta: nisust tehakse tegelikult märksa rohkem tooteid, kui sai, makaronid ja kõik see muu. Kuidas meil nisuga on? Nisu kasvatame vist küll rohkem kui Eestis ära tarbime?

Ja kindlasti kasvatame rohkem üldiselt Eestis kasvatatakse teravilja rohkem, kui Eestis ära tarbitakse, aga see on eraldi teema. Makaroni tootmiseks sobilikku nisu minule teadaolevalt Eestis ei kasvatata. Selleks on vaja niinimetatud durum-nisu ehk kõva nisu. Ja see kõva nisu nõuab palju päikeselisemat piirkonda, ehk seda pigem kasvatatakse Prantsusmaal ja Hispaanias, soojemates Euroopa piirkondades. Aga eesti nisu ma usun ikkagi sobib saia tootmiseks. Nii et selles kontekstis on meil see nisu kindlasti olemas, mida me vajame.

Aga rääkides Eesti isevarustatuse tasemest toiduainetega, siis meelde on jäänud, et näiteks sealiha või kanaliha osas me ennast praegu varustada ei suuda, kuigi kunagi Eesti oli ju seakasvatusmaa, mis toitis ka suurt osa Venemaast nõukogude ajal. Kuidas vastate küsimusele Eesti toiduainetega isevarustatuse tasemest?

Kui väga lühidalt kokku võtta, siis Eesti on ise varustav ainult kolmes kaubagrupis. Üks nendest on teravili, mida me tegelikult toodame ligikaudu miljon tonni rohkem kui siseriiklikult ära tarbitakse. Teine on piim ja piimatooted, mis tegelikult Eestis on suurema tootmismahuga, kui me ise tarbime. Ja kolmas tootegrupp on kala - Eesti on kalatoodete kontekstis ka kindlasti ise varustav. Kala on selles kontekstis jälle keerulisem toode, sest kala väga paljudel juhtudel püütakse kaugematest meredest. Näiteks Kanada külje alt, kus Eesti krevetilaevad näiteks liiguvad ja nii edasi. Aga ma väidan, et see, see kaup liigub ka tõenäoliselt rohkem Kanada turule, kuigi ta on Eesti püüginumbritega. Nii et selles kontekstis on kala suhteline. Aga statistiliselt toodab Eesti kala rohkem kui ise tarbime.

Aga kas ja mis kaubagruppides me peaksime muret tundma toiduga isevarustatuse taseme üle - teie arvates - mõeldes ka ärevatele aegadele?

No kõik muud kaubagrupid, kui nad ei ole isevarustamise tasemel, siis tegelikult see tähendab, et meil on nende kaupade osas defitsiit. Niipea, kui katkeb kaubavoog Eestisse teistest riikidest, on meil tegelikult nendest kaupadest puudu. Selleks ei ole vaja väga pikalt ajaloos tagasi minna. Kui me meenutame koroona algusaega, siis Poola ju pani kinni veoautodele läbisõidu ja selle läbisõidu kinni panemise tulemusena tegelikult tekkis ka Eestis niisugune, ma nimetan seda mikro toidupuuduseks, kui poest said ju kaubad otsa. See oli märtsi- ja aprillikuus kaks aastat tagasi ja põhimõtteliselt näitab see, kui õrn on see nii-öelda toiduga varustatuse või toiduga kindlustatuse teema.

Me võime söönuks saada küll väga lihtsalt, aga me saame söönuks piimast ja teraviljast, aga me ei pruugi saada söönuks näiteks aedviljadest, mida meil ei ole piisavalt. Me ei saa tõenäoliselt söönuks pikas perspektiivis lihast ja nii edasi. Kui kaubandusbilanss on negatiivne, siis see tähendab seda, et ei jätku.

Kas me peaksime selle pärast murelikud olema? Kas teie olete?

Mina isiklikult ei ole kindlasti murelik. Sest ma olen naljatlemisi ütelnud, et teraviljakasvataja elab ju nagu rott viljasalves, et mis tal viga on - putru ju kannatab alati teraviljast keeta ja saab kindlasti naha toorena hoitud. Aga ma arvan, et need ajad, milles me praegu elame, peaks sundima mõtlema küll sellele, et mingil määral on meil varusid ka isiklikus plaanis vaja suurendada, et me ei peaks kohe, kui kaks päeva on varustus halb, siis me ei peaks kohe tormama poodi paanikas midagi ostma. Ma arvan, et see talupojatarkus, et mingid kuivaineid on meil kodus olemas, ikkagi kehtib.

Aga ma mõtlen just nimelt tootmise poolt. Kas lihtsalt lepime, et turg suunab meid sellises suunas, et teatud toidutootmise kategooriates Eestis me lihtsalt ei suuda Poolaga konkureerida ja nii on? Või siis peaksime ikkagi midagi tegema?

See on väga keeruline küsimus. Ma julgen öelda, et põllumeestele kindlasti meeldiks niinimetatud riiklik tellimus, kui see ühel hetkel tuleks, et te peaksite tootma nii ja nii palju ja see on garanteeritud hinnaga.

Aga praktilises elus ma usun, et Eesti siiski ei lähe seda rada, et niisugune riiklik tellimus tekib, mis tegelikult tähendab, et me jääme ikkagi sõltuvusse - ütleme otse - Poola aedviljade kasvatajast. Vähemalt sellel määral, et nii palju, kui me ise tahame seda süüa.

Ja Poola sealihast?

Sealiha liigub väga erinevaid radasid pidi. Ma usun, et ka Taani sealiha jõuab Eestisse. Mõned riigid on suutnud oma lihakasvatuse või lihatootmise timmida nii peeneks majanduslikult, et seda on kasulik neile kasvatada. Mis ma mõtlen, selle all: taanlased on ise teinud nalja, et kõige kasulikum on sealiha kasvatada sadamas, sest vili tuleb laevaga sisse ja sõnniku viime laevaga ära. See näitab mõtteviisi, kuidas nemad sealiha toodavad ja selle tõttu on ka Taani sealiha üsna konkurentsivõimeline.

Ma ei tea, kuidas mujal maailmas sellega on, aga Eestis mäletan juhtumit, kui taheti rajada kanalat, mis oleks leevendanud Eesti vähest omavarustatuse taset kanaliha ja vist ka munadega. Aga kohalikud inimesed olid vastu ja seda kanalat ei sündinud. Kas mujal Euroopas on võimalik kanalaid rajada?

Ma arvan, et on. Inimesed tegelikult võiksid minu arvates sellistesse algatustesse pigem positiivselt suhtuda. Ma arvan, et kõige halvem, mida me Eestis üldse teha saame inimestena ja kodanikena on see, kui püüame keskenduda sellele, et me saame kõike importida.

Räägime lihtsustatult: kui teisendame riigi ühe perekonna tasandile, siis teoreetiliselt on sellel perekonnal võimalik lapsed ja kõik perekonnaliikmed ära toita niimoodi, et me lapsevanematena teenime raha ja ostame toidu ning kodus süüa ei valmista. Aga kui me nagu mõtleme niipidi, et kuidas pere saab raha kokku hoida, siis pere saab kokku hoida läbi selle raha, et me teeme ise süüa, ja väldime McDonaldsit või restorani. Paneme vanaema sokke kuduma ja selle tõttu on perekonnal soojem olla ja kokku hoitud raha eest suudab see perekond investeerida näiteks parematesse akendesse või kuskile sellisesse kohta.

Kui me nüüd sellesama mudeli tõstame riigi tasandile, siis igasugune tegevus, mis meie riigi sees asendab importi või veel parem, võimaldab meil teenida ekspordist tulu, siis see on riigile kasulik. Me tegelikult peaksime natukese kaugemale vaatama, et ütleme, nagu inglastel on see lauset not in my backyard - tehke, aga ärge minu tagahoovi seda tehke. See mõtteviis peaks minu arvates muutuma selliseks, et teeme, aga teeme sellistel tingimustel. Mis iganes selle kanala ehitamise tingimus on - et transport hakkab käima neid teid pidi või siis tahame, et me tekitame sinna mingisuguse õhupuhastuse. Ma kutsun eestlasi üles mõtlema pigem sellele, kuidas saaks mitte seda, et miks me ei taha. See on väga suur ellusuhtumise vahe.

Kuidas on Venemaa sõda Ukrainas mõjutanud Eesti põllumeest ja toidutootmist?

Kõige tuntavam mõju Eesti põllumehele on läbi hindade, igasuguste hindade. Põllumehe jaoks on kallinenud kõik sisendid, praktiliselt võiks ütelda, et valikuta kõik sisendid on kallinenud. Ja teiselt poolt muidugi on tõusnud ka saaduse hind, ehk teravili on ka kallinenud. Toome mõned näited.

Kaks aastat tagasi ostsin väetist, mille hinnaks oli umbes 175 eurot tonn. Eelmisel sügisel olin sunnitud väetist ostma juba hinnaga 670 eurot tonn. Ja täna ma saan väetist osta hinnaga umbes 970 eurot tonn. See on reaalne kallinemine ja see on üsna suur kallinemine.

Kütusehindadest me tegelikult teame läbi tankla ju kõik. Ja põhimõtteliselt on ka põllumehe jaoks kütus muutunud üle kahe korra kallimaks.

Järgmised sisendid on masinad-seadmed, igasugused taimekaitsevahendid - ka seal on kallinemine. Masinate ja seadmete kallinemise samm on jämedalt 10 protsenti aastas minimaalselt. Pigem mõnes kohas lähevad hinnatõusud juba niisuguse 20 protsendini aastas. See on päris suur tõus.

Kui kolm-neli aastat tagasi mulle tundus, et korraliku suure kombaini - ma mõtlen üsna tootlikku ja suurt kombaini - umbes 400 000 euro eest, siis täna tuleb tippmudelite eest pigem välja käia ligi 700 000 eurot.

Need kallinemised aastate lõikes on sellised, mis praktiliselt põllumehe kulubaasi väga palju piiravad -  me ei saa väga paljusid asju teha. Niisugune arvamus, et põllumees pritsib kalendri järgi, on minu arust nii vale ettekujutus põllumeeste tegevusest kui vähegi olla saab.

Me oleme siin toonud näiteid, et kui seenhaiguste tõrjeks kasutatavat fungitsiidi - sealjuures võiks seenhaigusi näiteks tõrjuda teoreetiliselt ka äädikaga või äädikhappega - selles kontekstis ei ole ilmtingimata tegu loodusele ja keskkonnale väga vaenulike ühenditega. Aga seesama spetsiifiline fungitsiidi üks kanister maksab 240-250 eurot. Mina tahaks küll näha neid põllumehi, kes viivad selle 250 eurot igaks juhuks põllule vaatamata sellele, mida sellega saavutada.

Nii et selles kontekstis on põllumehe tegevus muutunud väga täpseks ja on olemas juba esimesed väga selged signaalid selle kohta, et põllumeeste tegevuse kasumlikkusel on väga selge piir. Täna enam kõik mehed ei julge külvata selle tõttu, et kui teravilja hind peaks kukkuma ja nende kallite sisenditega toodetud teravili turule peaks jõudma, siis see on tegelikult põllumehe kulu. Ja see on väga suur kulu.

Ja teravilja hind ju ei sõltu tegelikult Eesti põllumehest, see sõltub pigem maailmaturul kaubeldava teravilja hinnast. Ja see on ka tõusnud, ütleme poolteist korda. Aga kuuldavasti Ukraina teravilja müük läbi Musta mere tekitas olukorra, kus hind hakkas kukkuma. Täna on teada, et ka venelastel on väga suured viljavarud, aga hetkel rahvusvaheline üldsus ei taha sealt ilmtingimata osta Venemaalt. Teistpidi Venemaa jälle teeb selle tõttu, et ta saaks oma vilja müüdud, väga suuri allahindlusi. See suur allahindlus tähendab jälle seda, et kui ta müüb poole hinnaga, siis ta ju tegelikult tõmbab maha ka turuhinda.

Nii et põllumehe jaoks täna hinna kõikumine võib viia ühel hetkel sinna, et me meil nisu maksab 360 euro asemel tonn hakkab maksma näiteks suurusjärgus 200-250 eurot tonn. Ja siis on juba kasumlikkus põllumehe jaoks väga küsitav.

Ma tahtsingi oma küsimusega sinna sihtida, et kuivõrd kevadel järsult lakke hüpanud teraviljahinnad on katnud need samuti tõusnud kulud, millest te väga hea ülevaate tegite. Kas praegu on võimalik teraviljakasvatajal ka kasumit võtta, teha investeeringuid?

Me ju põllumeestena teeme kõik investeeringuid. Kui ma täna külvan talivilja, siis ma tegelikult püüan ju investeerida tulevikku ja ma saan selle raha kätte paremal juhul järgmisel sügisel. Nii et selles mõttes tegelevad põllumehed pikas perspektiivis igal juhul kogu aeg investeerimisega.

Aga hinnad hüppavad lakke väga erinevatel põhjustel. Sõda on üks põhjus. Aga teine põhjus on ka see, et me tahame võib-olla küll kohati ignoreerida seda, aga maailma rahvastik tegelikult ju kasvab.

Kasvab ta eelkõige Aafrika suunal. Ja põhimõtteliselt tähendab see seda, et nõudlus toiduainete järgi tegelikult kasvab. ÜRO toiduorganisatsioon (FAO) on ennustanud, et aastaks 2050 on meid siin kindlasti üheksa miljardit inimest. Arvestuslikult kasvab maakera rahvastik sammuga 60-80 miljonit inimest aastas. Aga teravilja tootmise efektiivsus ei kasva sellise hooga.

Ja kohe, kui tekib turul nisukene väikene auk - nagu Ukraina sõda oli - kui 20 miljonit tonni teravilja jääb Ukrainast välja toomata, siis viljakaupmeestel on ju kohe selge, et seda kogust vilja ei ole võimalik nii lihtsalt enam turult osta, sest koguseid on vähe. Ja kui kogust on vähe, siis läheb hind paraku üles. Sest paljudel riikidel, näiteks Egiptusel, on päris suur probleem vajaliku vilja koguse kokkuostmisega maailmaturult.

Üks vaade on tõepoolest nende inimeste vaade, kellel ongi häda ja kõht tühi. Ma vaatasin enne tänast intervjuud maailma ÜRO toiduorganisatsiooni veebilehele ja sealt nägin graafikut, et aastast 2017 on järjest alatoitluses olevate inimeste hulk maailmas kasvanud. See oli vist 500 miljonilt kusagile 800 miljonile. Kui varasemal kümnendil või isegi kakskümmend aastat vähenes alatoitluses olevate inimeste arv maailmas, siis nüüd enam juba mitmed aastad ei lähe paremaks, vaid on läinud halvemaks. Aga kuidas teraviljakasvataja vaates see pilt paistab?

No ma kuulan ka raadiot, minu arust kaks-kolm päeva tagasi räägiti sellest, et maakeral iga nelja sekundi tagant sureb üks inimene nälga. See on päris karm number. Aga ma arvan, et Eesti inimese vaade võiks ju olla selline pigem, et me peaksime olema ettevaatlikud oma riigis igasuguste niisuguste eufooriliste keeldude sisseviimisel. Või teisiti öeldes - me peaksime püüdma pigem tolereerida seda, mida meie põllumehed, kes tegelikult on ju spetsialistid, suudavad täna teha. Sest sellest sõltub meie endi heaolu.

On selge, et teravilja jääb maakeral aja jooksul järjest puudu. Ja ma arvan, et selles on statistikutel üsna suur ennustustäpsus olemas. Nad eksivad mõne protsendiga, aga tegelikult rahvastiku arvu ennustused minu arust täpsemini ette ennustatud asjad üldse. Nii et selles raamis ma usun, et me peaksime oma ressursside kontekstis olema väga hoolivad, me ei tohiks ilmaasjata neid ressursse hävitada või kahjustada.

Meil siin Eestis ja üldse piirkonnas on sellel sügisel hästi palju räägitud elektribörsist - seda on kirutud, neid ülikõrgeid hindu, seda kohutavat volatiilsust - tahetakse börsist ka loobuda. Aga kuidas toidubörs, kuidas teraviljabörs praegusel keerulisel ajal toimib? Kas põllumehed kiruvad ka teraviljabörsi? Kuidas Eesti põllumehed oma vilja üldse müüvad? Seal on vist samamoodi nagu elektriklientidel - kas müüa börsihinnaga või sõlmida fikseeritud hinnaga leping?

Seda elektrit on muidugi meil kõigil hea kommenteerida ja ma isegi arvan, et me peaksime mõtlema selliste asjade peale nagu 4000 eurot megavatt-tunni eest, mis siin laineid lõi. Mis mind elektribörsi juures isiklikult häirib, on see, et elektri börsihind mingil põhjusel on kõige kõrgem sellistel hetkedel, kui kodutarbija elektrit kõige rohkem tarvitab. Vaadake graafikuid: hommikul kella kuuest kella üheksani on hind kõrge ja õhtul tegelikult üsna sarnasel ajal, kella kuuest kella kümneni on elektri hind jälle kõrge. Minule ei mahu see pähe – elektri [peamine] tarbimine on ju ühiskonnas läbi tööstuste ja töö ajal. Ehk tarbimise tipphetked peaksid sõltuma tööstustest, mitte kodutarbijatest.

Ehk on asi selles, et tööstused on sõlminud elektritootjatega fiks-lepingud? Tööstustarbijate hind ei sõltugi börsihinnast ja börsihinda liigutavadki väikesed eratarbijad.

Nojah, aga siis see ju tähendab seda, et börs üritab selle kasumi koorida eratarbija pealt ja see tundub ebaloogiline. Aga tõenäoliselt siin ongi see õige koht, kus nagu valitsused peavad sekkuma. Aga kui ma tulen nüüd teraviljabörsi juurde tagasi, siis põllumehed on minu hinnangul juba üle 20 aasta oma teravilja müünud börsil. Alguses oli see kindlasti ootamatu ja väga paljud ei tahtnud sellega tegeleda. Aga reaalselt on Eesti teraviljaturg olnud ikkagi ainult sõltuv börsihinnast ja tegelikult kõik nii ostjad kui müüjad vaatavad seda, mis toimub börsil. Ja selles mõttes börsihind juhib ka seda hinda, mis tegelikult Eestis põllumehele pakutakse.

Pariisis on olemas MATIF-i teraviljabörs, sellest MATIF-i hinnast läheb maha transporditasu, mille võrra Eesti põllumeest tegelikult siis vilja eest vähem raha saab. Aga vastupidi töötab see asi samamoodi - kui teravilja tarbivad ettevõtted tahavad teravilja osta, siis nad ostavad selle börsihinnaga, millele siis põhimõtteliselt lisandub teravilja kohaleveo kulu. Nii et kogu rehkendus käib ikkagi börsihindade baasil.

Aga mida Eesti suhteline kaugus suurtest turgudest tähendab teraviljahinnale, tootjale?

Eks meie peame selle kauguse tõttu tegema mingisuguseid mahahindlused oma kaubast. Kujutage ette olukorda, kus me konkureerime Prantsusmaa teraviljakasvataja, kes on sisuliselt Matify börsi kõrval. Kui tema tahab müüa Aafrikasse ja pakub ühe hinnaga, siis meie peame pakkuma ju sama hinnaga. Aga meie kulud on Eestist Prantsusmaale - see on see koht, kus me maksame lõivu kaugemas regioonis elamise eest.

Aga kokkuvõttes võrreldes elektri, börsi ja toiduainete börsi, nende toimimine on küll erinevatel alustel, toiduainete börsil vist ei ole, nii et, et see hind, mille viimane tulija paneb seda, saavad kõik?

Ei ole jah niimoodi, kahjuks. See oleks päris huvitav. Kuigi eks börsihind kujuneb nõudluse ja pakkumise vahekorra pealt. On kindlasti mingisugused hetked, kus nii-öelda treiderid ehk müüjad tahavad rohkem müüa kui parasjagu ostjaid on. Ja siis ostjatel on võimalus ütelda, et ei-ei, ma ei taha selle hinnaga. Eks see on niisugune tavaline kurgikauplemine, nagu turgudel käib.

Aga teiselt poolt, ma jäin mõtlema analoogiale elektribörsiga - niikaua kui elektrit on palju, siis börs toimib, aga siis, kui elektrit on puudu, siis hakkab tekkima hindade hüppeline kasv.

Meil hakkab ju puudu jääma - enne just mainisite, kuidas maailma rahvastik kasvab!

Nojah, aga see tähendab seda, et toiduga varustatuse küsimused on meile teadaolevas perspektiivis täiesti selgelt probleemsed küsimused. Me peaksime nendele asjadele juba täna, kui me teeme otsuseid, tähelepanu pöörama. Eelkõige puudutab see minu hinnangul poliitikakujundajaid, kes tegelikult väga paljudel juhtudel saavad teha otsuseid selle emotsiooni pealt, et kellega me oleme valmis nii-öelda kaasa jooksma ja missugune hüüdlause tundub meile usutavam.

Räägime poliitika kujundamisest. Kõige põhjalikumalt Eestis on Maaleht käsitlenud Euroopa Liidu uueneva keskkonna- ja kliimapoliitika mõju põllumajandusele. Ja ka meie ühtne põllumajanduspoliitika Euroopa Liidus on ju muutumises. Maaleht on ka üheselt hoiatanud, et kõik need muutused võivad vähendada toidutootmist Euroopas ja peame hakkama sisse vedama senisest rohkem toitu kolmandatest riikidest. Maaleht on vahendanud, kuidas näiteks Hollandis on see läbi käesoleva aasta toonud farmereid tänavatele protestiaktsioonidele. Püüame veidi seda teemat kuulajate ees ka lahti harutada. Mis siis käsil on? Eemalt vaadates ju on ju siht õige - vähem CO2 heidet ka põllumajanduses, vähem väetist põllumajanduses, mis põllult jõgedesse läheb, vähem taimekaitsevahendeid. Õige suund ju?

No põhimõtteliselt ma ei kuulu kindlasti nende hulka, kes ütlevad, et kliimamuutuseid ei ole. Ma arvan, et nad on mingisugusel kujul olemas. Aga iseküsimus on see, kui palju sellest on põllumajanduse tekitatud? Me teame seda, et ainus looduskeskkonnas CO kahte siduv tegevusvaldkond on taimekasvatus ja metsakasvatus. Me räägime sellest, et taimed võtavad oma kasvuks õhust CO2 ja tegelikult emiteerivad kasvu käigus hapnikku.

Põllumajandus on sattunud minu hinnangul väga imelikku seisu selles mõttes, et nüüd ühel hetkel on hinnatud, et põllumajandus ka emiteerib. Ma saan aru, et põllumajandus emiteerib läbi traktori summutite - masinad töötavad ja kindlasti nad emiteerivad CO2.

Ma saan aru, et ikkagi lehmade kõhugaas ka juba loetakse sisse?

Jah, no see on eraldi teema. Seal on tegu metaaniga, need on seedekulgla gaasid, need ei pruugi olla nii-öelda tagantotsast tulevad gaasid, vaid võivad olla ka eestotsast tulevad gaasid ja nii edasi. Aga väidetavalt see kõik panustab CO2 tekkimisele või osoonikihi õhenemisse või kuidas seda peaks täpsemalt nimetama.

Kütuse kasutamise puhul loetakse saastajaks seda, kes kütust kasutab – autojuhti, põhimõtteliselt püütakse autosid piirata. Aga nafta pumpajaid ei süüdistata mitte kunagi CO2 emiteerimises.

Mingil põhjusel on aga põllumajandusega võetud täiesti risti vastupidine suund - on öeldud, et teraviljakasvataja, kes toodab teravilja, emiteerib. Mitte sööja ei emiteeri, mitte teravilja lõpptarbija, vaid tegelikult see, kes kasvatab. Selles mõttes ma hindan, et põllumajandusele peale surutud mõõdikud täna ei ole usaldusväärsed. Seal puudub läbiv loogika ja täiesti selgelt ei ole välja mõeldud, mismoodi põllumajanduses peaks kasvuhoonegaaside vähendamine tegelikult toimuma.

Te avaldasite Maalehes seisukoha, kus leidsite, et arvesse võetakse põllumajanduses süsinikuheide, aga arvesse ei võeta põllumajandustegevuse käigus toimuvat süsiniku sidumist. On seda võimalik illustreerida, lahti seletada?

Kindlasti on! Teraviljakasvatuses räägitakse ju sellest, et biomass, mis teraviljakasvatusel tekib, koosneb kolmest suurest osast. Esimene osa on terad, mida me tegelikult taga ajame selles mõttes ja see on seesama teravili, mida me sööme. Teine osa on varred ja põhk ja kolmas osa on juured.

Mina olen aru saanud, väga paljud teadlased on ütelnud, et jämedalt on iga kolmandik teraviljakasvatusest ühesugune. Et kui me saame viis tonni teravilja siis on seal viis tonni põhku ja on ka viis tonni tegelikult juuri. Põhk ja juured jäävad ju põllumehel põllule ja see seotakse mullaga, põllumees künnab need sisse. Selle kündmise tulemusena suureneb mulla huumusesisaldus ja see huumusesisaldus on tegelikult seotud CO2. Täna seda mitte keegi ei püüa arvesse võtta. Ja see on asi, mis mind tegelikult häirib.

Ja veel rohkem ajab poliitika kontekstis küsimusi esitama või talupojakeeles ajab harja punaseks see, et me räägime vajadusest vähendada väetiste kasutamist, vähendada taimekaitsevahendeid ja tegelikult on vaja vähendada ka mootorikütuste kasutamist.

Aga põllumehe jaoks on ju väetis otseselt seotud tootlikkusega. Ehk kui me väetisi ei kasuta ja väetiseid ju minu hinnangul ei sünteesita laboris. Need on kas kaevandatud mineraalid või siis lämmastikväetisi toodetakse tegelikult õhuhapnikust ja selle jaoks on sisuliselt vaja suures koguses gaasi, millest toodetakse kõrge temperatuuri ja survega. Lämmastikväetiste tootmiseks on vaja umbes 250 bari rõhku ja 450 kraadi temperatuuri pluss katalüsaatorid - seda toodetakse meie hingatavast õhust. Selles kontekstis me ei saa rääkida ju sellest, et need väetised on täiesti selgelt saatanast.

Aga ma saan aru, et me tahame neid vähendada. Olen nõus, see tähendab, et me peame paratamatult arvestama saagi langusega ja see saagi langus on nüüd see, millest me saate alguses rääkisime - kas meil toiduga varustatus selle juures säilib.

Võtame teise poole ehk keemilised umbrohutõrjevahendid. Me saame sellest aru, enamik Eestimaa inimesi saab aru, et umbrohi kasvab meil täiesti piiramatult ja vabalt igal pool - kasvab tänavakivide vahel, kasvab põllu peal ja kasvab metsa all, igal pool on seda olemas. Seda on võimalik hävitada kahel meetodil: see on mehaaniline, et me kõplame või nii nagu inimesed kodus lillepotist tõmbavad soovimatu taime välja. Või põllumees kasutab keemilist umbrohutõrjet, mis on tegelikult siis oma olemuselt selektiivne nii-öelda kemikaal, mis valib välja näiteks teravili, on kõrreline. Kõrreliste seest saab välja pritsida suhteliselt kergelt laialehelise ehk kaheidulehelise taime. Põhimõtteliselt see on põllumehe valik.

Kui meile öeldakse, et me kemikaale ei tohi kasutada, siis põllumees peab umbrohtu tõrjuma. See tegelikult tähendab seda, et me hakkame traktoritega oluliselt rohkem põristama põllu peal. Sest meil on vajadus kultuurtaimi - ja ma rõhutan, inglise keeles nimetatakse põllumajandust agriculture ehk me tegeleme kultuurtaimede kasvatamisega - ja me püüamegi nendele paremat elukeskkonda luua võrreldes umbrohtudega. Kui me peame umbrohtu, tõrjume mehhaaniliselt, siis me emiteerime rohkem CO2. Minu arust on see väga lihtne.

Ehk ma tahan öelda, et kemikaalid ja diislikütus on ühe ja selle sama telje peal ja küsimus on lihtsalt selles, mis kohas on tasakaal. Kui me tahame, et me kasutame rohkem otsekülvitehnoloogiat, siis me peame selle juures kasutama rohkem kemikaale kui me tahame rohkem kasutada nii-öelda mulla ümberpööramist, mis ka emiteerib, sest katmata mullast juba lenduvad erinevad ühendid ja laguneb seesama biomass, mis mullas on, mis on põllumehe jaoks kõige suurem väärtus, siis tegelikult me ju emiteerime nii kütust kui ka seda mulda seotud CO2.

Minu arvates on täna see valdkond ikkagi väga-väga lapsekingades. Kuigi kogu aeg poliitikute poolt öeldakse, et me jätkame rohepöördega, aga selgust minu hinnangul täna ei ole.

Aga kuidas selliste otsusteni jõutakse? Teie olete ka ju kuni aastani 2011, jah kümme aastat tagasi, viimati põllumajandusministeeriumi asekantslerina töötades kindlasti paljudel Brüsseli nõupidamistel ju käinud - kuidas jõutakse selliste lahenduste välja pakkumiseni, mis tegelikult teises otsas tekitavad hoopis probleeme juurde?

Ma arvan, et küsimus on inforuumis. Nii nagu venelased - ma mõtlen vene rahvust ja riiki - ei arva täna, et nad Ukrainas midagi halba teevad, sest nad elavad teistsuguses inforuumis. Samamoodi usun, et on olemas inimesed, kes on endale kas teadlikult või mitteteadlikult võtnud [positsiooni], et rohepööre ainult sellisel kujul nagu teda täna reklaamitakse, on võimalik. Ja seal teised argumendid enam ei loe mitte midagi.

Väga paljud teadlased, nimetame kasvõi kadunud akadeemik Anto Raukas, kes ütles, et see kliimasoojenemine ei ole midagi erakordset, et me tegelikult olemegi nendes erinevates tsüklites. Aga neid inimesi, kes täna julgevad selle nii-öelda rohepöörde vastu midagigi ütelda, et neid on üsna vähe selle tõttu, et nad ülekantud tähenduses loobitakse tomatitega poriseks. Selles mõttes inimesed väldivad sellist konflikti. Minu hinnangul me ei mõtle väga tihti nendele tulemustele.

Ja lõpptulemusena ei suuda ka see üks või kaks protsenti põllumehi, kes meil täna Eestis on jäänud põllumajandussaadusi tootma, ju kogu ühiskonda ümber veenda. See teadmine on kindlasti meil olemas, aga põllumehed ise teevad kohati nalja, et meil on neid omasooiharaid inimesi rohkem kui põllumehi Eesti Vabariigis - et selles kontekstis kindlasti põllumeeste hääl ei ole nii võimas. Ja kuna seda diskussiooni või dialoogi on suhteliselt vähe, siis tegelikult otsused tulevadki sellise kvaliteediga.

No teoorias Exceli tabelis võivad ju tegelikult numbrid kokku tulla. Kui põllumehed hoiatavad, et euroliidu rohemeetmed võivad vähendada toidutootmist Euroopas 20 protsendi võrra, siis selle vastu saab ju kohe öelda, aga meil praegu visatakse 30 protsenti toitu ära, enne kui keegi seda tarvitada jõuab. Et lõpetame 30 protsendi toidu äraviskamise, siis võibki 20 protsenti vähem toota. Exceli tabelis saamegi kokku, et rohe-eesmärgid ei, ei põhjusta meil toidupuudust.

Jah, teoorias ongi kõik õige. Toitu visatakse ju ära erinevates kohtades. Ka teravilja tootmise käigus tekivad mingisugusel jäägid ja me viskame osa sellest teraviljast ära. Ükskõik, kas me sorteerime umbrohuseemneid teravilja seest välja, sinna läheb paratamatult natukene ka teravilja sisse. Sama moodi viskame me ära erinevates kohtades nii kodus kui toitlustusasutustes ja nii edasi.

Aga ma siiski julgen öelda, et mõelge nüüd natuke see reaalselt, head inimesed! Kui palju siis tegelikult ära visatakse ja kas see kogus, mida väidetakse statistiliselt, kas see kogus tegelikult on kasutatav toiduna? Mina väidan, et vähemalt minu peres kodus ei visata 30 protsenti toitu ära. Või kui me täna räägime sellest, et meil osad õunad lähevad puu all maas mädaks, siis kas me seda loeme ära visatud toidu hulka?

Ma tahan jõuda oma küsimustega sinna, et toit meie ümber läheb halvaks ühel või teisel moel, aga seda ei ole väga kerge kasutusele võtta toiduna erinevatel põhjustel. See on jälle see koht, kus otsus tehakse koolisöökla või mingisuguse restorani toidujääkide põhjal, kuigi ma arvan, et see ei saa minu hinnangul ikkagi nendes toitlustusasutustes 30 protsenti olla.

Lõpetuseks küsin tänasel kõige päevakajalisemal teemal, sest peaminister Kaja Kallas ütles eile õhtul "Aktuaalse Kaamera" eel tehtud avalduses, et peame olema valmis selleks, et Venemaa võib oma elektrisüsteemist Eesti, Läti ja Leedu lahti ühendada ja võib tekkida ajutisi probleeme elektrivarustusega. Ja tark on olla valmis võimalikeks elektrikatkestusteks kõigil, nii riigiasutustel, ettevõtetel kui ka igal inimesel. Andres Oopkaup, kas teie oma põllumajandusettevõttes, oma kodus olete valmis?

Mina olen kindlasti valmis. Mina arvan, et põllumees selles kontekstis sõltub rohkem diislikütusest ja vähem elektrist. Ma usun, et enamustel loomakasvatajatel on olemas oma väiksed generaatorid, millega nad saavad oma karjad ära teenindada. Nii et selles kontekstis ma usun, et see asi ei ole nii hull. Et see ei tähenda mitmeid päevi ilma elektrita olemist, see tähendab mõned tunnid ilma elektrita. Ma usun, et peaministri sõnum ei ole mitte see, et me, me oleme järgmised kaks nädalat pimeduses, see ei ole minu arvates päris õige olukorra kirjeldus.

Nii et teil ükski protsess pooleli ei jää, viljakuivati seisma ei jää?

No kuivatamise ajal, kui ikka vool ära on või küttematerjali ei ole, ma mõtlen siis ükskõik millega keegi kütab, kas gaasiga või hakkepuiduga, siis see tegelikult on probleem. Siis on kasulikum põllu pealt vilja mitte lõigata. Aga eks me püüame ju neid probleeme järjest lahendada ja tegelikult see on iga ettevõtja oma leidlikkus. Mina usun küll, et meil midagi seisma ei jää.

Loodame, et tõepoolest probleeme elektrivarustusega ei tule. Väga huvitav 55 minutit oli tänane reedene intervjuu 23. septembril, sügise alguskuu päeval aastal 2022. Ma väga tänan, teraviljakasvataja ja endine riigiametnik Andres Oopkaup!