Sa tulid hiljuti Ukrainast. Kuidas sa end kodus tunned?

Siin on mõnus rahulik, aga Ukrainas on samamoodi. Näiteks kui sa oled Kiievis, sa sõda absoluutselt ei tunneta. Seal on kõik tänavakohvikud avatud, inimesed käivad normaalselt riides, käiakse söömas, joomas, pidutsemas. Idas toimub selline kuradi veresaun, et kohutav.

Kas ukrainlased tahavad tegelikult kaamera ees rääkida, usaldavad nad ajakirjanikke?

Inimesed räägivad suhteliselt vabalt, kevadel oli asi natuke tõsisem. Üks hea näide oli Tšernihivis, kui filmisime ühte piimasaba. Ma võtsin kaamera välja ja hakkasin filmima, õudne karje tuli kohe, inimesed hakkasid röökima, et mida sa teed siin, sa filmid ja kohe tuleb venelaste raket siia. Üritasin rääkida, et ma olen Eestist, näitasin passi, mitte midagi, lõpuks kutsuti territoriaalkaitse kohale. Need tulid, vaatasid, kes me oleme, ütlesid, et filmige rahulikult. Inimesed olid jube umbusklikud. Aga nüüd on see üle läinud natukene, seal ida pool, kus me käisime, seal sai suhteliselt vabalt filmida, ei olnud mingit probleemi.

Aga sa võid ikkagi seal käia, filmida ja kui kiri "Press" on seljal, siis oled kaitstud?

See peab olema, kui Ukraina armee näeb, siis peab olema pressi kiri seljal, aga see ei kaitse küll mitte midagi. Nii on see juba Jugoslaavia sõjast alates. Kui me olime Sarajevos, siis Serbia snaiprid hakkasid just nimelt laskma inimesi, kellel olid pressi kirjad vesti või kiivrite peal.

Kui palju sa praegu Ukrainas olles saad aru, et tegelikult see töö, mida sa teed, on kohutavalt oluline, et maailm tegelikult näeks seda õudust ja jälkust?

Muidugi see on, aga ma ei ole ju ainus, kes seal on. Kevadel oli kogu see maailma tsirkus seal kohal. Kui me Butšas käisime, siis pääsesime sinna nii-öelda avatud uste päeval ehk alles teisel päeval. Ajakirjanikke oli vist kümme bussitäit, kokku ma arvan umbes 150 ja meile tehti ühepäevane ekskursioon. Ma tean, et järgmine päev läks eraldi veel umbes samamoodi kümme bussitäit ajakirjanikke. Kevadel oli see maailma number üks uudis ja kogu see kamp ilmus kohale.

Ivar, mida tähendab olla selliste asjade lähedal?

See on õudne, aga ma olen seda tööd nii palju teinud, ma olen seda kõike näinud ja kohati, kui nende inimeste lugusid kuulad, siis ainult nimed ja näod vahetuvad, kõik on põhimõtteliselt varem toimunud. Muidugi see, mis seal Butšas toimus, oli eriti jälk. Kui neid põlenud laipu vaatame, siis me oma bussiriviga sõitsime sinna mingi tee äärde, bussiuksed tehti lahti, ma nägin varem juba, et seal mingi alanud piiratud lintidega ja siis läks võidujooks lahti, et kes saab parema koha. Kogu see kamp, mingi 150 inimest lidusid sinna, me saime jube hea filmimiskoha endale.

Ega sa seal kohapeal ei mõtle sellele, et küll on jube. Sa katsud teha tööd – et võtan nüüd üldplaani, suure plaani, et see monteeruks omavahel, kui toimetaja tahab kaamera ees rääkida, kuidas heli tuleb – ja keskendud rohkem sellele.

Aga õhtul sa pead istuma reporteriga maha, võib-olla väikse napsu võtma, arutad neid päevasündmusi. Mul on mitu venda, kes on hoidnud enda sisse, lähevad koju, hakkavad rääkima sellest. Naine ütleb, et lõpeta ära, ma ei taha neid õudusi kuulata, ta läheb tööle, hakkab seal rääkima, et kõik ütlevad, et ei, me ei taha kuulata, siis hoiad seda enda sees ja lõpuks plahvatabki. Mul üks hea Soome kolleeg läkski rongi alla. Temaga ma alguses hakkasin üldse tegema Tšetšeenias.

Sa oled ise öelnud, et Tšetšeenia sõda, Groznõi oli kõige ilgem kogemus ja kohati tekkis kahtlus, kas üldse sealt elusana välja saate.

Ukraina on palju hullem olnud, seal tehakse ikka veel jubedamaid asju. Need samad tšetšeenid, osad kadõrovlased sõdisid vanasti venelaste vastu, nüüd sõdivad ukrainlaste vastu. Seal samamoodi lõigatakse kõrvu küljest ära, Ilovaiskis 2014. aastal surma saanud sõduritel lõigati kõhud lahti, topiti liiva täis, et oleks raskem ära vedada ja snaipril oleks lihtsam lasta. Võis siis tulistati jalgadesse, nad röökisid valust ja neid, kes läksid neid ära tooma, snaiper nottis ükshaaval.

Oled sa praegu Ukrainas sellisesse ohtliku situatsiooni sattunud?

Viimane oli Slovjanskis, kui öösel kell üks oli saanud lasteaed pihta, venelased lasid sinna raketi. Me läksime filmima, meil oli juba peaaegu filmitud, olime maja taga, äkki tuli jalgrattaga mingi Slava sinna, 62-aastane. Ja ütles, et poisid, tahate tõde teada, ma räägin teile. Tegelikult Ukraina ise tulistab, nad ootavad, et ajakirjanikud tulevad sinna kuhugi lähialale, uhavad raketi sisse ja süüdistavad Venemaad. Seal oli neid jubedalt palju, Slovjansk oli täis neid, me käisime turul filmimas, ütleme 90 protsenti süüdistas Ukrainat, et Ukraina ise on selles süüdi. Kuigi nad elavad Ukrainas, neil on Ukraina passid ja nad ootavad, et Russki Mir tuleks ja päästaks nad lõpuks ära.

Mis sa arvad, kas ajakirjanikud usuvad seda?

Ma kahtlen, aga mine tea. Lääne omad kindlasti mitte, aga võib-olla mingid ajupestud, eks need leidub igal pool. Ma tean, et osad ajakirjanikud on pääsenud sinna teisele poole venelastega kaasa, aga need on kõik väljavalitud, mingid idealistid kuskilt läänest, aga ütleme, normaalsed ajakirjanikud ei pääsegi sinna praegu. Ma ise käisin viimati 2015 separatistide poolel või siis ütleme venelaste pool, peale seda ma pole akrediteeringut saanud.

Mis mälestused sul sellest käigust on?

Seda mäletan, et seal oli üllatavalt lihtne tööd teha. Kui kontrollpunkt tuli, peeti auto kinni, ma olin soomlastega koos, küsiti, kes te olete. Ma ütlesin vene keeles, et Soome televisioon, siis küsiti, et kuidas sa nii hästi vene keelt räägid. Ütlesin, et ma olen Eestist, mingit probleemi polnud. Ükskord küsiti, et miks teil Eestis venelasi vihatakse, ma ütlesin, et meil ei ole, aga Lätis vihatakse, "aa, et Lätis, selge, siis sõitke edasi".

Sa filmid suurepäraseid kaadreid, kas on midagi, mida iialgi videopilt või need fotod edasi ei suuda anda?

Laibahais. Kui sa esimest korda tunned seda lõhna, siis selle tunneb igal pool ära. Ükskõik, kus sa lähed, tõmbad ninaga ja kohe tunned, et siin on mingid laibad kuskil. See on päris jälk, mul on tihtipeale rätik on peas, siis tõmbad selle ümber näo, et natukenegi midagi leevendada.

Kui sa ukrainlastega seal räägid ja vaatad nende silmadesse, siis mille peale nad loodavad? Meie räägime siin, et küll on patriotistlik rahvas, aga mis see seestpoolt vaade sellele kõigele on?

Ongi. Nad ei karda küll mitte midagi. Ma kunagi pidasin tšetšeene maailma parimateks sõduriteks, jube võimsad sõdurid on näiteks kurdid, kes ISISe vastu võitlesid, ja kolmas on Ukraina. Müts maha nende ees. Nad teavad, mille eest nad võitlevad. Venelased tulid sinna, vallutasid territooriumi ära mitte millegi eest. Enamus on seal raha peal väljas, need on palgasõdurid, nad ei võitle oma isamaa eest, oma kultuuri ja keele eest. Ukrainlased selle eest võitlevad, nad teavad, et neil pole kuhugi taganeda. See patriotism on jube kõva.

Viimane kord seal käies ma sain kokku oma dokfilmis ("Naised rindejoonel") olnud naistega ja viimane neist Lvivis ütles, et palun ärge unustage meid, et ei tuleks peale seda sõjaväsimust, et kui Ukraina uudis tuleb, et ah, ma ei viitsi või sellest on nii palju räägitud, vahetan kanalit või ei viitsi lugeda. Ta ütles, et see on kõige tähtsam, ärge unustage meid.

Kui palju valu ja pisaraid seal nägid?

Me käisime Lvivis matustel, see oli päris valus. Ühel rekordpäeval ainult Lvivis oli seitse matust. Aga see, mis pani isegi hääle värisema, kui me sõitsime matusekolonniga kirikust surnuaiale, siis kõik inimesed tulid tänava peale ja põlvitasid, kohvikupidajad panid kohvikud kinni, juuksurid sulgesid uksed, kõik tulid tänavale ja põlvitasid. Kes põlvitada ei saanud, panid käe südamele. Jube klomp tuli kurku endal ka, täiesti võõrad inimesed, matusekolonn läheb, inimesed lähevad tänavale ja põlvitavad.

Mis olukord nendes pommitada saanud linnades on?

Kõik linnad ikka täitsa katki ka ei ole, seal on mingeid teatud kohad, mis on saanud raketilöögid, need jäljed on kohutavad. Näiteks kevadel olime Kramatorski lähedal Družkivka hotellis, olid ERR-i poisid (Kristjan Svirgsden ja Anton Aleksejev) ja (Jaanus) Piirsalu Postimehest, eestlaste kamp oli koos, elasime kõik kolmandal korrusel ja äkki öösel kell viis õudne kärakas. Kargasin voodist püsti, mõtlesin, et kas midagi juhtus või äkki nägin und, siis tuli natukese aja pärast teine natuke kaugemale.

Järgmine päev läksin vaatama, mingi küla oli saanud pihta, see oli umbes kilomeetri kaugusel, seal oli umbkaudu 10 meetrine kraater keset küla, majad  olid puruks. Siis hakkasin küll mõtlema, et kui see oleks veidi lähemale tulnud, siis meil oleks samamoodi. Meil hotellis oli mingi laminaatlagi, see kukkus alla.  

Kas sa nendel hetkedel ei mõtle oma elu peale, et on sel kõigel on mõtet?

Ma seal mõtlesin, et okei, sa võid ju proff olla ja need sõjad, kus ma tavaliselt olen käinud, seal alati on nii, et sa oled kellegi pool, sa tead, et snaiper laseb sealtpoolt, et siin tänavaküljel me oleme hoitud ja kaitstud. Aga see, kui venelased uhavad Iskanderi öösel, mis tuleb ei tea kuskohast, sa võid ükskõik kõik kui proff olla, see enam ei loe, siis sa oled kutu ja ongi kõik.

Miks sa seda siis jätkuvalt teed?

Lihtne vastus, et oleks koolis õppinud mingi muu ameti, oleks seda teinud, aga samas on põnev. Näed ikka oma silmaga seda, mis toimub.

Mis aitab sul tegelikult stressi maha laadida ja nähtut mitte hinge võtta?

Head sõbrad näiteks, trenni tegemine. Üritan nüüd komandeeringutesse, kus ei ole jõusaale, trennivõimalust, kummilindid kaasa võtta, nendega seal venitan. Kevadel Donbassis õhtul tulime võttelt, eesti poisid olid ka hotellis, ma panin klapid pähe, hakkasin trenni tegema, iga päev üritasin tund aega toas teha. Nad ütlesid, et lolliks läinud, väljas käib sõda, üks kutt teeb trenni.

Stressiprobleem on tõsine, et me teame Ameerikast selliseid sõjareportereid, kel ühel hetkel sõidab katus ära?

Neid on Ukrainas palju, kui ma seda filmi tegin, siis rääkisin ühe asjatundjaga, endise sõduriga ja tema andmetel 97 protsenti Ukraina sõduritest põeb posttraumaatilist stressi. Tulevad rindelt koju, oled olnud  surmaga silmitsi, lähed mingisse küla ehitusfirmasse, tuleb mingi noort tont ja ütleb sulle, et viska hunnik teise kohta. Siis ta tunneb, et kurat, ma olen kangelane, ma olen ikka kodumaad kaitsnud ja nüüd ma pean mingit telliskivihunnikut teise kohta vedama. Siis tekivad probleemid, pannakse aineid, hakkavad jooma, kodus läheb tuksi, oskad relva käsitseda, võtad selle kätte, üritad teha midagi.

Sa teed palju tööd Soome ja oled varem öelnud, et Soomes kõiki asju ei näidata, samas Eestis räägitakse, et sõda ei tohi ilustada.

Kevadel oli hea näide Butšas, me olime eesti poistega koos, filmisime samast kohast, õhtul oli eeter ja soomlasele öeldi, et laipa ei tohi näidata. Meil olid seal mingid jalapildid ja põlenud kered, et võite näidata üldplaani, aga hästi kaugelt. Soomlane läks endast välja, et sõda ongi õudne, peabki näitama ja see ei ole midagi sellist, mida siidikinnastega peab käsitsema. Saatsin prooviklipid soomlastele ära, nad vaatasid läbi, et okei, et võib näidata. Seal oli üks suur plaan käest, põlenud jalalaba, neid võis näidata, aga ei tohtinud nägu ja pead näidata. Soomlane ütleski, et näete, Postimees laob lehte, aga meie räägime, et toimusid tapatalgud, inimesi pandi põlema, aga meie ei näita.

Sinu meelest neid asju tuleb näidata?

Ikka, sõda ongi õudne, siin pole mõtet ilustada.

Kas lähed veel tagasi Ukrainasse?

Eks vaatab talve poole, kuhu sõda läheb. Venemaal kuulutati mobilisatsioon välja, ma ei tea, mida see tähendab, kas lükkavad kahurliha sinna rohkem. Ma arvan, et seal saab käia kõvasti veel. Ma ei lähe sinna otsima põnevust, aga kui sa seal kohapeal oled, siis on äge seda teha. Mitte et ma neid sündmusi saan mõjutada, aga ma näen oma silmaga.