Hävitatud Vene tehnikat leidub Svjatohirskis justkui sama palju kui purustatud maju. Linnas, mis on kaks korda käinud käest kätte, ei ole ühtegi tervet hoonet.

"24. veebruaril sai tabamuse Svjatohirski sild ja siis hakkas pihta. Me elame Ševtšenko tänaval, muusikakooli kõrval. Muusikakool sai ka tabamuse ja meie maja samuti," rääkis Valentina.

"Väga õudne oli. Pommitati nii päeval kui ka öösel. Mürsud lendasid kogu aeg üle pea. Nad kukkusid väga lähedale. Hirm oli. Aknad ja seinad värisesid, voodid sõitsid mööda tuba ringi. See oli tõesti kohutav," kirjeldas Jevgenia.

Enamik Svjatohirski 4500 elanikust jõudsid enne pommitamisi linnast lahkuda. Need, kes jäid, pidid otsima varju keldrites.

Ühe kiriku all olevas keldris varjusid 26 inimest pool aastat. Siverski Donetsi jõe teisel kaldal asuvas kloostris leidis varjupaiga veel mitusada inimest. Aprillist septembri lõpuni oli Svjatohirski klooster kahe armee vahel. Klooster kuulub ametlikult Ukraina õigeusu kirikule, mis allub Moskva patriarhaadile, nii et kloostri mungad meediaga rääkida ei taha.

Inimesed jäid ellu tänu omatehtud hoidistele ja humanitaarabile.

"Märtsis ja aprillis jagati meile humanitaarabi. Siin käis ka Punane Rist. Samuti olid meil omad varud. Hiljem jagati veel paar korda humanitaarabi ja nüüd tuli jälle abi Ukraina riigi poolt. Üks kord saime humanitaarabi ka venelastelt, aga me ei saanud seda otseselt nende käest – see lihtsalt toodi siia ja jagati meile laiali," rääkis Jelena.

Snežana elas koos teistega okupatsiooni üle ja nüüd jagab ise humanitaarabi oma naabritele.

"Mul on tugevad närvid, rauast. Minu mees aga võttis kahe kuu jooksul 16 kilogrammi alla. Me ei nälginud kordagi, meil oli, mida süüa. Ta võttis 16 kilo alla stressi pärast. Meie maja sai samuti kannatada, kuna selle kõrval toimus plahvatus. Meie autot ei ole võimalik enam parandada. Ise saime natuke põrutada, aga ikkagi elasime kogu selle asja üle," rääkis ta.

Linna, kus ei ole elektrit, gaasi ega vett, on jäänud umbes 600 inimest. Neil on võimalus evakueeruda, kuid paljud loodavad talve üle elada selles, mis on nende kodudest alles jäänud.

"Inimesed näevad, et Ukraina võim on tagasi ja evakueeruda saab iga kell. Kui neil läheb tõesti raskeks, siis nad tulevad ja esitavad evakueerimistaotluse ning paari päevaga viiakse nad siit minema," ütles Snežana.

"Meil on vaja puid, sest alles on jäänud ainult ahiküte. Elektrit ei ole, mitte midagi
ei ole, nii et puid on vaja, puid," sõnas Valentina.