Tõnis Saarts: sõda Ukrainas ning sotsiaalteadlaste neutraalsus ja vastutus
Püüdlus iga hinna eest neutraalsuse poole võib kaudselt anda rohelise tule vägivallale, agressioonile, imperialismile ja inimsusevastastele kuritegudele, kirjutab Tõnis Saarts algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.
Sotsiaalteadlastelt nõutakse poliitilist neutraalsust: nad peaksid võimalikult väärtusvabalt analüüsima andmeid ja fakte ning mitte võtma poliitilisi seisukohti. Kas see kehtib ka sõdade ja seal toime pandud inimsusevastaste kuritegude kohta? Teoreetiliselt peaks kehtima, sest teadusliku neutraalsuse osas ei tohi ju teha erandeid – see peaks olema universaalne, sõltumatu ajast, kohast ja kontekstist.
Ometi millegipärast lääne ühiskonnad "ei osta" ühiskonnateadust, kus analüüsitakse holokausti, Gulagi või Butšat täiesti neutraalselt ja kiretult, andmata mingisugustki hinnangut, kas toimepanijad on käitunud õigesti või valesti.
Me ei saa nõuda ühiskonnateadustelt täielikku neutraalsust ja mittepoliitilisust – see on võimatu. Sisimas me ju sellist sotsiaalteadust ei soovigi. Küll aga saame neutraalsuse asemel nõuda sotsiaalteadlastelt vastutust, ja seda eriti siis, kui nad analüüsivad inimsusevastaseid kuritegusid, kolonialismi ja agressiooni.
Neutraalsus on võimatu
Miks ei saa sotsiaalteadlased oma uurimisobjekti, s.t ühiskonda ja poliitikat, vaadelda samasugustelt neutraalsetelt alustelt, nagu seda teevad loodusteadlased, näiteks astrofüüsikud täheparvedega? Väga lihtsal põhjusel: igasugune ühiskonnateaduse alane teadmine põhineb tõlgendustel ja tähenduse loomisel, mis toimub alati kindlas ajaloolises ja ruumilises kontekstis.
Asja teeb veelgi keerulisemaks see, et tõlgendades reaalsust loob sotsiaalteadlane ise uut reaalsust, mida tema ise või teised veel omakorda tõlgendama asuvad. Lühidalt, igasugune sotsiaalteaduslik tekst pole kunagi läbinisti neutraalne ühiskonna kirjeldus ja analüüs, vaid see on alati kinni neis tähendussüsteemides ja kultuurilistes koodides, mis selle teksti kirjutamise ajal teadlast mõjutasid.
Sotsiaalteadlased pole seejuures sugugi süütud, sest pakkudes välja teatud termineid ja metafoore mõjutavad nad seda, kuidas ühiskond end näeb ja hiljem tõlgendab.
Selle mõttekäigu illustreerimiseks sobib hästi näide inimõigustest. Kas lugeja on objektiivselt tajunud inimõigusi? Saanud neid näha, katsuda, joonlauaga mõõta ja kaaluda nagu füüsikas?
Muidugi mitte! Inimõigused on sotsiaalteadlaste ja juristide leiutatud mõiste kirjeldamaks inimeste võõrandamatuid põhiõigusi, millel on sügavad juured kristlikus teoloogias (kõik on Jumala ees võrdsed) ja Teise maailmasõja järgses kogemuses, mis näitas, kuhu selliste õiguste eiramine võib välja viia. Teisisõnu, tegemist ei ole kaugeltki ajastuülese universaalse mõistega, mis on alati ja kõikjal kehtinud.
Mittelääne ühiskonnad, kelle ajalooline kogemus ja kultuurikoodid on teistsugused, mõistavad inimõigusi kui lääne ideoloogilist projekti, millega tahetakse säilitada ja kinnistada oma moraalselt ülemvõimu. Ja tõepoolest, inimõigused pole selles sel puhul sugugi süütud, sest inimõiguste sildi all sekkusid lääneriigid näiteks Kosovo konflikti, inimõiguste rikkumine oli ka üks argument kukutamaks Saddam Hussein Iraagis jne.
Luues ja kogu aeg ümber tõlgendades inimõiguste mõistet ja piire, loovad sotsiaalteadlased pidevalt uut reaalsust – poliitilist, ühiskondlikku ja õiguslikku.
Niisiis, erinevalt loodusteadustest ei saa sotsiaalteaduslikelt analüüsidelt eeldada, et astutakse oma spetsiifilisest aja ja ruumi raamist välja ning pakutakse täiesti neutraalset käsitlust. Iseküsimus, kas ühiskond seda neilt ootabki. Tõenäoliselt mitte.
Holokausti neutraalne analüüs
Üks temaatika, millega sõjajärgne lääne sotsiaalteadus tegeles, oli püüdlus mõista holokausti ja totalitaarsete režiimide sünni ja toimimise loogikat.
Sotsiaalfilosoofid, ajaloolased ja poliitikateadlased nagu Hannah Arendt1, Karl Popper, Christopher R. Browning, Juan Linz jt pakkusid vahedat analüüsi, mis oli täis pikitud meeldejäävate metafooridega, nt Arendti "kurjuse banaalsus" jms. Kas see analüüs oli läbinisti neutraalne ja kiretu? Ei olnud, ja keegi seda ei eeldanudki. Täiesti neutraalne natsismi, holokausti või Gulagi õuduste analüüs saab olla vaid arvude statistiline rida koos kirjeldavate tehniliste kommentaaridega.
Sellisest analüüsist ei tohi kusagilt välja paista autori positsioon: ei mingit hukkamõistu natsidele/stalinistidele, ei mingit kaastunnet ohvrite vastu ega mingit sümpaatiat selle kurjuse vastu võidelnute suhtes… Lääne üldsus pole kunagi olnud valmis seesugust kiretut analüüsi aktsepteerima, veel vähem rahastama.
Seesugusest absoluutsest neutraalsusesepüüdest kasvab välja midagi hoopis ohtlikumat. Inimsusevastaste kuritegude, agressiooni, imperialismi ja kolonialismi täiesti kiretu, hinnanguteta käsitlus ähvardab need legitimeerida, andes sõnumi, et see kõik on vaid faktide ja arvude rida, mistõttu poleks ka mingit probleemi, kui see kõik toimuks uuesti ja uuesti… Sotsiaalteadlased saavad lihtsalt juurde uusi andmeid.
Siinkohal kerkibki eredalt esile sotsiaalteadlaste vastutuse küsimus. Sotsiaalteadlased kipuvad tihti oma mõju alahindama, arvates, et nende kirjutatut ja öeldut väga ei jälgita: et nad ei mõjutagi poliitikat ja poliitikuid, ega seda, kuidas avalikkus sündmusi ja ühiskonna protsesse tõlgendab.
Briti sotsioloog Jason Blakely lükkab selle väite oma hiljutises raamatus2 ümber, näidates, kuidas viimase kolme kümnendi mõjukad sotsiaalteaduslikud käsitlused on andnud suure panuse legitimeerimaks tänapäeva ameerikalikku, turukeskset ja neoliberaalset maailmakorda. Paljudest sotsiaalteadlastest on kujunenud mõjukad arvamusliidrid, kelle kirjutatut või meedias öeldut pannakse vägagi tähele ning neile viitavad hiljem poliitikud ja teiste elualade otsustajad.
Täielik vapustus, vaadates BBC-d
Tulles nüüd lõpuks Ukraina sõja juurde ning käsitledes selle puhul neutraalsuse ja vastutuse küsimust, küsigem: millise panuse andsid näiteks need sotsiaalteadlased, peamiselt rahvusvaheliste suhete uurijad, kes oma eeskujulikus neutraalsusepüüdes levitasid alates 2014. aastast nn kodusõja narratiivi? Ehk siis teisisõnu, väitsid, et Ukrainas ei olnud aastatel 2014 – 2021 mingit Venemaa agressiooni, vaid toimuv oli klassikaline kodusõda venemeelsete Donetski ja Luhanski separatistide ning Ukraina läänemeelse valitsuse vahel.
Nende analüütikute meelest sai Putinil lõpuks mõõt täis, ta tunnustaski neid "vabariike" ning astus lõpuks ka 24. veebruaril 2022 nende kaitseks välja. Igati ootuspärane samm.
Juhtusin 22. veebruari õhtul, kui Kreml oligi neid "rahvavabariigikesi" tunnustanud, vaatama BBC-d. Ma ei liialda, et olin väga ehmunud.
Valdav enamus seal esinenud Briti ülikoolide rahvusvaheliste suhete ekspertidest ütles ühemõtteliselt, et see oli Putini poolt õige tegu, nende "rahvavabariikide" paljukannatanud kodanikud väärisidki kaitset ja pole ime, et nad nüüd tänaval juubeldavad (eetris käiati samal ajal pilti Donetski uusaastapidustustest, mille Kreml oli osava spinnina lääne telekanalitele ette söötnud). Ühesõnaga, nii mõnedki sotsiaalteadlased andsid kaks päeva hiljem alanud invasioonile oma kommentaaridega tahtmatult rohelise tule.
Huvitav oleks teada, kas tol õhtul BBC eetris esinenud eksperdid on endiselt oma arvamusele kindlaks jäänud. Seda hoolimata Butšas toimunust, teadmisest, et Luhanski ja Donetski elanikke kasutab Kreml nüüd kahurilihana rindel aukude lappimiseks ja tegelikud eesmärgid on kaugel sellest, et tagada nende "rahvavabariigikeste" elanike kaitse.
Ehk on neil sotsiaalteadlastel aeg avalikult vabandada? Ma ei tea, kas nad on seda juba teinud, kuid kahtlen. Nad lihtsalt kadusid ega anna enam kommentaare. Nii palju siis sotsiaalteadlaste vastutusest, õigemini, selle puudumisest.
Ignorantsus või venemeelsus?
Ühel hiljutisel poliitikaalasel konverentsil rääkis lahtiste kaartidega üks Ukraina teadlane. Teda hämmastas lääne sotsiaalteadlaste puudulik teadmiste tase Ukraina kohta ning see, et vanast mugavusest ollakse, isegi 30 aastat pärast idabloki lagunemist, harjutud Ida-Euroopat analüüsima läbi Venemaa prisma. Teisisõnu, Ukraina ja teiste Nõukogude Liidu endiste vabariikidega tegelevad tihti Venemaale spetsialiseerunud teadlased, kes siis lisapalana analüüsivad sekka ka Ukrainat, Kaukaasiat, Moldovat jne.
Seetõttu tuligi paljudele läänes üllatusena Ukraina ühiskonna uskumatult visa vastupanuvõime ja kodanikuühiskonna kiire mobiliseerumine. Kuna lääne ülikoolide juures eraldi Ukrainale spetsialiseerunud teaduskeskusi ja uurijaid peaaegu ei olnudki, tõlgendati toimuvat mugavalt läbi Venemaa prisma, jäädes uskuma narratiivi, et Ukraina riik on nõrk, ühiskond passiivne ja tugevat vastupanu pole mõtet oodatagi.
Tahtmatult meenub Neville Chamberlaini märkus (tõsi küll, ühes teises kontekstis) "kaugest maast, millest me ei tea midagi…". Poliitikud saavad endale sellist ignorantsust vahel lubada, aga teadlased küll ei tohi. Kas pole neil sadadel Vene-uuringute ekspertidel kümnetes Euroopa ülikoolides aeg vähemalt nüüdki oma ignorantsust tunnistada?
Vastutus ja vabandamise kohustus
Niisiis jätsid paljud lääne sotsiaalteadlased oma kodutöö enne sõja puhkemist tegemata ning pakkusid analüüsi, mis põhines oletustel ja soovmõtlemisel, mitte empiirilistel andmetel.
Mis veelgi hullem, oma neutraalsusepüüdluses, mis tähendas nii Kremli kui ka läänemeelsetele narratiividele võrdse kaalu andmist, legitimeerisid nad kaudselt Putini agressiooni. Siin on Baltimaade ja teistel Ida-Euroopa teadlastel olnud võimalus teha valgustustööd oma lääne kolleegide seas. Iseasi, kas sellel nüüdki erilist mõju oleks.
Teaduslik ignorantsus on kahetsusväärne, kuid veel hullem on teatud olukordades püüe neutraalsuse poole iga hinnaga. Sellega võidakse kaudselt anda roheline tuli vägivallale, agressioonile, imperialismile ja inimsusevastastele kuritegudele.
Me ei saa ega tohigi eeldada ühiskonnateadlastelt täielikku neutraalsust, küll aga saame nõuda vastutust. Ehk on paljudel lääne sotsiaalteadlastel nüüd aeg vabandada? Vabandada ühiskonna, meedia ja ennekõike selle koletu agressiooni ohvrite ees.
Toimetaja: Kaupo Meiel