Arvamusküsitlused lubavad Itaalia valimistel võitu Giorgia Melonile ja paremparteidele. Mis Giorgia Meloni fenomeni taga on?

Ta on alati olnud selline opositsiooniliider, kes on alati pidanud oma lubadusi ja teisest küljest on ta välja kasvanud vaesest kvartalist Garbatellast, kus inimesed on võib-olla rohkem silmitsi nende probleemidega, millega me kõik täna oleme silmitsi Euroopa Liidus ja mujal tänu sellele Ukraina sõjale. Mingis mõttes ta on osanud panna ennast maksma ja noorest parempoolsest ja võib öelda tol hetkel isegi paremradikaalsest aktivistist, kes kleepis oma vasakpoolses ja isegi kommunistlikus piirkonnas parempoolsete ja neofašistlike liikumiste plakateid. Sellest on välja kasvanud tänaseks Giorgia Meloni.

Vaadeldes tema imagot on ta tugev liider, kes kommunikeerib mingit tütarlapselikku hoiakut. Kui me vaatame teda laval, siis ta tihtilugu hoiab pead õlgade vahel, ta nagu kardab midagi ja samas ta suudab välja öelda selle sõnumi, mis on tugev sõnum praeguses Itaalias.

Ei tahaks küll väga pöörduda tagasi sinna saja-aastasesse ajalukku, kui sotsiaalnatsionalistlikud liikumised said väga tugeva toetuse, aga praegu tundub, et mingis mõttes on niisugune moment, kus just nimelt see liider annab tänases maailmas palju tuge kasvõi noortele naistele, naistele, kes kasvatavad üksinda last. Kuigi Giorgia Melonil on elukaaslane, siis hoolimata oma katoliiklikest väärtustest kasvatab ta ikkagi üksinda oma last. Ta annab sellise uue sõnumi ja võib-olla see ongi mingis mõttes tema fenomen, mis teda toetab ja ennekõike see, et ta on olnud opositsiooni juhtkuju, kes on alati jäänud truuks oma sõnumitele ja opositsioonis on see ju alati lihtne.

Kriitikutel on nüüd mitu muret. Esiteks, mis saab suhetest Euroopa Liiduga, sest Giorgia Meloni on üsna euroskeptiline oma vaadetelt olnud? Nüüd ta kinnitab, et kannapöördeid ei tule ja ta hoiab usaldusväärset joont. Mis saab toetusest Ukrainale, kui tal on Putini sõpradest partnerid nagu Berlusconi ja Salvini? Ja Itaalias räägitakse palju ka fašistlikust pärandist, millega tema partei juuripidi seotud on. Mis see kõik tema jaoks tähendab?

See fašistliku Itaalia pärand on tema populaarsuse üks külg. Itaalia on pärast teist ilmasõda alati jagunenud partisanide ja endiste fašistide vahel, oli küll sotsiaaldemokraatia ja kristlik demokraatia ja kõik see, aga Meloni hoiak lapsest saati, see poolehoid niisugustele paremäärmuslikele jõududele Itaalias on kindlasti andnud tuge tema praegusele valijaskonnale.

Kuna Itaalia on olnud nii lõhestunud, siis võib-olla praegu ta esindab ühte osa valijaskonnast ja kuna ta on Itaalia Vendade partei toonud poliitilise spektri vaates rohkem kesksemale tasandile, siis võib-olla väga paljud valijad, kes enne hääletasid Viie Tähe liikumise poolt, Renzi poolt või isegi Demokraatliku Partei poolt, on nüüd hääletamas Meloni poolt. Kui statistika näitab, et keskeltläbi 25 protsenti Itaalia valijaskonnast toetab teda, siis see on selge märk, et jõutasakaal Itaalia poliitilisel maastikul on väga muutunud.

Mis saab Euroopa Liidust kui Meloni on peaminister?

Raske küsimus. Just eile (reedel) tuli von der Leyeni poolt hoiatus, et kui Itaalia peaks pärast valimisi valima teistsuguse tee, siis Euroopa Liidul on olemas meetmed. See on ärritanud täielikult kogu parempoolset poliitilist eliiti. Ei ole salata, et nii Berlusconi partei Forza Italia kui ka Salvini Liiga ja Itaalia Vennad on sellest väljaütlemisest äärmiselt solvunud ja nemad vaatlevad seda demokraatliku protsessina.

Kui Itaalia valijaskond otsustab selle paremparteide koalitsiooni kasuks, siis me tegelikult elame demokraatias ja võib-olla Euroopa Liit ei tohiks sekkuda sellesse protsessi. See on järgmine keeruline teema, aga teisest küljest, siin on ju vaatlejate hinnangul olnud mitmeid niisuguseid suhtumisi, et kuna Giorgia Meloni ja Mario Draghi suhted on olnud teineteist ära kuulavad, siis pole välistatud, et kui Meloni peaks valitsuse kokku panema ja ta satub kriisisituatsioonis suurtesse raskustesse, et siis ta jällegi kuulab ikkagi Mario Draghit. Draghil on üleatlantilised suhted ja suund, mis viib Itaaliat lähemale Euroopa Liidule ja Ameerika Ühendriikidele ja ma arvan, et see liin koos Giorgia Meloniga ei kao.

Kuivõrd Itaalia jätkab Ukraina toetamist? Meloni on küll alati neid toetanud, aga just need partnerid teevad selle keerukaks. Ja miks itaallastel üldse on selline kõhklus Ukraina toetamisel, näiteks relvade saatmisel?

See sõda on kaugel, see ei ole meie sõda itaallaste jaoks. Kui me vaatame Balti riikidest, siis me oleme täielikult Venemaa naabrid ja me nii otseselt tunnetame seda sõda. Aga itaallane tunnetab seda sõda oma rahakotis, elektri- ja gaasiarvetes. Ja bensiinis, kuigi bensiini hind on siin tunduvalt odavam kui Eestis, mis on kummaline.

Itaalia riik loomulikult praegu toetab veel oma kodanikke selles osas, et nad kuidagi saaks hakkama, aga loomulikult ühel hetkel see hakkab puudutama meie rahakotti ja kui see puudutab meie rahakotti, siis see sõda seal kuskil kaugel Ukrainas, siis mõeldakse, et saaks see ometi ükskord läbi ükskõik mis hinnaga. Me tahame elada edasi niisuguses heaoluühiskonnas nagu oli varem, kuigi see on lihtsalt üks idealistlik unelm.

Aga kas Ukraina toetus jätkub kui paremparteid võimule tulevad?

Seda on väga raske öelda. Kuigi nüüd viimastel päevadel Matteo Salvini on öelnud, et ta on muutnud oma suhtumist oma sõpra Vladimir Putinisse, et ükski sõda ei vääri algatamist, et ta on justkui hukka mõistnud Putini. Berlusconi ja Forza Italia osas on olukord keerulisem ja loomulikult ka need majandussuhted Venemaaga, sealt tulevad peale juba Itaalia majanduse tugevate firmade probleemid, kuidas ilma Vene gaasi ja energiata hakkama saada, kuidas toota, mida seisma panna, mida mitte seisma panna.

Siin on tõesti olnud juba ka ähvardusi, et mingil hetkel ka Itaalia tavakodanikud hakkavad saama tugevat elektrienergiat ainult teatud tundidel ja teatud aegadel midagi kodus tööle ei pane. Need prognoosid on väga keerulised ja ma arvan, et ühel hetkel ükskõik kes valitsuses ei ole, peab ta hakkama natukene arvestama ka nende valijatega ja nende inimestega, kes on nad võimule toonud.

Miks Itaalias justkui selline ratas on, et kogu aeg on vaja uut tulijat, kellele pannakse lootused ja kelle populaarsus siis võimule tulles kiiresti hajub, nagu nüüd on olnud viimasel ajal?

Itaalia on just alati olnud see huvitav juhtum, et mis toimub Itaalias, on mingis mõttes trendiandja. See on olnud nii juba peaaegu alates renessansiaegadest. Ma olen alati nõus nende vaatlejate või ühiskonnafilosoofidega, kes ütlevad, et mis toimub Itaalias, seda võiks võtta arvesse selles osas, mis hakkab toimuma mujal. Ka tugev populismi võidukäik algas mingis mõttes Viie Tähe liikumisega ja pärast seda tulid väga paljudes maades nagu Kreekas ja Itaalias ja mujal Euroopas populistlikud jõud võidule. Beppe Grillo alustatud liikumise mehhanism toimis.

Siin on erinevad mõjutajad, on ka see keskkond ja sotsiaalmeedia, keskkond, kus me elame ja ma arvan, et võib-olla mingis mõttes paraku me peame trendi võtma ka sellest, mis toimub praegu Itaalia poliitikas jällegi nagu juba sajandeid tagasi.