Seistes pühapäeva pärastlõunal Berliini Brandenburgi lennujaama ühes keskpärases väravas, kummitab mind see, mida mu ukrainlasest sõber Alla ütles mõni päev tagasi, ja mis kõlas nii etteheite kui ka küsimusena: "Miks Ukraina parimad peavad surema?".

Tookord Berliini lennujaamas ei saanud arugi, et Euroopas on käimas sõda. Puhkusele ihkavad või sealt naasevad rahulolevad turistid mõjusid kohatult. See tekitas järjekorras seistes üsna vastakaid tundeid, eriti tuleviku osas, ent mitte enamikule. Ilmad olid soojad ja oli võimalik pärast pikki pandeemia-aastaid hetkeks kaugemale minna. Mõtetes olid nad niikuinii eemal, kaugel idast peale tükkivast katkust. See ei kõnetanud neid. Miks?

Seda võib vaadelda kui teatavat tuimust, mis on saabunud pärast pikki kriisiaastaid. Inimesed lihtsalt ei jaksa ega taha enam ning Lääne-Euroopas on luksus silmad lihtsalt sulgeda. Samal ajal on kriis nähtus, mis eluga paratamatult kaasneb ning ehk on teatav tuimus pikaajalise kriisi ületamiseks vajalik psühholoogiline kaitsemehhanism? Ja isegi kui see nii on, mõjub see ikkagi... kohatult. Mõjub ühtviisi kohatult Berliinis, Pariisis, Madridis ja kõikjal, kus on võimalik tegelikkusele selg keerata.

Mis on kriis?

Aga mis on üldse kriis? Selle ammendava definitsioonini pole siiani jõutud.

Ma ei usu, et me selleni kunagi ka jõuame. Ehkki teame, et kriisi on laiemalt püütud mõtestada tõsise ohuna alusväärtustele, põhistruktuuridele ja süsteemi normidele, mis ajasurve ja kõrge määramatuse tingimustes toovad vajaduse elulise tähtsusega otsusteks,¹ on selles ometi kaalul ka riiklikud väärtused. Mitte alati, ent siiski. Selleks peab tavapärane soovimatu, ootamatu, enneolematu, kohati ka juhtimatu ning laialdast ebakindlust ja ohtu põhjustav sündmus või olukorda olema erakordne.

Kas see võiks olla sõda? Kindlasti, kuid seni, kuni seda ei tajuta ega kogeta, ei ole tegemist kriisiga, mis kaob, kui inimene keerab selja ja mõtleb iseendale. Selles lennujaamas polnud sõda ja Spree jõel rõõmsas meeleolus sõitnud turistid-pidulised laevadel ei pidanud mööduma varemeis Berliner Domist, mida iga päev lugematuid kordi mälestuseks jäädvustatakse. Fakt, et samal ajal surevad ka sakslaste vabadusi ja väärtuseid kaitstes Ukrainas inimesed, jääb kaugeks.

Ühelt poolt võib ju väita, et kriisid ja sõjad on alati inimkonnaga kaasas käinud ning seega tavapärane inimeksistentsi osa, aga erinevalt antiikajast suudavad tänapäevased inimesed tänapäeval luua eksistentsiaalseid kriise, mis hõlmavaid terveid rahvusi ja regioone, rääkimata globaalsest tasandist. See on midagi, mille üle ei tohiks uhkust tunda. Ometi vallanduvad aeg-ajalt mõned sõjad, milles osad soovivad hävitada (nt mõnda rahvust) ja teised kaitsta ja säilitada ning mõned luua midagi uut ja erilist.

Meie, eestlaste kogemused kriiside keerises ei erine eriti ukrainlaste omadest. Kuigi Eesti Vabariik asutati 1918. aastal ja juhuslikult samal päeval, kui algas Ukrainas teise Vene agressiooni tõrjumiseks peetud Ukraina Vabadussõda, on mõlema riigi ajaloos tekkinud kriisides alati olnud juhtiv roll parimatel. Neil, keda iseloomustavad hiljem sõbrad, naabrid, kolleegid, kindralid, aga ka võõrast keelt kõnelejad kui inimesi, kes tõid usu, et me võidame, ja see on suurim and, mida nad on andnud nii Eesti kui ka Ukraina riigile nende (sh rahvuste) (taas)sünniaegadel.

Samad parimad, kes 1919. aastal peatasid Punaarmee 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast ja 2022. aastal Kiievi all, on need, kes kõige kriitilisemal hetkel end vabatahtlikena end üles annavad selleks, et aega võita. Et anda võimalus teistele, lähedastele, aga ka neile, kes on kaugemal ja kes ei taha veel kriisi tõsidust aduda.

Isegi kui see ei ole liigne suuremeelsus või sissevaade rahvuse hinge, on need inimesed, kelle teod uuristavad ajalugu nagu vesi kivi, jättes sinna fraase nagu Kniefall von Warschau², sundides ka hauast tõusmata põlvili kunagisi vastaseid.

Eestilgi on omad Butšad ja Irpinid³ (vaadake näiteks fotot massihauast Palermo metsas Rakvere lähedal), aga me lihtsalt ei tea neist või vahest pole me osanud neist rääkida. Vene punane terror⁴, millel on alates 1918. aastast korduvalt Ida-Euroopas lastud amokki joosta, on ajatu ja lahutamatu osa Vene kultuuripärandist, mis lehkab fašismi järele nagu Auschwitzi ja Mariupoli krematooriumid.

Iga riigi parimate ja osavaimate panus on vältimatu, sest nn biomassist ei ole võimalik ehitada suveräänset riiki. Venemaa on suurepärane näide sellest, kuidas püütakse leida kvaliteeti kvantiteedis. Kuid pidagem meeles, et ka kõige suurejoonelisema ja võimsama liivakindluse saatuseks on minna vooluga kaasa.

Siinkohal tasub korrata Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski sõnu Hersoni vastupealetungi alguses: on aeg lõpetada Venemaast kui suurvõimust rääkimine. Nõustun, sest arvud võivad ju olla olemas, kuid see ei taga kvaliteeti.

Kaitsejõudude kvaliteeti võib võrrelda riigi vundamendiga. Selleks, et vundament püsiks tugev, lisatakse betooni rauda. Jah, see kaob peagi jälgi jätmata betoonimassi sisse. Need ongi need kangelased, keda mälestame 24. veebruaril Võidusamba jalamile pärgi asetades. Need on inimesed, kes annavad Ukrainas võideldes oma tervise või elu, nad on justkui raud vundamendis.

Selleks, et Euroopa kaardile saaks ilmuda ja püsima jääda väike kuid iseseisev Eesti riik, ohverdas toona oma elu 6127 parimat.⁵ Ligemale 12 000 parimat kandis elu lõpuni, kes väiksemaid, kes suuremaid haavu, rääkimata elamata jäänud eludest ja unistustest. See oli midagi, mida tuli kümnetel tuhandetel sundmobiliseeritutel korrata Teises maailmasõjas ainult selleks, et saada sunniviisiliselt osaks punase terrori mõjusfäärist ja kuulda oma lähedaste ja kaasmaalaste massiküüditamisest.

Mõnele võivad need arvud tunduda väikesed, arvestades ainuüksi näiteks Ukraina suurust, kuid meie väikeses maailmas on need (alati) tohutud. Mälestused neist lugudest ja ohverdustest on raud, mis hoiab meie riigi vundamenti koos. Ma tean, minu vanaisa oli üks neist.

Miks peaksime tahtma maailma Ukraina ja Eestita?

Tulles tagasi Alla küsimuse juurde õhtusöögilauas… ega me kumbki teadnud vastust. Meile jääb teadmata ka see, milliste tunnete ja raskustega – alates vanemate, õdede-vendade, armastatute ja sõprade vastuseisust kuni raskerelvade puudusteni nagu omal ajalgi Eesti rahvaväes – peavad ja tahavad Ukraina parimad ja neile appi suundunud välisvabatahtlikud kokku puutuma.

Iga parima, iga kangelase lugu ja teekond on erinev. Kuid me kumbki ei kahelnud hetkekski, kuidas see lugu lõpeb. Muidugi võiduga. Kõik muu pole lihtsalt mõeldav, mõistlik ega moraalne – võiduta puudub lihtsalt tulevik.

Pealegi, miks peaksime tahtma maailma Ukraina ja Eestita? Ukraina inimesed surevad, saavad haiget ja kannatavad seistes vaba mõtte ja demokraatia kaitseliinil. See on ülim ohverdus, mida vaatamata kõigele toimunule mõnede riikide materiaalsetest väärtustest läbi imbunud (sic!) ühiskonnajuhid veel mõista ei suuda.

Pole kahtlust, et neile pole sellise "ebamugava teemaga" tegelemine mugav ega mõistlik, sest võib ühel hetkel häirima hakata reaalpoliitika tegemist. Kuid nii pole võimalik ehitada ühtegi suveräänset riiki, ei rikast ega vaest, suurt või väikest, rääkimata üleeuroopalisest liidust.

Eksistentsiaalne kriis, millesse Ukraina on punase terrori poolt kistud, on ühine ja meie kõigi oma. Peame rääkima asjadest ausalt: see on sõda terve Euroopa vastu, mis täna toimub mõnes Ukraina oblastis, homme mõnes Eesti maakonnas ja nädala lõpuks (uuesti) Berliini eeslinnades. Sulge silmad või keera selg, aga reaalsus sellest ei muutu.

Küsimus "Miks just meie kaotame selles sõjas oma parimaid?" on emotsionaalselt raske teema ja koorem kanda nii Alla kui ka miljonite teiste, sealhulgas poolakate, eestlaste ja teiste jaoks.

Ma soovin, et oleksin Allale öelnud, et parimad ei sure kunagi, neid austatakse ja mäletatakse igavesti. Nii on see ka meie riigis, kus pärast Vene okupatsiooni lõppu 1990. aastatel taastati Eesti eest võidelnute ja hukkunute mälestusmärgid. Me taastasime mälestuse, mida punaterror püüdis meeleheitlikult iga hinna eest hävitada. Miks? Sest okupandist terrorist kardab parimaid isegi hauast, kuna ohutusse viiva küüdi asemel küsisid nemad laskemoona.

Ukraina riik sai küll ametlikult iseseisvaks 24. augustil 1991, kuid eksistentsiaalne kriis, mis ähvardas seda kui riiki ja selle rahvust hävitada, puhkes rohkem kui 30 aastat hiljem, ehkki selle hõng oli juba 2014. aastal õhus.

Kuigi mõned parimad surevad selles kriisis, on nad oma riigi jaoks kangelased ja eeskujud, nagu raudbetoonist vundament, millel toetub tänane ja homne Ukraina. Nende ohverdust hinnatakse võrdselt Ukrainas ja Eestis, aga ka ülejäänud Ida-Euroopas ja meie ühises väärtusruumis laiemalt, vähemalt meie eluajal. Just sellepärast saadame teile seda, mida teie parimad päriselt vajavad, mitte madratseid ja tekke. Au meie ühistele kangelastele!