Itaalia saab endale esimese naispeaministri alates riigi ühendamisest 1861. aastal. Samuti saab Itaalia kõige parempoolsema valitsuse alates Teise maailmasõja lõpust ja sellele järgnenud Itaalia vabariigi väljakuulutamisest.

Seekordsed valimised Itaalias näitasid selget võitu paremerakondade konservatiivsele liidule. Nagu ennustasid paljud siseriiklikud ja välisvaatlejad, saavutas Giorgia Meloni juhitud erakond Itaalia Vennad erakordse valimistulemuse (2018. aastal said nad neli protsenti, nüüd 25 protsenti), mis tagasi paremerakondade valimisliidule parlamendivalimistel edu.

Sama ei saa öelda Meloni väiksemate partnererakondade kohta. Nii Silvio Berlusconi Forza Italia kui ka Matteo Salvini Liiga toetusnumber jäi ühekohaliseks ning mõlema erakonna toetus on poole väiksem kui eelmistel valimistel.

Meloni põhivastane, vasaktsentristlik Demokraatlik Partei hoidis oma toetusnumbri stabiilsena ning võrreldes 2018. aastaga isegi kasvatas oma toetust paar protsendipunkti. Samal ajal kukkus erakond täielikult läbi Meloni-vastase ühisrinde loomisel. 

Itaalia progressiividel puudus konservatiivide võime mitme erakonna peale hääled kokku saada ning palju hääli läks kaduma ka Demokraatlikust Parteist nii maailmavaateliselt paremale kui ka rohkem vasakule jäävatele väikeparteidele. Veelgi olulisem on asjaolu, et peale Mario Draghi valitsuse kollapsi ei suutnud Demokraatlik Partei ja populistlik Viie Tähe liikumine omavahel kokkuleppele jõuda.

Viie Tähe liikumine ei ühinenud ühegi valimisblokiga ning saavutas 15-protsendilise toetusega paremuselt kolmanda tulemuse. Kuigi mänguliselt ei saa Demokraatliku erakonna ja Viie Tähe liikumise toetust mehaaniliselt kokku liita, oleks kahe erakonna valimisliit muutnud valimiste võitja prognoosimise raskemaks.

Mis on Itaalia Vendade valimisedu ja Meloni isikliku võidu taga? See rahvuslik-konservatiivne erakond eksisteerib alates 2012. aastast, mil Berlusconi juhitud liikumisest Vabaduse Rahvas (PdL) lõid lahku parempoolsemad poliitikud. 

Uue erakonna edu taga võib näha kolme põhjust. 

Esimene on Meloni põhimõttekindel ja püsiv vastuseis Draghi valitsusele. Alates sellest, kui endine Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi lõi rahvusliku ühtsuse valitsuse, oli erakond Itaalia Vennad ainus arvestatav poliitiline jõud Itaalia parlamendis, mis pidevalt seisis vastu Draghi loodud eliidisisesele konsensusele, mis ei olnud Itaalia Vendade sõnul kellegi ees vastutav.

Teiseks oli erakond ainsa parlamendiparteina pidevalt opositsioonis, mis võimaldas neil ajada paindumatut protestiagendat. See muutus eriti populaarseks, kui Itaalia ühiskonda tabasid järjest koroonapandeemia, Vladimir Putini sõda Ukraina vastu ning mitmed majandusraskused inflatsioonist tööpuuduseni.

Kolmandaks oli erakond pidevalt Draghi juhitud tehnokraatliku valitsuse vastu, isegi kui see valitsus oli oma populaarsuse tipus, mis muutis partei valijatele usutavamaks ja maailmavaateliselt ühtsemaks kui teised konservatiivsed alternatiivid. 

Eelnevale lisandus Meloni valimiskampaania tegemise viis ja poliitiline retoorika, mis jätsid temast tõsiseltvõetavama mulje kui Berlusconist või Salvinist. 

Koos kindla enamusega mõlemas Itaalia parlamendikojas (saadikutekojas ja senatis) on parempoolsed konservatiivid heas positsioonis, et moodustada valitsus ja pakkuda stabiilsust üsna pikaks ajaks.

Juhul kui Meloni saab Itaalia presidendilt kiirelt volitused valitsuse moodustamiseks, siis riigi institutsioonide reeglistiku kohaselt peaks töövõimeline valitsus alustama tööd oktoobri teises pooles.

See ei tähenda, et Melonil ei oleks takistusi. Lühikeses perspektiivis on suurim väljakutse koalitsioonilepingu kokkuleppimine ja ministrikohtade jaotamine, Itaalias on see varem meenutanud börsil kauplemist.

Ei tasuks alahinnata ka väikepartneriteks muutunud Salvini ja Berlusconi frustratsiooni ning selle mõju erakondade vahel toimuvatele läbirääkimistele. Selline frustratsioon võib keskpikas plaanis muutuda valitsuskoalitsioonile ja selle stabiilsusele kõige tõsisemaks ohuks.

Itaalia valitsuste ajalugu on näidanud, et isegi kõige suuremad ja kindlamad koalitsioonid võivad mureneda ja aja jooksul kokku kukkuda.

Valitsuse loomisel on võtmeroll ka Itaalia presidendil. Riigipea näeb end traditsiooniliselt Itaalia põhiseadusliku korra ja riigi euroopameelse ja transatlantilise suuna hoidjana ning tal on ka märkimisväärne pädevus selle suuna hoidmiseks.

Kuigi Itaalia uus koalitsioon ei saa riigi põhiseadust muuta, sest neil puudub kahe kolmandiku suurune parlamendienamus nagu oli 2018. aastal konservatiivsel-populistlikul valitsusel, millesse kuulusid Liiga ja Viie Tähe Liikumine, on siiski oodata presidendi kindlakäelist sekkumist (ja võimalikke vetosid) ning mõju võtmeministeeriumide, nagu välisministeerium ja rahandusministeerium, jagamisele. Neile positsioonidele eelistatakse pigem rahvusvaheliselt tuntud isikuid kui poliitilisi seiklejaid.

Mida on Melonilt oodata? Kas temast saab Itaalia Viktor Orbán? Või valitsusjuht nagu Poola peaminister Mateusz Morawiecki? Või Nicolas Sarkozy? Seda on raske öelda. Praeguses faasis sõltub palju Meloni juhioskustest, valitsuskoalitsiooni sisemisest tasakaalust ning Berlusconi ja Salvini kapriisidest.

Kuigi kolme koalitsioonierakonda ühendab tugev vastuseis immigratsioonile, illiberaalne, euroskeptiline ja sotsiaalkonservatiivne agenda (naistest LGBT õigusteni) on kaks suurimat tundmatut muutujat majandus- ja välispoliitika. Viimane eriti Ukrainas toimuva sõja valguses.

Viimase kuu jooksul on Meloni teinud oma parima, et kombineerida euroskeptiline ja populistlik toon sõnumitega, mis peaks rahustama Itaalia rahvusvahelisi partnereid. Lisaks on nii Meloni kui ka tema erakond erinevalt väikepartneritest algusest peale kõhklusteta Vladimir Putini algatatud invasiooni hukka mõistnud ning nad pole kunagi kahtluse alla seadnud lääneriikide sanktsioone Venemaa vastu.

Salvini ja Berlusconi eelistatud seikluslik ja vastutustundetu majanduspoliitika ning veidi ebamäärasem suhtumine Putini agressiooni viiks Itaalia uue valitsuse konflikti Brüsseli ja teiste rahvusvaheliste partneritega, kuid see võib olla vajalik hind, et koalitsiooni koos hoida, värsked valijaid aktiivsena ja vältida seeläbi Meloni partei toetuse kaotust enda koalitsioonipartneritele.

Pragmaatilisem tee, mis sarnaneks Draghi valitsusele, oleks tagada rahulik koostöö Euroopa Liiduga, mis legitimeeriks Meloni kui tõsiseltvõetava konservatiivse liidri, kuid keskpikas plaanis murendaks see koalitsiooni tervist ning muudaks Meloni tuumikvalijad rahulolematuks.

Inglise keelest tõlkinud Allan Aksiim.