Soome vahet pendeldanud endise elektriku ja hiljem põllumehena töötanud Jüri tervis murenes vaikselt, kuni 2018. aastal tabas toona 64-aastast Jüri naisega kahekesi kodus viibides järsk terviserike.

"Deliiriumi tagajärjel ta silmapupillid laienesid, tekkisid tasakaaluhäired ja segadusmeeleolud, hallutsinatsioonid. /.../ Ta viidi haiglasse ja haiglast edasi tuli diagnoos või teadmine, et ta vajab 24/7 abi," rääkis Jüri tütar Seidi Soini.

Esimene diagnoos oli dementsus, millele hiljem lisandusid ka Alzheimer ja Parkinsoni tõbi. Alates 2018. aasta suvest elaski Jüri Põltsamaa hooldekodus, kus on kokku ligi 150 klienti ja eraldi dementsete osakond, kuhu ka Seidi isa paigutati. Seisund stabiliseerus, aga lähedastel oli valus vaadata, kuidas väliselt enam-vähem terve inimene libiseb minema. 

"Dementsus on selline haigus, kus tegelikult ta võtab su päris inimese loomuse ära, aga nüüd ma pean ise väga teadvustama, et see, kes mul ta täna on, on haigus, mitte minu isa. Sealt tulevad mingid nüansid välja, kus ta on ka omas iseloomus ja omas karakteris, aga mida süvenenumaks see läheb, seda vähemaks seda tema enda iseloomu jääb," kirjeldas Seidi.

Jüri leping hooldekodus lõpetati

Kuna Jüri oli võrreldes paljude teiste klientidega suhteliselt noor ja füüsiliselt heas toonuses, panid tema haigusest tingitud käitumuslikud probleemid proovile nii töötajate kui ka teiste hoolealuste kannatuse. Alguses oli see näiteks väga tihe suitsu palumine või ringi uitamine, aga haiguse arenedes tekkis uusi probleeme ja ka keeruline suhe samas osakonnas viibiva teise kliendiga. Otsustati, et kõigi jaoks on parem, kui Jüri viiakse mõneks ajaks üldosakonda. 

"Inimesed, kes on teenusel, vajavad kõik rahulikku, turvalist keskkonda ja kui seal teenusel on selline inimene, kes vajab natukene suuremat toetusvajadust kui selles osakonnas pakkuda on võimalik, siis võivadki need olukorrad tekkida," selgitas Põltsamaa Kodu juhataja Marge Tammesalu.

"Kuna dementsele inimesele on väga oluline rutiin, siis ta tõsteti koos oma toanaabriga – nad olid kahekesi toas – tavalisse üldosakonda.  /.../ Ma olin õnnelik ja rahul, et nüüd on saabunud isale lahendus, majale on saabunud lahendus ja meile ka perena on saabunud lahendus. Ja jäi ka suusõnaline kokkulepe, mis sai ka saatuslikuks, et kui haigus hakkab looma nii-öelda funki juurde seal, siis ta tõstetakse tagasi dementsuse osakonda, aga kahjuks meid tõsteti välja," rääkis Seidi.

Nimelt sai Seidi selle aasta 8. märtsil enda sõnul täieliku üllatusena Põltsamaa Kodult kirja, kus teatati lepingu lõpetamisest kahenädalase etteteatamisega ehk alates 23. märtsist. Kirjas loeti üles rida erinevaid etteheiteid, alates sellest, et Jüri rikub öörahu ja kolab võõrastes tubades, kuni selleni, et ta on vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne.

"Tegelikult need intsidendid olid iganädalased. Pigem ei olnud asi mitte nende intsidentide tõsiduses, kuivõrd nende süstemaatilisuses," selgitas Tammesalu.

"See on kindlasti järelevalve küsimus ka, aga härra Jüri viibis ju üldhooldusteenusel, kus ei olnud nii palju personali, kes suudaksid kõik tähelepanu jagada kõikide klientide vahel," ütles Tammesalu.

Marge Tammesalu asus Põltsamaa Kodu juhatajaks mõni kuu enne kirja saatmist. Üks asi on, et suhtlus Jüri perega võinuks tema kinnitusel olla diplomaatilisem ja tihedam, aga tähtsam on tema hinnangul personali jõudlus ja teiste klientide mugavus. Juhataja sõnul on näiteks öösiti üldosakonnas tööl vaid üks ja dementsete osakonnas kaks inimest. 

Tagasi dementsete osakonda ei saanud meest Tammesalu sõnul paigutada.

"Kahjuks selline ümberpaigutus ei olnud võimalik, sest varasemalt aset leidnud intsidendi tõttu see ümberpaigutus tegelikult ju tehtigi. Aga kuna tema võimekus langes ja hooldusvajadus suurenes, siis tõepoolest ta vajas dementsusega osakonda kohta, aga sinna ei olnud meil võimalus teda tagasi paigutada."

Seidi hinnangul heideti Jüri hooldekodust välja, kuna ta oli töötajatele tüütu. 

Jüriga sarnaseid juhtumeid on mujalgi

Mitte ainult Seidi Soini, kes kuulub ka MTÜ Elu Dementsusega juhatusse, vaid mitu sama saatusega peret, teemaga tegelevad nõustajad ning isegi mõned ametnikud tunnistasid "Pealtnägijale", et Jüriga sarnaseid näiteid on Eestis üksjagu – et enamik üldhooldekodusid on eraettevõtted, personali napib ja koha tahtjatest on üldjuhul järjekord, tõrjutakse keerulisemaid kliente, isegi kui kirjade järgi neile justkui teenust osutatakse.

"Selliseid pöördumisi, kus lähedased on jäänud hätta sellega, et teenuse osutaja on suhteliselt lühikese etteteatamisega öelnud teenuse osutamise üles, meil ikka on. Igakuiselt on selliseid juhtumeid keskmiselt üks kuni kolm. Ei ole nii-öelda võõras teema," ütles Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti juhataja Raimo Saadi.

"Jah, kardetakse loomulikult. Kui ei ole sellist probleemi lahendusele orienteeritud meeskonnatööd, siis ongi see väga raske ja inimesed, ka personal lihtsalt väsib ja annab alla," rääkis dementsuse kompetentsikeskuse nõustaja Hanna-Stiina Heinmets.

"Ei, selline praktika tegelikult ei ole. See on ikkagi üliharv juhtum ja tegelikult ei ole ka antud juhul tegemist lepingu ülesütlemisega kui sellisega, aga igas lepingus tavaliselt lepitakse kokku, millised on need ülesütlemise alused," kommenteeris Marge Tammesalu.

Nii Hanna-Stiina Heinmets, kes on Jüri juhtumiga kokku puutunud, kui ka Raimo Saadi möönsid, et on näinud olukordi, kus hooldekodu kasutab n-ö jõupositsiooni.

Õiguskantsleri ja huvigruppide hinnangul on paljud lepingud klientide kahjuks kaldu

Põltsamaa Kodu juhataja tunnistas, et igal ajahetkel on neil dementsete osakonda soovijaid järjekorras viis kuni seitse, aga eitas kergema vastupanu teed minemist. Tema viitas hoopis lepingule ja kodukorrale.

Sotsiaalministeeriumi pikaajalise hoolduse arendamise poliitika juht Ketri Kupper ütles, et lepingud ei tohiks olla ebaõiglaste tingimustega.

"Loomulikult, esiteks juba see, et ükski leping ei tohiks olla selline, mis on ebaõiglaste tingimustega või kus kasutatakse sõnastuses inimväärikust alandavat sildistavat kõnepruuki. Me ju ka ei taha, et keegi meie ema, isa, vanaema või vanaisa nimetaks kui mingit elutut olendit," ütles Kupper.

Nii huvigrupid kui ka õiguskantsler on öelnud, et üldhooldekodude, millest 80 protsenti on eraettevõtted, lepingud on kaldu klientide kahjuks. Näiteks 2018. aastal antud hinnangus tõi õiguskantsler välja, et sageli on lepingus "keelatud töötajate tülitamine" ning üleüldse viidatakse elanikele kui objektidele. Näiteks Põltsamaa Kodu, mis kuulub suuremasse Lõuna-Eesti Hooldekeskuse ketti, ei tee lepingus mingit erisust meeleoluhäirete, nagu seda on ka dementsus, jaoks. Lihtsalt öeldes, leping on nii üldsõnaline, et iga öörahu rikkumise või teise tuppa eksimise tõttu võib selle üles öelda. 

"Kuna see on eraõiguslik leping, kaks osapoolt lepivad milleski kokku, siis kahjuks olen ka mina nendega kokku leppinud selle, et kui mu isa kodukorrast kinni ei pea, siis on õigus leping lõpetada ja eks nad sellele baseerusidki," ütles Seidi.

"Hooldekodudel kindlasti on talumise kohustus, sest see on inimese elupaik. Aga ühe inimese mugavustsoon või heaolu ei saa tulla teiste inimeste arvelt, sest tegelikult kõikidel inimestel on õigused, ja kui me räägime ka näiteks kodukorrast või sellest kinni pidamisest, siis kindlasti peab olema see inimese jaoks arusaadavas keeles ja aeg-ajalt ka meelde tuletatud," rääkis Marge Tammesalu.

"Aga vaadake, täna ei ole tegemist laagris käiva lapsega, et ei täida kodukorda, palun viige laps ära. Ta on haige inimene. /.../ Ta on teil välja kuulutatud väidetavalt spetsialiseeritud tööjõuga osakonnas ja nüüd te kuulutate, et ta ei täida kodukorda," kommenteeris Seidi.

"Sõltumata sellest, kas inimesel on mäluhäired, dementsus või mõni muu füüsiline kõrvalabi vajadus, ükski leping ei tohiks selline olla, ehk see läheb igal juhul vastuollu lepingu põhimõtetega, hea usu põhimõtetega, mõistlikkuse põhimõtetega. Kindlasti ei saaks olla seda, et päevapealt lõpetame lepingu. Sama ka dementsusega inimene: ta on ju haige. See, et ta solvab, me saame ju aru kõik inimlikult, et kui haige inimene sind solvab, me ei saa seda ju isiklikult võtta," rääkis Ketri Kupper.

Hooldekodureform võib alguses olukorda halvendada

Järgmisest suvest peaks algama hooldekodureform. Praeguse koalitsiooni üks suuremaid lubadusi on lihtsalt öeldes see, et iga inimene saab üldhooldekodu koha pensioni eest ja kõik, mis seda ületab, võtab enda kanda kohalik omavalitsus. Kõlab suurepäraselt, aga leidub neid, kes väidavad, et reform teeb vähemasti esialgu olukorra hoopis hullemaks.

"Sest vajadus on praegu juba, aga inimesed on abita. Selles mõttes, et süsteem on juba praegu kokku jooksnud minu jaoks. Püüame selles olukorras lihtsalt toime tulla või lähedased püüavad toime tulla," ütles Hanna-Stiina Heinmets.

"Üks pool on see, kui rahastus seeläbi võiks kasvada, võiks kasvada ka teenuse osutajate võimekus kas suurema töötajaskonna arvuga või kvaliteetsemat teenust pakkuda või teenuskohti ka vastavalt kohandada. Esmane mõju võib olla küll, jah, see, et tegelikult veel rohkem tuleb nõudlust üldhooldusteenuse järele. Kui täna näiteks on pere valinud selle suuna, et nad on proovinud ikka rohkem kodus hakkama saada, pigem siis majanduslikult rahavaatest, siis kui neil see maksekoormus läheb väiksemaks, võib tekkida neil soov ja huvi tugevamalt inimest hooldekoduteenusele suunata. Ja kui seal tuleb just seda natukene kergema hooldusvajadusega klientuuri juurde, siis ta võib muuta raskemale teenusgrupile teenuskohtade saamist raskemaks," kommenteeris Raimo Saadi.

Eestis on praegu üldhooldekodudes üle 10 000 inimese, aga hinnanguliselt oleks vaja kohti palju rohkematele. Mure ongi selles, et reformi jõustudes võib nõudlus nendele kohtadele veelgi suureneda. Lootus on, et kindel riigi rahastus toob aga juurde tööjõudu ja teenuseosutajaid.

Kriitikud ütlevad, et poliitikute reformi jaoks planeeritud raha on selle jaoks ebarealistlikult väike ja teostus läbi mõtlemata.

Sotsiaalministeeriumi pikaajalise hoolduse arendamise poliitika juht Ketri Kupper näeb aga reformis võimalust ka järske lepingute lõpetamisi ja jõupositsiooni ärakasutamist vältida.  

"Edaspidi hakkavad inimesed liikuma hooldekodudesse eeskätt kohalike omavalitsuste kaudu, kes saavad olla need ühed lepingu osapooled, kellel tekivad ka võimalused kaasnevalt rääkida läbi lepingutingimustes ja tegelikult vaadata ka, et inimese õigused seal lepingusätetes oleksid kaitstud. Selle muudatusega me kindlasti seda olukorda ka parandame, aga iseasi on ka see, kas on vaja mingit erinevat regulatsiooni. Selleks diskussiooniks me oleme ka avatud," rääkis Kupper.

Mis puudutab konkreetselt Jüri, siis tema õnn oli, et pere leidis vaba koha Koeru hooldekodu dementsete osakonnas ja lõpetas Põltsamaal lepingu, sest edasine vaidlemine oleks ainult kõigi närve rikkunud.