Statistika näitab, et Eesti rahvastik vananeb. See seab väljakutsed nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele. Maksumaksjaid jääb vähemaks ning surve sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenuste järele kasvab.

Üldhooldusteenust vajavaid inimesi tuleb pidevalt juurde. Kas me oleme nii riigis kui ka omavalitsustes selleks valmis? Kui palju on vaja luua uusi hooldekodukohti; kas meil on piisavalt hooldustöötajaid, kes osutaksid kvaliteetset teenust; kas meil on võimekust neid teenuskohtasid ka rahaliselt üleval pidada?

Kohalike omavalitsuste jaoks on oluline, et riigi rahastus oleks püsiv ning looks omavalitsustele teatud eelarvekindluse. Mitte ei juhtuks nii, et ühel aastal näeb riik ette toetusraha riigieelarvest ning ülejärgmisel aastal kärbib riik summat, viidates majanduslangusele või muudele põhjustele. Möönan siiski, et hooldusreform kui selline on õige suund, mis on vaja kindlasti läbi viia. Inimesel on õigus väärikale vananemisele.

Leian, et reformi väljatöötamisel on mõju omavalitsustele hinnatud ainult otsesest kulude tõusust tulenevalt ja tähelepanuta on jäetud sellega kaasnevad: hindamata on halduskoormuse tõusu, töötajate koolituse, lisatöötajate vajadusega jms kaasnevad mõjud.

Reform vajab detailideni läbimõtlemist

Hooldusreform on üks viimaste aastakümnete suuremaid reforme, seega on äärmiselt oluline, et me sellega õnnestuksime. Aastaks 2050 on üle 80-aastaste inimeste arv nüüdsega võrreldes peaaegu kahekordistunud. Kindel on see, et väärikas vananemine tuleb tagada kõigile, ent praegu pensioni suurus väärikat vananemist kahjuks ei toeta.

Reformiplaanis on veel palju määramatust, mis vajaks selgitamist ja kohalike omavalitsustega kokku leppimist, sest seda lihtsamini on see elluviidav ja rakendatav. Omavalitsusteta hooldusreformi läbi viia ei saa.

Sotsiaalministeeriumis valminud antud reformi puudutava olulise seaduse eelnõu kooskõlastamiseks anti omavalitsustele kõigest üks päev, mis on niivõrd olulise reformi puhul ilmselgelt liiga vähe. Selle otsene tagajärg oli kahjuks see, et Eesti linnade ja valdade liidul ei olnud võimalik omavalitsuste esindusorganisatsioonina eelnõud kooskõlastada.

Linnadel ja valdadel on tekkinud ka õigustatud küsimus: kas hooldusreformi ajakava rakendamine ja elluviimine kavandatud tempos on realistlik? Pean oluliseks, et me ei looks illusoorseid ootusi elanikkonnale ja iseendale.

Üldhooldusteenus on seaduse kohaselt kohalike omavalitsuste korraldatav teenus, mida omavalitsused ka korraldavad ja reformiga see ei muutu. Samuti peavad omavalitsused ka praegu toetama neid, kes ise või koos lähedastega ei suuda teenuse eest maksta.

Uus ja oluline muudatus on see, et riik plaanib seaduse jõustumisel panna omavalitsustele kohustuse alates 1. juulist 2023 osaleda kõigi isikute teenuskoha maksumuse tasumises, kes seda soovivad ja kelle puhul omavalitsus on tuvastanud teenuse vajaduse. Eelnõu kohaselt peab omavalitsus kandma kulusid ka nende isikute eest, kes oleksid suutelised ise oma teenuse eest tasuma. Lisaks peab omavalitsus endiselt kandma kulud, mis kliendil või tema ülalpidajatel puudu jääb.

Ka eelnõu seletuskirjas märgitakse, et muudatus toob kaasa olulise mõju omavalitsuse eelarvele ja töökoormusele, mis tähendab muuhulgas, et 1. juuliks 2023 tuleb ära hinnata kõigi teenusel olevate klientide hooldusvajadus. Linnad ja vallad peavad küll ka praegu hindama teenuse vastavust kliendi vajadustele vähemalt kord aastas või vastavalt muutunud vajadusele, kuid seni ei ole olnud kohustust hinnata hooldusvajaduse raskusastet.

Ülaltoodud on vaid üksikud muudatused, mis omavalitsusi ees ootavad. Oluline on seegi, et kui praegu võib meedias kajastatust jääda mulje, et inimene saab teenusele ainult oma pensioni eest, makstes vaid toidu ja majutuse eest, siis päris nii see ei ole. Kliendi kanda jäävad ka näiteks osade töötajate palgad (kokk, koristaja, abihooldaja, juhataja jne), samuti hoone ülalpidamisega seotud kulud.

Endiseks jääb, et kui pensionist või muust sissetulekust omaosaluse tasumiseks ei piisa, siis on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus hinnata abivajaja üldist varanduslikku seisu ja vajadusel kaasata ka ülalpidamiskohuslased (lapsed, abikaasa jne).

Liidul puuduvad volitused palgaleppe sõlmimiseks

Esmaspäeval kohtusid tervise- ja tööminister Peep Peterson ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo nii Eesti linnade ja valdade liidu kui ka kohalike omavalitsuste esindajatega, aruteluteemaks hooldusreform. Tervise- ja tööminister on sel nädalal meedias ja erahooldekodusid üles kutsunud sõlmima hooldajate palga osas kollektiivlepet.

Erahooldekodude eest ma küll rääkida ei saa, aga rõhutan, et Eesti linnade ja valdade liidul ei ole volitusi oma liikmete nimel sõlmida palgaleppeid. Sarnasel põhjusel osaleb liit vaatlejana ka õpetajate palgaläbirääkimistel, milles on põhiläbirääkijad haridus- ja teadusministeerium ning Eesti haridustöötajate liit.

Riigieelarve läbirääkimistel taotlesime kõigi omavalitsuste nimel omavalitsuste tulubaasi laekuva üksikisiku tulumaksu määra tõstmist 11,96 protsendilt 12,19 protsendile. See muudatus oleks andnud võimaluse leevendada nii inflatsioonist, põgenike kriisist kui ka kõrgenenud energiahindadest tekkivat survet omavalitsuste eelarvetele. Kahjuks ei leidnud riik meie taotluse rahuldamiseks raha ja sestap otsustas liidu juhatus läbirääkimiste protokolli mitte allkirjastada.

Omavalitsustel on niigi konservatiivsed eelarved

Rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos näitab kohalike omavalitsuste kulude kasvu ja tulude vähenemist. Samuti prognoosib riik majanduslangust, mis tähendab vähem makse nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvesse. Sellest tulenevalt koostavad kohalikud omavalitsused 2023. aasta eelarveid konservatiivselt.

Venemaa agressioon Ukrainas jätkub ning Euroopa majanduses on jätkuvalt palju ebamäärasust. See kõik on aluseks sellele, et kohalikud omavalitsused ei saa endale lubada suurte kohustuste puhul teadmatust, kõik peab olema viimse detailini paigas. Viimastel aastatel üksteisele järgnevad kriisid on pannud omavalitsused suure pinge alla ja seda nii raha kui ka töökoormuse vaates.

Olen veendunud, et kohalikud omavalitsused annavad hoolekandereformi elluviimisel oma parima. Et see parim oleks tõepoolest ka kvaliteetne, sujuv ja toimiv kaasaegne teenus, on riigil vaja vastata veel paljudele küsimustele, mis omavalitsused on esitanud.

Siinkohal teeksin riigikogu valimiste eel üleskutse kõigile parlamenti pürgivatele erakondadele: austame kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, aga kui linnadele ja valdadele antakse suures koguses lisaülesandeid (tõsi, ka lisaraha), siis tuleb üksipulgi läbi analüüsida, kas antud raha kõik lisaülesannetega kaasnevad kulud ka katab.