Sauel elav Liivi on teinud palju hädaabikõnesid perearsti nõuandeliinile. Nende sisu on sama: eakas voodihaige ema karjub ega suuda päevade kaupa uinuda. Tütar on meeleheitel ja füüsiliselt kokkuvajumise äärel.

Lähedased kirjeldavad 85-aastast Anu päikeselise inimesena. Elupõline raamatupidaja ei kaevelnud ka siis, kui teda tabas pensionieas haiglaslik mälunõrkus ehk dementsus. Nad olid nii kompleksivabad, et rääkisid kaks aastat tagasi isegi "Ringvaates", kuidas segadusseisundis inimesel on pere toel võimalik elada täisväärtuslikku elu isegi, kui sa ei mäleta näiteks oma laste nime.

Tänavu kevadel juhtus aga mitu halba asja korraga. Anu, kes käis vaatamata haigusele iga päev õues, kuulas raadiot ja meisterdas, jäi ilma pikaaegsest koduhooldajast. Tütar Liivi, kes töötab Saue päevakeskuse juhatajana, ning täiskasvanud pojad hoolitsesid ema eest kodus nii hästi kui muude kohustuste kõrvalt said, aga Anu seisund halvenes.

Märtsi algul otsustati viia Anu professionaalide hoole alla diakooniahaiglasse Hiiul, millest algul tundus olevat abi. Koroonapiirangute tõttu pere memme vaatama ei pääsenud, aga paar nädalat hiljem kiskus tema jutt veidraks.

"Jutt läks iga kord, kui ma ta telefoni teel kätte sain, aina segasemaks ja siis ma ütlesin emale mitu korda, et peab ikka nii palju pressima, et me saaks korra sealt läbi käia, et see ei saa niimoodi olla, et me ei saa sinna kordagi minna," rääkis Anu lapselaps Stefan Lents.

"Ja siis me hakkasime võitlema, et me teda näha saaksime. /.../ Aga me võitlesime selle välja. Ema, keda ma seal nägin, meenutas mulle pigem surma," ütles Liivi.

Pere otsustas seepeale Anu koju viia. "Ma arvasin, et toon ta koju ja vähemalt mingiks hetkeks saavutan selle seisundi, et ta näeb, et ta on oma kodus omade keskel, et ei ole saadetud surema kuskile mujale, vaid ta on omade poolt hoolitsetud ja ma toon ta koju ja võimaldan talle seda," rääkis Liivi.

Memm karjub lakkamatult

Anu toodi tagasi koju 9. aprillil. Kuna tal olid diktsiooniraskused ja jalad paksud nagu puupakud, mis oli arstide sõnul ravimite kõrvalmõju, otsustati tohtri soovitusel teha ravikuuris paus. Olukord muutus loetud tundidega – kui varem oli Anu apaatne, siis juba samal õhtul hakkas ta meeleheitlikult röökima.

"See karjumine on niisugune, et mõned hetked ta karjub nagu väike laps, kes on kukkunud, ta karjub täiest jõust, ta karjub vahel täiest jõust öösel, kella viiest kella kaheksani. Proovige karjuda ise kas või viis minutitki järjest, organism on ju täiesti läbi, aga ta karjub nii kui vähegi suudab," kirjeldas Stefan.

Liivi helistas seetõttu perearstile, kes omakorda võttis ühendust psühhiaatriga. Tohtrid pakkusid, et Anu ei ole valudes, vaid tegu on ajutise psüühilise reaktsiooniga, mis peagi taandub. Kaks päeva hiljem, 11. aprillil pärast konsultatsiooni perearsti nõuandeliiniga kutsuti kiirabi.

"Nemad andsid talle 14 tilka Valocordin Diazepami ja ütlesid seejuures, et see on nende viimane doos, rohkem neile niisuguseid asju ei anta ja küsisid ka, kas ma tahan seda või ei taha. Ma tahtsin, kuigi ma teadsin, et see ei aita, aga sellises olukorras kogu aeg loodad ju, loodad, et midagi tehakse, midagi juhtub. Põhimõtteliselt oli nende sõnum selline, et te peate nüüd sellise emaga ikkagi ise hakkama saama," rääkis Liivi.

Kuna ravimid ei mõjunud ja parasjagu oli nädalavahetus, kus teised ametkonnad või tohtrid toru ei võta, helistas Liivi uuesti perearsti nõustamisliinile.

"Foon oli see, et nad on sama abitud kui mina. See, et nad soovitasid mulle selliseid soovitusi, millega midagi ei olnud peale hakata, minu meelest ei olnud nende süü, sest selliseid soovitusi, mis mind aitaks, polegi olemas ju. Nad soovitasid Võisiku hooldekodu, ta ei teadnud, et seda ei ole enam olemas. Siis soovitada, et minge psühhiaatri juurde, võib-olla see on natukene küüniline, sest me kõik teame, et sinna ei saa ju praegu," kirjeldas Liivi.

Abi pole saanud kuskilt

Ühelt poolt võib Liivi hinnangul öelda, et oli tema viga ema üldse diakooniahaiglast ära tuua, teisalt oli näha, kuidas Anu seal hääbus.

Kui tütar nüüd järjest kümned ametnikud, nõustajad, tugispetsialistid ja isegi mõned riigikogu liikmed läbi helistas, selgus, et memm de facto abi ei saa: kiirabi teda EMO-sse ei vii, sest seal tema heaks justkui midagi rohkem teha ei saa; ükski hooldekodu vastu ei võta, kuni ta karjub; psühhiaatriahaigla ei tegele lamavate patsientidega ja vabu kohti niikuinii pole.

Peamine soovitus oli siiski otsida psühhiaatrite abi, kes suudaks memme maha rahustada, misjärel saaks ta hooldekodusse paigutada. Liivi palvel võttis Seewaldi haiglaga uuesti ühendust Saue sotsiaaltöötaja.

"Ma tahtsin aru saada, mis see põhjus on. Ja tegelikult ma palusin oma kolleegil jällegi helistada psühhiaatriahaigla kliiniku sotsiaaltöötajale ja küsida, et mis on see takistus või koht, miks nad ei võta. Talle selgitati, et psühhiaatriakliinikus nad ei suuda, neil ei ole võimekust tagada lamava haige hooldust. Nende ravi on psühhiaatriline ravi, aga lamatised, liigutamised, asjad, mida on vaja tegelikult voodihaigele, seda võimekust neil ei ole," selgitas Saue vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Marelle Erlenheim.

Liivi, kes töötab ise samas süsteemis, tegi lugematuid kõnesid ja kirju asutustesse ja hooldekodudesse ning sai sama vastuse: kas pole pädevust või kohti. Ta uuris isegi, kas diakooniahaigla oleks valmis ema tagasi võtma, kuid sai keeldumise, sest neil pole oskusi psüühikahäirete ravimiseks.

"Loomulikult keegi ei taha endale inimest, kes päevad läbi lakkamatult karjub, sest ta ju häirib kõiki teisi, ta häirib töötajaid ja on väga raske seda kõike välja kannatada. Kas ta vajab tervishoiuteenuseid, seda kindlasti otsustavad arstid, aga hoolekandekoha pealt ma ikkagi arvan, et kohalik omavalitsus siin tegelikult abi andmisest taganeda ei saa," rääkis Tartu vaimse tervise hooldekeskuse juhataja Indrek Sooniste.

"Tegelikult me tegime seda, et otsisime interneti toel ja enda teadmiste toel erinevaid kohti, kust võiks hooldajat koju saada. Meie spetsialist helistas ka need, keda me leidsime, kõik läbi, et küsida üle seda, kas nad on valmis Laagris ka abi andma. Ja paar tükki me ka leidsime. Paraku küll nad ikkagi loobusid, kui nägid, kui raske see olukord oli," rääkis Erlenheim

Kui "Pealtnägija" 13 päeva hiljem Anu külastas, oli Liivi võtnud tööst haiguslehe, et olla täiskohaga ema hooldaja. Memm ise oli kahe nädalaga hääle kähedaks karjunud.

Keila hooldushaigla on valmis Anu vastu võtma, kuid pere ei usalda asutust

On üks koht, mis oli valmis Anu praeguses seisus vastu võtma ja mis on ka Saue valla ametlik koostööpartner – Keila hooldushaigla. Kuid sellest sotsiaaltöötaja taustaga tütar keeldus, sest paar aastat varem oli ema seal kaks nädalat sees, mille jooksul tervis järsult halvenes.

"Kui tõesti see on niimoodi, et seal on ühel hooldajal on 20 ja 27 hoolealust, kas te kujutate ette, et nad saavad neisse kõigisse hoolivalt ja hoolitsevalt suhtuda? See ei ole võimalik," ütles Liivi.

"Keila haiglas Anu jäeti abitusse seisundisse, neil puudub täielik usaldus selle ühe asutuse vastu. Aga see on täna see koht, kust mulle vastatakse, öeldakse jah, meil ongi täiesti uus avatud osakond just sellele sihtrühmale. Ja mina usun sellesse, et kolme aastaga võivad asjad areneda," sõnas Erlenheim.

"Kuidas saab kohalik omavalitsus leida seda kohta, mida ei ole olemas? Kust me leiame selle koha? Me oleme praegu ju välistanud kõik kohad, me oleme leidnud, et minu ema ei sobi hooldekodusse, me oleme leidnud, et ei sobi ka hooldehaiglasse ja seda me oleme kaks korda proovinud. Tulemus on seal. Haiglasse ta ei sobi, ta on liiga vana, teda ei võeta sinna. Aga mida siis kohalik omavalitsus leida saab?" arutles Liivi.

Liivi olukord on keeruline ka seetõttu, et Saue vald peaks peret aitama, teisalt on see tema tööandja, mistõttu tal on keeruline sisuliselt oma kolleege kritiseerida.

Samal ajal jätkus veel eelmisel nädalal tragikoomiline telefonimäng, kus selle asemel, et keegi tuleks kohale olukorraga tutvuma, saadeti Liivi piltlikult öeldes järgmise ukse taha.

Samasugune olukord on paljudes peredes 

Spetsialistide sõnul pole Anu ja Liivi lugu erand. Ülekoormus, alarahastatus ja pidev reorganiseerimine ning viimase aasta jooksul ka koroonaprobleemid on viinud paljud pered sarnasesse olukorda. Arvatakse, et seesuguseid juhtumeid on Eestis pea igas omavalitsuses mõni.

"See konkreetne proua Anu juhtum on näide sellest, kui keerulised on inimeste elud ja kui keeruline on ühe omastehooldaja teekond. Kuid ka näiteks ema hooldamisel neid juhtumeid on kindlasti mitmeid ja erinevate nüanssidega, aga enamikul juhtudel need asjad ei ole nii traagilised ja dramaatilised," rääkis sotsiaalkindlustusameti kohalike omavalitsuste nõustamistalituse juhataja Evelyn Hallika.

"Aga siis püüdke ja tehke nii, et Eesti Vabariigis on rohkem võimalusi. See ju ongi inimeste kätes, need võimalused luua," ütles Liivi. 

"Ikkagi tahaks, et vanaemal see lõpp ei oleks niisugune, et ta ei peaks karjuma 24/7, et ta saaks olla lihtsalt rahulikult. Inimene aastal 2021 ei peaks piinlema ennast surnuks," ütles Stefan.

Eelmise nädala lõpus leiti osalise koormusega hooldaja, kellele pere enda taskust maksab. See küll leevendab olukorda, aga ei lahenda seda.