Kuigi valimised olevat demokraatia pidupäev, ei hakka pidutsejad ja tujutsejad tegelikult selguma enne pühapäeva hilisõhtut. Ka on valimisnädal ise kõrgetest emotsioonidest hoolimata osa demokraatia hoidmise ja arendamise tõsisest tööst. Iseäranis on seejuures kahju, et e-hääletus kui meie demokraatia opsüsteemi üks peamisi tööriistu on taas osutunud väärtuseliselt polariseerivaks. Isegi üha ilmsemad möödalaskmised selle praktilisel käitamisel ei ole suutnud avada sisulist debatti süsteemiuuenduste üle.

Suurem osa meist õigupoolest ei tea, kuidas saavad e-häältest valimistulemused ja mis kõik seal vahepealsetes faasides toimub. Selle teadmise olemasolu ei sõltu üldiselt ka sellest, kas polariseerume e-hääletuse küsimuses toetajate või vastaste leeri – kui sellised lihtsustavad rollid üldse olemas on. Rusikavibutamisest ja väärtuspõhistest üleskutsetest oleks aga tark loobuda, kui valimised on tõepoolest demokraatia "opsüsteem", mis peaks olema poliitjõudude ja valijate suhtes neutraalne ning tagama võrdsed võimalused kõigile.

Ometi on asi kaugel nii neutraalsusest kui ka tehnilisest täiusest ja pigem on nii, et peaksime alles ise aru saama, kuidas see meie süsteem üldse töötab, et saaksime seda parandada, kui midagi hakkab kiiva kiskuma.

Usalduse aktiivne loomus

E-hääletuse vastuolulist ajalugu vaadates võib üpris kindlalt väita, et sellega on olnud asjad kiivas algusest peale. Ometi on põhimõttelisele ja tehnilisele ebaselgusele viimaste valimiste jooksul lisandunud ka korraldajapoolsed elementaarsed möödalaskmised süsteemi käitamisel – kord ei näita hääletusrakendus korrektselt kandidaatide nimekirja, siis ei ole kasutatav valijate nimekiri täpne, juba töötavat süsteemi on olnud tarvis käigu pealt lappida, ellu on viimata enamik paari aasta eest kogunenud e-hääletamise ekspertkomisjoni ettepanekutest.

Kuidas saame selle juues tõsimeeli rääkida, et e-hääletuse põletavaim probleem on nutiseadmega hääletamise võimaluse puudumine, kui samal ajal on süsteem ise lagunemas otse meie silme all?

Elektroonsel teel valivad juba pooled valijad, aga oma kindluselt on see jätkuvalt nagu lotol osalemine või mängimine netikasiinos, sest nüüd juba rohkem kui 250 000 e-hääletaja tahteavalduse korrektse kindlakstegemise tagamise protseduuride juures on tavaliselt kohal vaid pool tosinat ja veidi peale entusiasti, kellest hinnanguliselt kolm-neli on viinud ennast ka e-hääletuse protokollide ja tehnilise korraldusega kurssi, seda enamasti tööülesannete tõttu. Kas sellest piisab demokraatia opsüsteemi töö nõuetekohaseks garanteerimiseks, rääkimata digidemokraatia arengupotentsiaali kasutamisest?

Minu arvates kindlasti ei piisa, sest kui valimised ongi "demokraatia pidupäev", siis demokraatia käigushoidmine on pidev töö ja peaksime süsteemi hoolikalt lihvima ajal, mil saab seda teha kohustuseta end ilmtingimata mõne poliitjõu toetajaks või vastaseks polariseerida.

E-hääletus pole mingi eraldiseisev asi või kõigest muust sõltumatu kroonijuveel, vaid on tegelikult osa meie tavapärasest demokraatiast või vähemalt digidemokraatiast ning selle hooajalises pudeduses kangastub ka meie ülejäänud digitaalse avaliku sfääri haprus. Kui e-hääletamise puhul tagab poole miljoni valija häälte kokkulugemist käputäis entusiaste, keda tegelikult ei lasta süsteemile ligi bittide-baitide tasemel, siis mis tagab õieti meile demokraatia opsüsteemi usaldusväärsuse?

Näha äpi taga koodi

Nutifonis e-hääletamise nõudmise asemel oleks meil kõigil endil vaja hoopis panna käed külge ja kirjutada kas ise või vähemalt kompileerida mõni demokraatiaprogramm, et saavutaksime digikodanikena aktiivse rolli demokraatias ja saaksime tõepoolest aru, kuidas demokraatia bittide-baitide poolt vaadates töötab. Sest ilma reflektiivsete võimeteta mandub demokraatia kiiresti mõneks oma tuntud väärvormiks, mida on düstoopilise kaasakiskuvusega kirjeldanud juba antiikfilosoofid Platon ja Aristoteles.

Demokraatiat ei hakka meie eest ülal pidama ei demokraatlikul teel võimule tulnud oligarh, türann ega ka mitte oodatav tehismõistus. Mõnedest asjadest on võimalik aru saada ja neid viljeleda ainult siis, kui ise käed õliseks teha.

Seeõtttu koostasingi valimistel antud hääle kontrollimiseks valimiskomisjoni vahenditest sõltumatu tööriista, millega saab krüptitud sedeli 30-minutise kontrolliperioodi jooksul lisaks ametlikult pakutud võimalustele ka salvestada, lahti krüptida ja soovi korral endale igaveseks mälestuseks säilitada. Tööriist viib ellu e-hääletuse avalikku protokolli ja sellel on kindlasti ka praktiline väärtus neile, kellel pole nutifoni või kes ei saa või taha sinna ametlikku kontrollrakendust paigaldada.

Kuigi krüptogrammide allalaadimisel on iseenesest väga huvitavaid rakendusi, siis loodud tööriista peamine väärtus on minu jaoks valijahariduses. Meil on viimane aeg hakata aru saama, kuidas protokolli tasemel töötab digidemokraatia ja sellega tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata.

Võimalik, et asi on hariduses ja e-hääletuse rakendusi peaks õpilased koostama juba gümnaasiumi programmeerimise tundides. Edenemise näidikuks ses küsimuses on minu jaoks aga see, kas süsteemist saavad aru ning suudavad selle teemal mõistlikke otsuseid teha meie võimuharude kõrgeimate kogude helgemad pead, pean siin silmas riigikogu suutmatust e-hääletuse arendust sihipäraselt suunata ja riigikohtu seisukoha puudumist sellest, kuidas lahendada e-hääletusega kaasnevad põhiõiguste küsimused.

Aga kui meil puudub arusaamine ja kogemus, siis kuidas saamegi neid asju sisuliselt arutada? Näiteks pole meie e-hääletuse elutsüklis ette nähtud testimisperioodi, mille käigus digidemokraatia eri stsenaariume läbi mängida ning neist õppida. Ka häälekontrolli rakenduse kirjutasin e-hääletuse alguses paari päeva jooksul kiiruga muude asjade kõrvalt ja avalikustasin selle olemasoleval kujul lihtsalt põhjusel, et e-hääletus saab niikuinii kohe läbi ja pärast pole sellega suurt midagi peale hakata.

Kus aga on meie oma e-hääletuse ja digidemokraatia liivakast, kus saaks selliseid katsetusi teha ja õppida tundma nii e-hääletust kui tehnilist lahendust, aga ka selle kontseptsiooni, mis on demokraatia enda auväärse ajalooga võrredes alles naeruväärselt noor?

Võib-olla oleks meil õppida Šveitsist, mis alustas arendustega meiega samal ajal, aga pole läinud lihtsama vastupanu teed, vaid soovib võtta kasutusele tõepoolest oma auväärse demokraatia nõuetele vastava e-hääletuse, kaasates nii kohalikku kui rahvusvahelist avalikkust? Seal on viimastel aastatel toimunud juba kaks avalikku testimisvooru, kus soovijad on saanud süsteemi kallal kuu aja vältel jõudu proovida ja seda võimalust on kasutanud tuhanded kohalikud ja rahvusvahelised häkkerid.

Infoühiskonna eneseteadvuse vajadusest

Küsimus elektroonsete hääletusviisidega seoses pole mitte niivõrd, et kas, vaid kuidas, sest hoolimata sellest, kas arvame midagi digitehnoloogia kasutamisest demokraatia tingimustes, arenevad nii tehnoloogia kui ka demokraatia ise samal ajal edasi.

Peame neid kuidagi kasutama ja kõige parem, kui teeme seda nii, et digikodanike õigused ehk digiõigused on kaitstud ja saab välja kujuneda ning areneda digitaalne avalik sfäär, millel on tähendus nii ühiskonna praktilise käigushoidmise kui ka poliitilise kujundamise vahendina. Seda saab teha ainult nii, et vaatame e-hääletust komplektis muude digidemokraatia küsimustega, kuigi ilmselt jääb e-hääletuse olukord jätkuvalt indikaatoriks, mille abil hinnata meie digidemokraatia seisundit üldiselt.

Erakondade valimisprogrammides jäid seekord "digiõigused" vaeslapse rolli ja seda sõna isegi ei kasutata, kuigi eri digiõiguste nagu õigus andmetele või lähtekoodile mainimisi programmidest siiski leiab. Seda hoolimata sellest, et ülejäänud maailm märkab digitehnoloogia vahetut mõju kodanikuõiguste ja demokraatia olukorrale ning otsib võimalusi selle probleemipõimikuga tegelemiseks. Näiteks loetud kuud enne meie valimiskampaaniate algust võttis Euroopa Liit vastu deklaratsiooni digiõiguste ja -põhimõtete kohta, mille eesmärk on tagada, et digipöörde keskmes on inimesed, mitte masinad.

Kas võimule pürgivad erakonnad tahavad tõepoolest saada digipöörded üles inimestest hoolimata või lausa nende kiuste? Selle asemel, et rääkida meie oma e-kodanikest ja nende digitaalsetest õigustest leiab programmidest hoopis reklaamibrošüüride tasemel hüüdlaused e-residentidest.

Eesti infoühiskond on tasemel, kus tehnoloogiat pigem nähakse pelga tööriistana ega võeta tõsiselt selle rolli ühiskondliku tegelikkuse kujundamisel, tehnoloogia maaletoojateks on aga IT-inimeste šamanistlik klass. Sellel klassil on oma praktikad, mille tõesuse tingimus on nende olemasolu ja need pole kirjeldatavad väljaspool tsunfti, nt seadusandjale või kohtuvõimule, aga ka valimisvaatlejale. Nii võib väita, et hoolimata e-residentide projektist meil rangelt võttes puuduvad e-kodanikud, sest meie infoühiskonnas puudub neil eneseteadvus digikodanikuna.

Laiemalt võib ütelda, et Eesti infoühiskond on jäänud 1990. aastate kargokultuse tasemele ja sellelgi puudub eneseteadvus, jättes eestlased digitaalsete pärismaalaste rolli, kes eksperimenteerivad e-hääletusega ja kelle praktikaid on ülejäänud maailmal põnev kõrvalt etnoloogi pilguga jälgida.

Digimaailma valuuta on protokoll ja kood, aga tasub tähele panna, et ka demokraatia on tegelikult oma olemuselt üks protokoll, kuigi väga pika ajalooga ning inimloomuse vaatepunktist väga fundamentaalse tähendusega.

Selle digitaalsete vormide mõistmine just protokollide tasemel on demokraatia kujundamisel olemuslik, sest kui me ei oska näha ega vaadata demokraatiat bittide-baitide poolelt seoses infoühiskonnaga, mille ehituskivideks need on, vaid näeme seal ainult äppe ja ärimudeleid pelkade vahenditena väliste eesmärkide saavutamiseks, võime jääda lõpuks millestki väga olulisest ilma, aga päris kindlasti jäävad meil kasutamata digidemokraatia hüved.