Kolmapäeval läheb riigikogus viimasele lugemisele energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seadus (656 SE), millega muudetakse riigi senist taastuvelektri tootmise eesmärki.

Kui seni on eesmärgiks olnud, et taastuvenergia toodang moodustab 2030. aastaks elektrienergia lõpptarbimisest 40 protsenti, siis uue eesmärgi järgi on see sada protsenti.

See ei tähenda esialgu siiski, et meie võrku lubatakse ainult taastuvatest allikatest pärit elektrit, vaid seda, et toodame taastuvelektrit vähemalt sama palju, kui ise oma riigis elektrit tarbime.

Vikerraadio "Reporteritunnis"¹ küsis Fermi Energia nõukogu esimees Sandor Liive, milleks seda seadusemuudatust vaja on, kui muudetakse vaid ühte arvu. Liive peaks teadma, et arendaja jaoks võib see number olla väga oluline, sest annab signaali, et nende äritegevus on kooskõlas riigi pikaajalise suunaga ja nad on siia igati oodatud.

See on eriti tähtis praegu, mil tuuleparkide areng Eestis on viimase kümnendi jooksul seiskunud ning seda sugugi mitte arendajate huvipuuduse tõttu. Seadusemuudatus paneb nii ametisolevale kui ka järgmistele valitsustele kohustuse taastuvenergia arengut takistavad tõkked kiiresti likvideerida.

Uute kaitseradarite soetamine, täiendavate võimaluste loomine elektrivõrguga liitumiseks, tuulikutasu kehtestamine kohalike omavalitsustele ja elanikele ning planeeringute menetluse kiirendamine on näited sammudest, mis on selle nimel juba tehtud või parajasti ettevalmistamisel.

Tulevik on tuul ja päike

Hetkel on taastuvelektri osakaal Eestis 27 protsenti elektrienergia lõpptarbimisest. Tuuleenergia tootmisvõimsusi on Eestis 320 MW jagu ja päikeseenergia omi 340 MW jagu, kuid nende potentsiaal on kordades suurem, mistõttu puuduolev 73 protsenti aastaks 2030 peaks samuti tulema lisanduvatest tuule- ja päikeseelektrijaamadest.

Kuigi maatuuleparkide areng on Eestis viimase kümnendil jooksul seiskunud, siis kui kasvõi neljandik praegu arendusjärgus olevatest maatuuleparkidest valmib, võiks tootmisvõimsust kümnendi lõpuks võrgus olla 1000 MW jagu.

Meretuuleparke Eestis veel ei ole, kuid neidki arendatakse jõudsalt ning kümnendi lõpuks võiks nende koguvõimsus olla erinevate hinnangute järgi 1000 kuni 3000 MW.

Päikeseparkide rajamine on viimastel aastatel suure hoo sisse saanud ning see jätkub tõenäoliselt kümnendi lõpuni, mil nende koguvõimsus võiks olla 1000 kuni 1500 MW. Sellest kokku jätkuks nii meie oma tarbimise katmiseks, elektri eksportimiseks kui ka energia salvestamiseks.

Sandor Liive mainis Reporteritunnis veel, et "ei ole mõtet Eesti rahvast lollitada sellega, et tulevikus saab ainult päikese- ja tuuleparkidega hakkama". See lausung meenutas keemiatööstuse liidu tegevdirektori Hallar Meybaumi värvikat ütlust aastast 2014, mille järgi "lood metsast ja tuulest kui kogu energeetika alustalast kuuluvad pigem muinasjutu valdkonda²".

Sellistesse sõnavõttudesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, sest esiteks lähtuvad nii tuumaelektrijaama rajamist propageeriv Liive kui ka õlitootjaid kaitsev Maybaum mitte ühiskondlikust murest, vaid eelkõige isiklikust ärihuvist, ning teiseks esindavad mõlemad eelmise põlvkonna tööstusharusid, mille innovatsioonisüsteem on juba aastaid olnud stagneerumas.

Võrreldes tuumaenergia hiilgeajaga 1970. aastatel on märkimisväärselt vähenenud tuumaenergiasektoris tegutsevate ettevõtete arv ja nende turuosa, tuumaelektrijaamade võimsus ja nende ühiskondlik legitiimsus ning suurenenud jaamade ehitus- ja ülalpidamiskulud, ehitusele kuluv aeg ja pooleli jäetud arendusprojektide arv³.

Lugeja võib ise otsustada, kui usaldusväärse mulje see jätab ja kas ta tahaks sellesse sektorisse investeerida.

Juhitavad võimsused säilivad

Liive argumenteeris, et elektri varustuskindluse tagamiseks on lisaks tuule- ja päikeselektrijaamadele vaja ka juhitavaid võimsusi ning ainsad valikud selleks on tuumaelektrijaamad või fossiilsel gaasil töötavad gaasielektrijaamad.

Hiljutised uuringud nagu TalTechi ja Rohetiigri koostöös tehtud energia teekaart⁴ ja ka Taani Aalborgi Ülikooli teadlaste poolt koostatud energiasüsteemi mudel⁵ näitavad, et see väide ei vasta sugugi tõele.

Uuringutes on kasutatud kompleksseid mudeleid, mille abil on välja arvutatud, kuidas tagada tootmise ja tarbimise tasakaal kõigil 8760 tunnil aastas.

Tulemustest selgub, et 20-30 aasta jooksul on tehniliselt võimalik ja majanduslikult mõistlik minna üle sajaprotsendiliselt taastuvenergiale mitte ainult elektritootmises- ja tarbimises, vaid ka soojusmajanduses, transpordis ja tööstuses, ning säilitada seejuures ka juhitavad võimsused. Kasutusel oleksid tulevikus biomassil töötavad kohalikud soojuse ja elektri koostootmisjaamad, biogaasil töötavad gaasielektrijaamad, energiasalvestina toimivad pumphüdroelektrijaamad, vesiniku kütuseelemendid, kaugküttekatlamajade juurde rajatavad soojusmahutid ja näiteks elektriautode akud.

Niisiis pole mingit teaduslikku alust väita, et taastuvenergiale ülemineku käigus kaob võimalus elektritootmist vastavalt vajadusele juhtida.

Ülalmainitud uuringud annavad vastuse ka küsimusele, kas taastuvenergia suudab pakkuda alternatiivi fossiilkütustele ja tuumaenergiale sektorites, mida on kõige keerulisem dekarboniseerida, nagu töötlev tööstus või transport.

Vastus on: "jah". Töötleva tööstuse energiatarbimisest 75 protsenti on võimalik elektrifitiseerida ja ülejäänu asendada vesiniku, biomassi või biogaasiga. Vesiniku ja biokütuste järele on vajadus suurim keemia-, metalli- ja tselluloositööstuses. Transpordisektoris saab elektrile üle viia autod, bussid ja rongid ning vesinikule või vesinikust toodetud sünteetilistele kütustele veokid, laevad ja lennukid.

Biogaasi kasutamist transpordikütusena pikas perspektiivis mõistlikuks ei peeta, sest sellest on kasulikum toota fossiilse gaasi asemel elektrit ja soojust. Loomulikult ei ole transpordisektoris vaja fossiilkütuste tarbimist üks-ühele asendada, kuna tuleviku linnaruum võimaldab liigelda mugavalt jalgsi või rattaga ning kaugtöö võimalus vähendab tarvidust ebavajalike reiside järele.

Uued lahendused toovad suure energiasäästu

Taastuvenergiale üleminek toob kaasa märkimisväärse energiasäästu, sest loobutakse ebaefektiivsest kütusepõletamisest. Uuringute järgi võib energia lõpptarbimine selle tõttu Eestis väheneda paarikümne aasta jooksul veidi üle 30 protsendi ja primaarenergia tarbimine suisa üle 50 protsendi.

Suurim energiasäästu potentsiaal on transpordisektoris, mille energiatarve võib väheneda pea 60 protsenti isegi juhul, kui sõidukilomeetrite arv kasvab. Ka töötleva tööstuse energiatarbest on võimalik pelgalt tehnoloogiliste muudatustega kärpida pea 30 protsenti.

Oma panuse annab ka 2020. aastal vastu võetud riiklik hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, mille elluviimisel väheneb hoonete soojustarve pea 50 protsenti. Seejuures paranevad oluliselt inimeste elamistingimused, luuakse hulgaliselt tasuvaid töökohti ning langeb elektri hind lõpptarbijale.