Euroopa riigijuhtide naiivsuse tõttu on demokraatlike riikide kaela ümber mässitud Vladimir Putini gaasitoru, mille abil Kremli sõjakurjategija üritab oma tahtmist saada. Venemaa mõju alt tuleb pääseda ning selleks tuleb reformida Euroopa Liidu energiaturgu. Reformi vundamendiks peavad olema CO2 kvoodi hinnastamise ümbervaatamine ning gaasi hinna lahtisidumine elektri hinnast.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tõi aastakõnes välja ettepanekud energiaturu reformimiseks. Kuigi ettepanekud liiguvad õiges suunas, ei aita need lahendada praegust energiakriisi ja elektribörsi suurimaid probleeme.

Praeguse elektrituru suurim probleem on, et kogu elektritoodangu hinna määrab kõige kallim tootmismeetod. Seda isegi siis kui kõige kallima meetodiga on toodetud ainult väike osa kogutoodangust.

Kui piisavate tootmisvõimsuste ja rahu ajal on sellisel süsteemil teatav loogika, sest süsteem premeerib neid, kes suudavad elektrit toota kõige madalama hinnaga, siis praeguses energiakriisis näeme selle süsteemi valusaid tagajärgi kodutarbijatele ja ettevõtetele. Süsteemist võidavad aga spekulandid.

Uus elektriturg vajab mehhanismi, kus on tasakaalustatud elemendid, mis välistavad järsud hinnašokid. Me ei saa ettevõtetel vaipa jalge alt ära tõmmata, sest see mõjub hävitavalt Euroopa riikide majanduse konkurentsivõimele.

Komisjon on valinud maksustamise ja ümberjagamise suuna

Von der Leyen tegi ettepaneku seada energiaettevõtetele kasumilagi. Ettepaneku kohaselt kehtestaks väiksemate piirkuludega tootjate tulude ülempiiriks 180 eurot/MWh. See puudutab rohe- ja tuumaenergia ettevõtteid. Lisaks tuleb solidaarsusmaks, mille peavad tasuma fossiilkütustega liigset tulu teenivad ettevõtted.

Kui 2022. aasta kasumid ületavad eelmise kolme aasta keskmisi kasumeid rohkem kui 20 protsenti, maksustatakse neid kasumeid vähemalt 33-protsendilise maksumääraga. Need tulud kogutakse liikmesriikide valitsuste poolt kokku ning kasutatakse neid arvete kompenseerimiseks.

Kuigi kõnes mainis von der Leyen, et elektrituru disaini reformitakse ning elektri hind tuleb gaasist lahti siduda siis praegune välja käidud meetmete pakett seda ei sisalda. On võimalik, et see ei ole valmis, kuid on ka võimalik, et seda meedet õigeaegselt ei tulegi.

Arvestama peab ju sellegagi, et riikidevahelised kokkulepped võtavad aega ning Euroopa riikide seas leidub ka neid, mis Venemaale valusaid samme astuda ei taha. Eesti ja samameelsed riigid peavad seljad sirgu lööma ning komisjoni survestama.

Lisaks on komisjoni ettepaneku rõhk kokkuhoiul ehk nõudluse vähendamisel. Kuna nõudlus on suurem kui pakkumine, loodetakse sellega hinnad kontrolli alla saada. Kohustus vähendada elektri tarbimist vähemalt viie protsendi võrra tipptundidel ei pruugi aga saavutada soovitud tulemust.

See on suhteliselt primitiivne meede. Eraisikute puhul on selge, et suurt mastaabiefekti ei saavutata, sest inimesed on tööl ja kodus sarnastel aegadel. Tööstuse sulgemisel kaasnevad aga probleemid tootmise taaskäivitamisel, lepingute ja tellimuste täitmisel, millel võivad olla valusad majanduslikud tagajärjed.

Parem kõrge hinna ennetamine kui tagantjärele kompenseerimine

Selleks, et komisjoni ettepanekutest paremini aimu saada, võiks seda võrrelda Eestis Isamaa ettepanekul vastu võetud elektrituru reformiga. Reformil on kaks osa: universaalteenus, mille hinnalagi kujuneb konkurentsiameti ettepanekul ning riigipoolsest kompensatsioonist kodutarbijatele 50 eurot MWh kohta. Universaalteenus luuakse nii kodutarbijatele kui ka mikro- ja väikeettevõtetele.

Universaalteenuse hind võtab arvesse Eesti Energia tegelikke tootmiskulusid ning mõistlikku kasumimäära. Sisuliselt tähendab see hinnalage, et hind oleks tarbijale jõukohane. Seega sekkutakse hinna määramise varajases etapis.

Komisjoni ettepanek tähendab seevastu, et Euroopa tarbijad maksavad kõrgeid hindu ning selle kasumi kasseerivad energiaettevõtted. Seejärel see kasum maksustatakse ning jaotatakse inimestele ja ettevõtetele laiali. Ühesõnaga tegeletakse probleemi ennetamise asemel tagajärgedega. Minu hinnangul on ennetav meede efektiivsem.

Viimane küsimus, millega peab Euroopa tasandil võimalikult kiiresti edasi liikuma, on CO2 kvoodi hinnastamine. Praegune kõrge energiahind ei ole seotud ainult Venemaa alustatud sõjaga Ukrainas. Oma panuse on energiakriisile andnud uisapäisa rohepöördesse tormamine.  Riigid on võtnud endale kohustused, mida ei ole olnud võimalik täita.

Juhitavate tootmisvõimsuste nagu tuuma- ja söejaamade sulgemine ning enese sõltuvusse asetamine Vene gaasist ja mittejuhitavatest tootmisvõimsustest tähendab, et kriisiolukorras ei ole riigid võimelised toime tulema. CO2 kvoodi hind on poliitiline otsus, et teatud energialiigid turult välja suruda. Praegu on võimalus muuta kvoot mõistlikuks ja tasakaalukamaks, et reaalne elu poliitilistele soovunelmatele järele jõuaks.

Loodetavasti on ka mitmed roheutopistid mõistnud, et soovunelmaid ei saa kiirkorras reaalseteks poliitikateks muuta. Ilma mõistliku ja tasakaalustatud lähenemiseta seome end kätest ja jalgadest ning teeme Euroopa riikidele karuteene.

Alles siis, kui me suudame siduda elektri hinna lahti gaasi hinnast, seada hinnalae Vene gaasile ning vaadata ümber senise CO2 kvoodipoliitika, saame me rääkida Euroopa elektrituru reformist. Hästi tehtud reform tagab meile mõistlikud energiahinnad ja läbipaistva elektribörsi.