Eesti majanduse konkurentsivõime on ohtu sattunud. Asume geograafiliselt sõjas oleva agressorriigi kõrval, toimub tööjõukulude konvergents muu Euroopaga ning energiahinnad on muutunud talumatult kõrgeks. Aga konkurents ei ole ainult hinnas, sest üha enam konkureerime ka selles, milline on Eestist pärit toodete süsiniku jalajälg, st millist energiat on tootmisettevõte oma protsessis kasutanud.

Suuresti fossiilsetest allikatest toodetud elekter muudab meie tooted juba õige pea Põhjamaade turgudele sobimatuks või tuleb nende müügihinda taastuvenergiat kasutavate konkurentidega võrreldes oluliselt langetada.

Lähiaastatel on Eestis energeetikasse vaja investeerida suuri summasid. Ressursid on alati piiratud ja seega tuleb teha investeeringud targalt. Peame otsustama, kuhu tahame kuuluda. Kas näeme end osana tänapäevasest Euroopast ja tahame samu väärtuseid jagades jätkata integreerumist Põhjamaade majandusruumi, et sellega koos areneda?

Kui investeerime praegu taas eelmise põlvkonna tehnoloogiatesse, siis peame hakkama kõike jälle mõne aasta pärast ümber tegema. Kui investeerime sihipäraselt taastuvenergia võimsustesse, loome tulevikukindla energeetika, moodsa süsteemi, mis toimib mitukümmend aastat ja mis on aluseks majandusarengule.

Sada protsenti taastuvelekter

Elektri puhul on riigikogu vastu võtnud otsuse, et hiljemalt 2030. aastaks tuleb toota Eestis vähemalt sama palju taastuvelektrit kui Eestis aastas ära tarbitakse. Selle summaarse lõpptarbimise, 9,8TWh saavutamiseks on vaja praegusega võrreldes juurde vähemalt 7TWh taastuvelektrit.

Võib arvata, et tegelikult on vajaminev kogus suurem, sest täielikult dekarboniseeritud elektrivarustus motiveerib kiiremini elektrisõidukeid kasutusele võtma ja leiab kasutust ka soojussektoris, kus samuti peetakse oluliseks süsinikuneutraalsuse saavutamist.

Kogu taastuvenergia osakaalu riiklik eesmärk suurenes sama seaduse kohaselt vähemalt 65 protsendile. Need on ambitsioonikad eesmärgid, mida ei täida me ainult päikesepaneelide, koostootmisjaamade ega isegi maismaatuuleparkide lisamisega. Sellise mahu saavutame antud ajaraamis ainult siis, kui kerkivad ka meretuulepargid.

Meretuuleparkide peamiseks eeliseks maismaatuuleparkidega võrreldes on tugevam ja stabiilsem tuulekiirus merel. Tuulegeneraatoritele omane järsk toodangukõver tähendab seda, et iga täiendav m/s tuult keskmistel tuulekiirustel suurendab oluliselt tuuliku elektritoodangut ja seega tagab stabiilsema elektriga varustatuse.

Eestis on suurepärased tingimused meretuuleparkide rajamiseks. Meil on palju madalat merd, kus on head tuuleolud. See tähendab, et tuuleparke on lihtsam hooldada ja tuulikud on töös 97-98 protsendil aastast. Vähem oluline pole see, et see tehnoloogia on juba reaalselt olemas ja mitte ainult idee tulevikust.

Ainuüksi Euroopa riikides on nüüdseks paigaldatud kokku enam kui 5000 meretuulikut ja eriti oluline roll on meretuuleparkidel elektri tootmisel Suurbritannias, Saksamaal, Belgias, Hollandis ja Taanis. Ülemaailmse energiakriisi tõttu on Euroopas, aga ka Aasias ja Ameerikas meretuuleparkide rajamise buum ning järgnevatel aastatel suureneb tuuleenergia tootmine merel hüppeliselt.

Reservvõimsused on vajalikud

Eeldusel, et riik ja kohalikud omavalitsused teevad arendajatega tõhusat koostööd, saaks vajalikud uued võimsused viie aastaga valmis ehitada. Merele 1500 MW suure kasutusteguriga tootmisvõimsuse rajamiseks piisab 100-st 15-megavatisest tuulikust. Maismaal saaks praeguse tuulikute arvu kahekordistamisega ehk vaid ca 145 tuuliku lisamisega maismaatuulikute koguvõimsuse neljakordistada, sest tehnoloogia on nii palju arenenud.

Seega saame meretuuleparkidega toota suure mahu ja tagame stabiilsuse, kuid ka hajusalt paigutatud maismaatuulepargid on vajalikud, sest aitavad ühtlasemalt elektrivõrku koormata. Päikesepaneelid on oluliseks täienduseks suvel ja selle üle, et oleme neid paigaldanud oluliselt kiiremini kui meie naabermaad, on äärmiselt hea meel. Võrgu läbilaskevõime piirangute tõttu tuleks siiski edaspidi eelistada lahendusi, mis töötavad ka talvistes tingimustes.

Tootmise ja tarbimise mahtude pikemate erinevuste tasakaalustamise vajadus on modelleerimiste järgi aastati erinev, aga hinnanguliselt oleks Eestis taastuvatest allikatest toodetud elektrist puudujääv kogus võimalik selliste tootmisvõimuste lisamisel viia ca viie protsendini aastasest kogutarbimisest.

Praegu on Eestil välisühendusi võimsusele, mis on suurem kui Eesti elektritarbimine kõige külmemal ajal. Oluline on ka see, et neid ühendusi on võimalik kasutada lisaks impordile ka Eestis toodetud elektri ekspordiks teistesse riikidesse. Sellise tootmisportfelliga saame aidata regiooni teisi riike neil aegadel, kui meil tuul puhub ja mujal vaiksem on. Ja vastupidi, kui olukord peaks muutuma.

Aga isegi juhul, kui ühendused on olemas, on mõistlik omada kohapealseid reservtootmisvõimsusi. Olemasolevate põlevkivikatelde näol on praegu lahendus olemas, edaspidi võib kasutada biometaanil põhinevaid või sektoritevahelise sidumise lahendusi (toota rohelisest elektrist vesinikku, soojust, laadida autode akusid jms). Samuti ei ole reservide vajadus kuidagi ainult taastuvenergialahendustega seotud – teatud võimsuste hoidmine reservis on igal juhul vajalik ükskõik millise energiatootmisvõimsuste kombinatsiooni korral.

Arvestada tuleb sellega, et kui turul on suur hulk taastuvenergiavõimsusi, siis pääsevad need esimesena turule ja tõrjuvad teised tootmisallikad välja. Seega on meil vaja reservjaamasid, kuid kui neid peaks uusi ehitama, siis tuleb valida sellised, mis on võimalikud odavad ehitada ja meie süsteemi integreerida, sest töötunde jääb neil ilmselt väheseks. Kindlasti lisandub sel kümnendil ka salvestusseadmeid, mis aitavad tootmist tasakaalustada, ja rakendub nõudluse juhtimise potentsiaal.

Taastuvelekter on odavaim elekter

Kui rajame uusi tootmisvõimsusi piisavalt ja 95 protsenti elektrist toodetakse kodumaistest taastuvatest allikatest ilma importimata või reservühendusi kasutama, siis määravad need ka hinna lõpptarbijale ja ülejäänud osa hind ei oma enam sedavõrd suurt tähtsust.

Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri ja Lazardi analüüside kohaselt on maismaal toodetud tuuleenergia tootmishind 30-40 €/MWh vahel ja merel 60 €/MWh juures. Reservvõimsuste hoidmise ja piiratud ulatuses kasutamisega seotud kulu küll lisandub, aga ei muuda rajatava tootmisporftelli koguhinda märkimisväärselt.

Tuulepargid panustavad majandusse ja toovad ka riigile maksutulu, järgmisest aastast lisandub kohalikule omavalitsusele ja nende kaudu kohalikele elanikele tuuliku toodangumahtudel põhinev tasu.

Elektri summaarne lõpptarbimine Eestis on ligi 10TWh aastas. Et taastuvelekter on kõige odavam elekter, siis iga aasta, mille võrra õnnestub tuuleparkide ehitamist kiirendada, aitab säästa elektrikuludelt. Ja seda kiiremini taastame konkurentsivõime majanduses.

Ehk siis polegi nii keeruline: lisame piisava koguse taastuvelektrit tootvaid elektrijaamu ja saame tulevikukindla ja konkurentsivõimelise energiasüsteemi. Vastutasuks on Eesti jälle energiat eksportiv riik kas otse kaablite kaudu või sisendina toodetes, mida konkurentsivõimeliselt ekspordime.