Euroopa Liidu meretuuleparkide tulevik mahub 52 000 ruutkilomeetrile, kuhu paigutub 220 GW meretuuleparke ja see hõlmab 2,9 protsenti liikmesriikide merepinnast.

Aastal 2014 otsustas Euroopa Komisjon, et liikmesriigid peavad taastuvenergiale üleminekuks määrama enda riiklikes merealaplaneeringutes sobivad alad meretuuleparkidele. Tähtaeg oli 31. märts 2021 ja protsessi olid kaasatud Belgia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Läti, Leedu, Holland, Poola, Rootsi, Kreeka, Itaalia, Hispaania ja Bulgaaria. See oli ka liikmesriikidele võimalus näidata, kas ja kui tõsiselt nad soovivad meretuuleparke arendada.

Praegu on tulemused laual ja kokku leiti 52 000 ruutkilomeetrit merd, kuhu mahub 220 GW meretuulikuid ja mis kokku moodustab kolm protsenti nimetatud liikmesriikide merealast. Belgia ja Saksamaa annavad 15 protsenti enda merealast tuuleparkide rajamiseks, Poola näeb ette 12 protsenti ja Eesti ning mitmed teised liikmesriikid annavad mereparkide käsutusse vähem kui viis protsenti nende riikide merealast.

Näiteks Belgias on mereparkidele kokku 519 ruutkilomeetrit, mis moodustab 15 protsenti kogu nende merealast ja kuhu nad plaanivad arendust 5,7 GW. Sellest 238 ruutkilomeetrit (2,2 GW) on täielikult välja arendatud. Uuest 281 ruutkilomeetrist pool on kaetud riigikaitseliste ja looduskaitseliste piirangutega, millele lahendusi otsitakse.

Eesti merealaplaneering lubab meretuulepargid 1850 ruutkilomeetrile, mis moodustab viis protsenti merealast ja kuhu mahub 9 GW tuuleparke. Eesti planeering on koostatud konfliktseid kattuvusi vältides. Naaberriik Soome näeb mereparkideks ette 3500 ruutkilomeetrit, mis moodustab 4,3 protsenti nende merealast ja kuhu saab rajada 15,7 GW. Küll ei ole soomlaste merealaplaneering seaduslikult siduv ja kõik pargid menetletakse ükshaaval merega piirnevates omavalitsustes.

Lõunanaaber Läti on mereparkideks ettenäinud tagasihoidlikud 300 ruutkilomeetrit, mis moodustab vähem kui ühe protsendi nende merepinnast. Läti plaanides on viis mereparki, suurusega 60 ruutkilomeetrit, igaüks 800 MW ja kokku 4GW. Läti lähenes sarnaselt Eestile ja välistas kõik kattuvused muude piirangutega, küll on neil kehtiv riigikaitseline kõrguspiirang sada meetrit, kuid nad otsivad lahendusi uute radarite ostmiseks. Leedu leidis enda vetest 644 ruutkilomeetrit, mis on 9,4 protsenti nende merealast ja kuhu mahub kuni 3,3 GW tuuleparke.

Merealade planeerimine näitab selgelt, kui erinevates olukordades on liikmesriigid ja mida kuskil riiklikult tähtsaks või tähtsusetuks peetakse. Lääne-Euroopa riigid on tugeva tootmise ja suurte inimeste arvuga piirkonnad, mis vajavad palju energiat. Nad on avatud leidma võimalusi energiajulgeoleku ja majandusliku konkurentsivõime tagamiseks ja teevad kompromisse nii silmapiiril nähtava, riigikaitseliste piirangute kui ka eluslooduse hoidmiseks.

Ida poole jäävad liikmesriigid on harjunud suurema pindala, väiksema rahvaarvu ja vähese tootmissektoriga. Püüd on energiatootmine suunata kuhugi mujale ja tegeleda sellega siis, kui kõik muud tingimused on täidetud.

Eelneva mõtte saab tõlkida ka sotsiaalmajanduslikku vaatesse, kus lääne poole jäävad riigid teevad kõik (et mitte öelda võimatut), et tagada nii energia olemasolu kui ka selle tasukohane hind.

Eesti jäi selles protsessis kuldsele keskteele. Mereriigina on meil piisavalt palju pinda, et meretuuleparkidele vajalik ala ilma teisi piiranguid riivamata siiski üles leida. Seda positsiooni tuleb selget hoida ja Eesti merel puhuv tuul Eesti inimeste heaks energiaks muuta.

Saare Wind Energy arendab meretuuleparki Saaremaa läänerannikul Läänemeres. Eesmärk on rajada kuni saja elektrituulikuga meretuulepark.