Erakondade ja poliitikute puhul on maailma mustaks ja valgeks värvimine pragmaatilisel tasandil arusaadav, sest neil on vastandumisest vahetu kasu võita. Ohtlikuks muutub asi siis, kui samal põhimõttel kalkuleerib neljas võim ehk ajakirjandus.

See juhtub siis, kui meedia hakkab avalikkusele "soovitama", mis on ühiskonnas olulised teemad, millisel viisil neist tuleks mõelda, kuidas reageerida ning kelle poole tuleks ühes või teises küsimuses hoida. Millega tulevad omakorda kiiresti kaasa arvamusliidrid ja sotsiaalmeedia ning objektiivsuse ja tasakaalustatuse põhimõte leiab end prügikastist.

Paljud varasemad kuuldused vaba ajakirjanduse surmast on osutunud ennatlikeks. Kuigi Eesti juhtivatel meediamajadel on selgelt maailmavaateline positsioon, mida kaitstakse tihtipeale jõuliselt, on igal pool olnud arvestatavas mahus ruumi ka vastandlikele vaadetele. See on aus, õiglane ja väärib tunnustust.

Kui ärevus ja pinged kuhjuvad, on loomulik neile reageerida. Eriti neil, kes kannavad vastutust ja kellel on ühiskonnas kõlapind: hääl, mida kuulatakse, ja sõna, mis levib. Mõõdetav mõju arvamusruumi kujundamisel. Sõltuvalt sellest, milles ja kelles nähakse potentsiaalset riski või ohtu, püütakse seda siis eemale põrgatada, vastumeelseks muuta, naeruvääristada, tühiseks pisendada või sootuks nähtamatuks tinistada.

Ometi on hirm halb teejuht ja ärevuse poolt juhitud ühiskonnad on enesele läbi aegade aina jama kaela tõmmanud. Hirm tähendab lühiajalisi valikuid, kiire ja kohese leevenduse otsimist, vastasele pasunasse andmise rahuldust, kraanide kinni keeramist, suurkorve nii teistele kui enesele, rinna kummi ajamist, aina kõvemini kisamist, keerutamist ja vassimist, pea liiva alla peitmist.

Käsitlusviis muutub ebaproportsionaalseks, reaktsioonid aina valulikumaks, vastandumine teravamaks ning avalikus diskussioonis osalevad hääled aina vähemaks ja valjemaks. Kuni lõpuks võib uskuma jäädagi, et Eestil on vaid kaks tuumprobleemi, millele on vaid kaks võimalikku lahendust, kusjuures üks välistab teise. Vasakul ootab kindel surm, paremal kaotad pea.

Juhtusin hiljuti sõbraga rääkima sellest, mis meile Eesti juures meeldib. Asjaolu, et selline küsimus on üldse päevakorras, ilmselt kirjeldab aega, milles elame. Aeg on selline, et peame eneselt küsima, mis ja miks meile siin meeldib. Ikka veel meeldib.

Tõdesime, et kõige rohkem hindame seda, et Eesti on endiselt see riik, kus igaüks sõltumata sünnipärast või sotsiaalmajanduslikust taustast võib enesele tahtmise ja töökuse korral ise teed rajada. Öelda välja oma mõtted, esindada oma põhimõtteid ja seista vastu sellele, mis tundub väär.

Selles riigis ja ühiskonnas on igaühel võimalik liikuda kõikides suundades, paremale või vasakule, üles või alla, soovi korral kas või diagonaalis. Me oleme vabad ja kõik on võimalik. Ka siis, kui parasjagu on raske ja tuleb pingutada.

Avalikust inforuumist igapäevaselt ette antavad käsulauad valida pool, valida must või valge, valida välja üks teema, ning eirata kogu ülejäänud olemise spektrit, piiravad vabadust. See ahendab vaimu, surub mõtted etteantud vakku ja tasalülitab mitmekesisuse.

Ennekõike see eksitab, õpetades elu ja ühiskonda nägema ning tunnetama viisil, mis ei vasta tõele. Küll aga võib tõeks saada, kui suundumus ei muutu.

Rajasõltuvuse kujunedes või tõeks saada, et ühel hetkel pole ruumi enam muudele arvamustele, peale paari üksiku õige. Mis täpselt on õige ja kelle poolel õigus, sõltub mõistagi sellest, kus arvaja ja tema hääletoru ühiskonda polariseerival teljel paiknevad. Tõeks võib saada see, et ühtegi teist häält harvade õigete, pole enam kuulda. Või kui üldse, siis oma väikestes kõlakambrites ja piiratud auditooriumile.

Tõeks võib saada, et oluline jääb tähelepanuta, sest oleme hõivatud mujal. Meie tähelepanu on küllastumiseni koormatud, oleme tuimad ja tüdinud - tähtis ei eristu tähtsusetust, tark rumalast, vajalik tühisest. Huvi raugeb, käed vajuvad rüppe.

Üürikest üleolevat rõõmu tunneb ehk see, kes külakuhjas kakeldes korraks kõrgeima tipu vallutab ja päikese kätte pääseb. Kuid võit on üürike ja peagi kistakse temagi taas porri. Suures plaanis on kõikidel peamiselt lihtsalt ebameeldiv. Kisa palju, kasu vähe.

Ma ütlen, vara veel. Eesti keskele kiilu löömiseks ja rahva kahte leeri kamandamiseks on vara. Me ei ole vana ja väsinud ühiskond, selgelt väljakujunenud jõujoonte ja kivistunud probleemidega. Eesti on endiselt kiire ja paindlik, pidevas muutumises ühiskond, mille mõjuväljad pidevalt ümber mängitakse. Me ei ole uinunud, oleme ärksad.

See on ilus ja väärib hoidmist.