Marika Sikora on viimase kahe aasta jooksul pidanud läbi tegema neli operatsiooni, mis kõik toimusid Ida-Tallinna keskhaiglas (ITK), kus ta ise töötab erakorralise meditsiini osakonna (EMO) vastuvõtu sekretärina. Esiteks avastati tal 2020. aasta septembris emakakaela pahaloomuline kasvaja, mistõttu tuli teha kiire lõikus. Kasvaja eemaldus läks – nii palju kui tänaseks teada – edukalt, aga neli päeva hiljem tõusis tal palavik, tekkis kõhuvalu ja uriinileke.

Kiirabiga haiglasse toimetatud Sikorale tehti järgmisel päeval uroloogiaosakonnas uus lõikus, mis pidi olukorda parandama, ent naise sõnul algasid sellest ajast tugevad valud, mis kestavad siiani. Lisaks peab ta kodust väljas olles kandma mähkmeid.

ITK esindaja loobus kaamera ette tulekust, aga kirjalikus kommentaaris ütles naistekliiniku juhataja Brigita Tamm, et Sikorat tabas elektrokirurgia käigus tüsistus, mis ei olnud kellegi süü. "Kõnealusel juhtumil levis elektri kasutamisest tekitatud kuumus ka kusejuhale, mis põhjustas selle seina osalise hävimise ja uriinilekke. Tegemist on tüsistuse, mitte raviveaga."

Paraku vaevas Sikorat ka selg ning mais 2021 tehti talle ITK lülisambakirurgia osakonnas veel üks operatsioon. Taas öeldi, et kõik läks hästi, kuid patsient tundis valusid.

"Selle operatsiooni käigus arst jättis mu selja sisse neljasentimeetrise nõela," ütles Sikora.

"Käisin selle sama operatsiooniarsti juures kurtmas, et mul on valus, et ma ei saa istuda, ma ei saa magada. Ta vaatas mu haava peale ja ütles, et haav on korras, et siin pole häda midagi, kirjutas rohud," lisas naine.

Sikora käis kolm korda sama arsti juures kurtmas, aga talle kirjutati ülitugevaid valuvaigisteid aina juurde ja ta sai isegi EMO-s tilgutit. Alles poolteist kuud pärast seljalõikust, kui valud veel tugevnesid, otsustati EMO-s teha uus pilt.

"Kuna see arst mind mitte kuskile ei saatnud, meie doktor siis tegi röntgeni. EMO arst. See nõel oli seal väga hästi näha. Kõik olid sellest šokis, et see ei ole ometigi ju võimalik, sest tegelikult peaksid kõik instrumendid enne operatsiooni ja ka pärast operatsiooni üle loetud olema," rääkis Sikora.

Kohemaid ehk 16. juulil tehti uus – järjekorras juba neljas – operatsioon, millega metallese eemaldati.

Naine esitas ekspertkomisjonile kaebuse

Poolteist kuud hiljem esitas Marika Sikora ametliku avalduse sotsiaalministeeriumi juures tegutsevale tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile, et saada hinnang ITK tegevusele. Ta usub, et esimene raviviga tehti juba vähioperatsioonil.

"See (epikriis) on uroloogiast, kus on kirjas, et jah tahtmatu lõige, torge muu kirurgilise operatsiooni ajal. Ja siin on juba see kirjas, et see on viga, mida nad ei taha tunnistada, et see on viga," rääkis Sikora.

Sissekanne epikriisis ütleb, nagu oleks Sikorale teise operatsiooni käigus konstrueeritud kunstpõis, mis omakorda viitab kirurgilisele vigadeparandusele.

"Radioloog vaatab ja kirjeldab, mida tema näeb minu sees. Näeb kunstkusepõit, eks ju," rääkis Sikora.

ITK väidab, et sissekanne on teise arsti eksitus ja kustutas selle hiljuti digiloost. "Radioloog eksis kompuuteruuringu vastuse koostamisel, kui märkis kusepõie asemel "kunstkusepõis". /.../ Kahjuks jäi eksimus märkamata, samas patsiendi käsitlust ja ravi see ei muutnud," kirjutab Tamm.

"Kaks aastat hiljem täpselt see arst mäletab, et ta tegi ekslikult sinna sellise kirje, et on tegemist kunstkusepõiega. See ei ole eluliselt usutav," kommenteeris Hugo Legal õigusbüroo jurist Merike Roosileht, kelle sõnul pole ta saanud vastust, miks epikriise kaks aastat hiljem muudeti.

13-liikmeline ekspertkomisjon, kuhu kuuluvad enamuses erinevate haiglate spetsialistid, vaagis Sikora kaebust viis kuud ja järeldas tänavu jaanuaris lühidalt kokkuvõttes: vähioperatsiooni puhul tekkis tüsistus ja viga pole, aga nõela jätmine operatsioonihaava oli viga.

Marika Sikora, kes usub siiski, et juba esimene operatsioon keerati kihva ja see on põhjustanud talle kaks aastat valusid ning ebamugavust, võttis appi tasuta abi andva õigusbüroo juristi Merike Roosilehe ning esitas ITK-le 40 000 euro suuruse nõude. 

Roosilehe sõnul ITK sellega nõus ei olnud ja teatas, et nemad on tunnistanud ainult ühte raviviga ja selle pealt nad on nõus maksma hüvitist 4000 eurot. "Aga tegelikult Marika seisukoht on, et tema tahab saada, arvestades oma tervise kahjustusi, õiglast hüvitist, et tema läheb kuni võiduka lõpuni ja tahab igal juhul kohtusse minna," lisas jurist.

Doktor Brigita Tamme sõnul ei ole iga soovimatu tulemus raviviga ja ka kõige paremat hoolt rakendades võivad mõnikord tekkida tüsistused. "Ükski meditsiiniline sekkumine ei taga 100-protsendilist õnnestumist ka siis, kui seda teevad kvalifitseeritud meditsiinitöötajad oma erialaseid teadmisi, oskusi ja kogemusi rakendades ja vajalikku hoolsust järgides," ütles ta kirjas.

Asjatundjate hinnangul on kaebaja ebavõrdses seisus

Asjatundjatega rääkides tuleb loo tagant välja laiem probleem. Esiteks on kaebaja algusest peale väga ebavõrdses seisus, sest tema vastas on sisuliselt kogu tsunft – isegi kui eravestluses mööndakse, et mõni kolleeg tegi vea, siis avalikku kriitikat peaaegu kunagi ei tehta.

"Kõige raskem ongi see, et patsiendil tekib tõendamise küsimus. Sa pead suutma ära tõendada, et just selle konkreetse raviteenuse osutamise käigus on tehtud raviviga," selgitas Roosileht.

"Nii kaua, kui Marika ei ole võimeline teise arsti arvamusega tõendama, et see oli välditav, ei ole tal mitte midagi teha," tõdes advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik.

Teiseks on haiglatel, kelle eelarved varieeruvad mõnekümnest kuni mõnesaja miljonini, palju rohkem ressurssi advokaate palgata ja kohut käia. Pealegi on nende käes ka infomonopol, näiteks muudeti Sikora digilugu tagantjärele.

Haiglad otsivad enamasti kohtu vältimiseks kompromissi

Viimase viie aasta jooksul on n-ö ravikvaliteedi komisjoni tehtud aastas keskmiselt ligi 200 avaldust, mille puhul umbes veerandil juhtudest ehk suurusjärgus 40 korda aastas tuvastatakse raviviga või muu vajakajäämine.

Ongi omaette teema, mis saab edasi juhtudest, kus raviviga leiti. Kogupilti kohtuasjadest ja kohtuvälistest kokkulepetest on pea võimatu saada.

Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luigel on Eestis üks suuremaid kogemusi selliste vaidlustega ja tema sõnul peaaegu eranditult arutatakse asja kinniste uste taga ja tõsiste vigade korral lähevad haiglad tavaliselt kompromissile, mille osa on konfidentsiaalsusklausel.

"Üldiselt on lugu minu praktika järgi selline, et juhul kui raviviga on tuvastatud, siis tervishoiuteenuse osutajad üritavad leida kompromissi ja ei ole vaja kohtusse minna," sõnas Luik.

Suuremgi põhjus kõik tagasi ajada või vaikselt ära klaarida peitub selles, et Eesti seadus võimaldab arsti isiklikult vastutusele võtta. Eestis on mitu laia tähelepanu pälvinud juhtumit, kus prokuratuur esitas süüdistuse arstile või õele. Näiteks 2010. aastal mõisteti  kriminaalkorras süüdi naistearst, kes jättis sünnitusel diagnoosimata hapnikupuuduse ja tekitas nii emale kui ka lapsele raske tervisekahjustuse. 2016. aastal karistati tingimisi vangistusega Ida-Viru keskhaigla arsti, kes põhjustas ettevaatamatusest patsiendi surma.

"Aga see on ju ilmne, et keegi ei taha ju, et kuskil tuleb välja tema süüline käitumine, raviviga, sest selle eest tuleb ju vastutada," kommenteeris Roosileht.

"Arusaadavalt, kui mind ähvardab kriminaalasi, siis ma ei taha ju sellest rääkida ja mu kolleeg ei saa minu võimalikust veast õppida. See on väga negatiivne külg, mis meil täna karistusõiguses selles kohas on," sõnas Luik.

Lahendust loodetakse seadusemuudatustest

Selge, et meedikutele ei saa anda puutumatust, kui keegi sihilikult häda teeb, aga nii mõnigi asjatundja leiab, et kriminaalvastutuse ohtu tuleks vähendada ja seada mitme teise riigi eeskujul sisse süsteem, kus ravivigadest saab karistamatult teatada, et kolleegid sellest õpiksid. Lootus ongi, et olukord muutub, kui juulis 2024 jõustub hiljuti vastu võetud tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus.

"Kui arst tekitab vea, saab kannatanu minna arsti vastutuskindlustuse kindlustusandja juurde ja sealt hüvitist taotleda. See peaks ära võtma arstide hirmu selles osas, et isiklikult nende taskust tuleb raha. Teiseks selle reformiga leevendatakse ka karistusõiguslikku poolt, sest meie arstid on head, aga vigu juhtub kõigil ja inimeste organismid ei ole ühesugused ja arstidel ei tohiks olla hirmu ei finantsilise vastutuse ega karistusõigusliku vastutuse ees," selgitas Luik.

Lihtsalt öeldes peavad kõik meditsiiniasutused hakkama end kindlustama võimalike ravivigade vastu.

Ka ITK naistekliiniku juhataja Brigita Tamm leiab, et uus seadus peaks andma patsientidele senisest parema kaitse ning lihtsustama hüvitise taotlemist, kuid ta rõhutab, et hüvitatakse vaid ravivea, mitte tüsistuste kahju.

Milline mõju sel seadusel tegelikult olema saab ja kas arstkond hakkab altimalt eksimusi tunnistama, ei ole asjatundjad päris ühel meelel, kuid Marika Sikora jaoks on see tulevikumuusika.

Sikorale, kes võitleb toimuva pärast ka depressiooniga, on määratud osaline töövõimetus, aga kõigele vaatamata teeb ta igal nädalal EMO vastuvõtus 12-tunniseid vahetusi. Eriti vastuoluline on, et samal ajal vaidleb ta tööandjaga hüvitise üle. Naine usub jätkuvalt, et ravivigu oli tema puhul rohkem kui üks, ega taha mõne tuhande euroga leppida. ITK seevastu leiab, et ta peaks ise tasuma täiendava ekspertiisi eest, mis tuvastaks, kas vigu oli rohkem. Selleks naisel enda sõnul raha pole.

"Ostan välja oma rohud, kui ma maksan oma üüri ära ja kui ma maksan oma kommunaalid ära, siis paraku mul ei jää mõnikord isegi söögiraha. /.../ Siis mul ikka mu oma tüdrukud mind aitavad. See on lihtsalt allapoole nulli, see ei ole lihtsalt elu, see on eksisteerimine lihtsalt, et sa oled. /.../ See on raske, see on tõesti raske," ütles Sikora.

Rohkem kui raha painab Sikorat ja tema lähedasi õigluse küsimus. "Ma olen kindlasti pahane selle peale, et niimoodi läks. Kui ta juba läks, siis võiks ju öelda, et jah, ma tegin selle vea, et nad tunnistaksid seda, mida nad on korda saatnud inimesega," rääkis ta.