Ööseks kompuutertomograafi unustatud patsient, vale veregrupi verd üle kandes põhjustatud patsiendi surm ja muud koletud juhtumid, mis hiljuti ajakirjanduses kõlapinda on saanud, ei oleks avalikuks tulnud, kui patsiendid või nende omaksed poleks ise hakanud kohtu kaudu õigust nõudma või ajakirjandusele vihjeid tegema.

Ravivead on tabuteema, millest arstid ise üldiselt rääkida ei taha. Arste on ringkaitses süüdistatud aastakümneid ning raviasutusi püüdes ravivigu kinni mätsida - neid kas ei tunnistata, et vältida kohtumõistmist, või püütakse patsiendid vaikima maksta, et juhtumid avalikuks ei tuleks.

Lisaks sellele, et patsiendid ei peaks lootma üksnes kohtule, loodab ministeerium julgustada meedikuid loodava vastutuskindlustusega oma ravivigu tunnistama ning neist õppima - näiteks suunatakse ravivea teinud töötaja täiendkoolitusele, tehakse ümber mõni protseduur, seatakse sisse täiendav kontrollmehhanism vms, et tulevikus analoogset viga vältida.

Eesmärk on luua mittesüüline kindlustus, mis hüvitab patsiendile tervishoiuteenuse käigus saadud kahjud, mille tekkimine oli mõistlikkuse piires välditav. Tervisekahju hüvitamiseks ei pea tuvastama tervishoiutöötaja süüd, vaid oluline on välditavus.

Senine süsteem on keskendunud süü ja süüdlase otsimisele ning jätnud süü tõendamise kohustuse patsiendile, sest hüvitist saab nõuda vaid juhul, kui on tõestatud tervishoiutöötaja süü. See on aga pärssinud ravivigadest avalikult ja ausalt rääkimist ning nendest õppimist, leiab ministeerium.

Kahju hüvitamine peab plaani kohaselt olema võimalikult kiire ning kannatada saanud inimese jaoks lihtne. Hüvitise määrad sõltuvad tervisekahjustuse ulatusest, paika pannakse vastavad piirmäärad. Kui suureks kujunevad aga kindlustusmaksed raviasutustele, kes seda töötajate eest tasuma hakkavad ning kui kõrged tulevad väljamaksete piirmäärad tekitatud tervisekahjustuste eest, on juba ekserttöörühma asi välja töötada. Aluseks võtakse muuhulgas Soome kogemus.

Ehkki ministeerium sõnastas patsiendikindlustuste vajaduse juba kümme aastat tagasi, on selle väljatöötamiseni jõutud ometi alles nüüd.

Tervise- ja tööminister Riina Sikkut (SDE) ütles ERR-ile, et esmalt vajas väljamõtlemist, mismoodi seda teha, kas avaliku või erasektori rahakoti peal. Nüüdseks on jõutud selleni, et see peab toimuma kahe sektori koostöös.

Tervishoiutöötajate vastutuskindlustusena toimiv lahendus toimiks nii, et raviasutused oleksid kohustatud kõik oma meedikud võimalike ravivigade vastu kindlustama, nende eest igakuiseid makseid tasudes.

Sikkut võrdleb uut kindlustusliiki kohustusliku liikluskindlustusega - just selle süsteemi tervisekahjude hüvitamise pool võetakse patsiendikindlustuse väljatöötamisel aluseks, kuivõrd arvesse saab võtta nii hüvitamise korda, ravikulusid kui ka saamata jäänud tulu. Liikluskindlustuse eeskujul luuakse ka fond, millest patsiendile väljamakseid tegema hakatakse.

Süsteemi eeldatav maksimaalne kogukulu on ca 2,3–3 miljonit eurot aastas. Patsiendil jääb ka pärast fondist hüvitise saamist õigus pöörduda kohtusse. Patsiendikindlustus ei käsitle olukordi, kus kahtlustatakse tahtlust – need juhtumid jäävad õiguskaitseorganite pärusmaaks.

Hallalad vajavad reguleerimist

Üle tuleb vaadata ka nn ravikvaliteedi komisjoni ja terviseameti edasised funktsioonid, kuhu patsient praegu kaebustega pöörduda saab - ka see on seadust välja töötava eksperttöörühma ülesanne.

Kuivõrd järjest enam trügivad meditsiini pärusmaale ka ilma teadusliku tõenduspõhjata meetodid, millega inimesed end kas ise või mõne arsti soovitusel ravida üritavad, siis peab vastuse saama ka küsimus, kes ebaravi halbade tulemuste eest vastutab, näiteks kui perearst soovitab homöopaatikume, mida müüvad ka mõned apteegid, aga tervislik seisund selle tulemusel hoopis halveneb ning lõppeb raskeste tüsistustega? Või kui inimene püüab end ravida MMS-iga, mis on mõeldud küll üksnes välispidiseks tarvitamiseks, aga mida mõni isehakanud veebiravitseja hädalisele soovitab? Või kui silmaarst soovitab tungivalt loobuda vaktsineerimisest, aga pärast inimene ikkagi haigestub, kuigi vaktsiin võinuks haiguse ära hoida?

"See on üks ülesanne töörühma jaoks välja töötada, kas sellisel juhul katab või ei," ütles Sikkut.

Ministri hinnangul oleks loogiline, et juhul, kui ebaravi on soovitanud litsentsi omav meedik, siis katab, kui aga inimene end ise millegi kahtlasega tohterdada on üritanud või teinud seda mittemeedikust inimese soovitusel, siis mitte.

Seaduseelnõu peaks valmima ja minema kooskõlastusringile aasta lõpuks. Seadus võiks jõustuda 2020. aastal.