Jüristo: valimiskampaania kujuneb agressiivseks ja närviliseks mitmel rindel

Foto: Ken Mürk/ERR

Poliitikas toimunud teljemuutus, kus valimistel vastanduvad senise Keskerakonna ja Reformierakonna asemel Reformierakond ja EKRE, mängib ümber hulga polaarsusi Eesti ühiskonnas, ütles Vikerraadio selle nädala "Reedese intervjuu" külaline Tarmo Jüristo. Eelolev valimiskampaania kujuneb tema hinnangul üsna agressiivseks, tugevalt vastanduvaks ja närviliseks, sest erakondade kaardipakk on väga segi.

Kui paarkümmend aastat tagasi võis liberaalne demokraatia paista ainuvõimaliku ja iseenesestmõistetava ühiskonnakorraldusena, milleni mõned riigid ja ühiskonnad on juba jõudnud ja teised on selles suunas vääramatult teel, siis nüüd see nii ühemõtteliselt enam ei paista.

Globaalses mastaabis oli kahtlemata selline oluline rajajoon Donald Trumpi saamine USA presidendiks aastal 2017. Meil siin Euroopa Liidus oli selleks ajaks Viktor Orban juhtinud Ungarit juba nii mõnedki aastad nii sõnades kui ka tegudes illiberaalse demokraatiana. Ja mitteliberaalsed liikumised ja erakonnad on tänaseks saavutanud olulise koha mitmete Euroopa Liidu riikide poliitilises süsteemis ja ka näiteks Euroopa Parlamendis saavutanud olulise esindatuse.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik asutaja ja eestvedaja Tarmo Jüristo tegeleb huvitavate uuringute ja analüüsidega. Näiteks uurib ta, milliseid teemasid peavad Eesti valijad, eri erakondade toetajad oluliseks, mida vähemoluliseks; mis mõjutab inimeste valimisotsuseid; millised on polariseerivad, nii-öelda kiiluteemad ja kuidas need inimeste käitumist mõjutavad. Kõik see, mis nendest analüüsidest välja tuleb, on paljudele ülihuvitav, võib isegi öelda, et jalustrabav. Enne kui me nendest analüüsidest räägime, alustan ikkagi kaugemalt. Mis on need liberaalse demokraatia väärtused, mille hoidmisega Sihtasutus Liberaalne Kodanik tegutseb?

Ma kõigepealt võtaksin ette sellesama sihtasutuse nimeteema, kuna see on selline asi, mis tihtipeale toob kogu jutu liberaalsete väärtuste ja kõige selle juurde. Ma avaldan siin ühe väikese saladuse selle nime saamisloo osas. Selle nime saamisloo lähtekohaks, kui me hakkasime kaks aastat tagasi oma tegevusega pihta, oli küsimus, et mingit nime oleks vaja. Oleks vaja mingit sellist lihtsat märgina kasutatavat nime ja see Sihtasutus Liberaalne Kodanik tuli nii, et me valisime sellised sõnad, mille esitähed annaksid kokku Salk.

Liberaalsed väärtused ei ole tegelikult loomulikult ebaolulised ja mida meie selle all mõistame, on sama nagu liberaalsust mõistetakse sõnaühendis "liberaalne demokraatia". See on natukene erinev sellest, mis on poliitfilosoofias ja poliitikateoorias mõistetud nii-öelda klassikalise liberalismina. Seal on terve hulk ühisosasid ja kattuvaid osasid. Kui me räägime klassikalisest liberalismist, siis me läheme tagasi John Stuart Milli ja ja teiste, selliste 19. sajandi, 18. sajandi lõpu mõtlejate juurde. Seal on neid ühisosasid, aga kui me räägime liberaalsest demokraatiast, siis see on selline ühiskonnavorm, kus enamuse võim, mis demokraatias tihtipeale seotakse hästi vulgaarselt või triviaalselt demokraatiaga, mis seda sugugi niisama lihtsalt otseselt ei ole, on piiratud üksikisiku vabadustega. Näiteks hästi lihtsalt öelduna see tähendab seda, et ükskõik, kui palju Eesti inimesi tahaks otsustada, et näiteks Arp Müller ei saaks valimistel valida, siis see ei ole legitiimne otsus liberaalses demokraatias. See võib olla legitiimne otsus erinevates muudes demokraatia vormides, mida läbi aegade on proovitud, aga mitte liberaalses.

Palun ikkagi sõnastada need liberaalsed väärtused, mille kaitseks te kunagi kogunesite ja mille kaitseks te ka praegu tegutsete.

Hästi konkreetne asi, mille kaitseks me kogunesime kaks aastat tagasi, oli see, et sel hetkel oli kohe-kohe tulemas siis abielureferendum ja abielureferendumi puhul meie võtsime siis selgelt selle poole, et kõik inimesed sõltumata oma soost ja seksuaalsest sättumusest võivad ise vabalt valida, kellega koos nad tahavad elada, kellega koos nad tahavad pere luua, kellega nad tahavad abielluda. See oli hästi konkreetne asi, aga siit on loomulikult võimalik seda ringi laiendada. See oli ajendiks, miks me kokku tulime. Me algusest peale ütlesime, et see ei ole ainus teema, millega me tegeleme.

Ja mis need teised teemad on?

Näiteks sooline võrdsus on üks asi, mis meile on kindlasti tähtis; üldisem vabadus; sisserändeteemad on need, mis meile on olulised, et inimesed oleksid vabad liikuma. Et inimesi ei eristataks nende rassi, päritolu põhjal. Kõik sellised liberaalse demokraatia laiad teemad, aga ma ütlen veel kord, et see ei ole selline asi, millega ma oma igapäevases töös ülemäära palju pead vaevaksin.

Mis see põhiline siis on, mille üle Salk igapäevaselt pead vaevab?

Nagu siin enne juba korra mööda minnes viidatud sai, siis meie igapäevane töö on 80 protsendi ulatuses andmetega, kus me püüame saada ülevaadet, ettekujutust sellest poliitilisest keskkonnast, kus me täna toimetame, kuhu suunas see liigub, millised on selle sõlm- või valupunktid ja mis nendega siis on kellelgi mõistlik või võimalik ette võtta.

Aastal 2020 ilmus ka eesti keeles Oxfordi ülikooli professori Jan Zielonka raamat pealkirjaga "Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel". Kuna see raamat tundub mulle väga huvitav, soovitan ka lugeda, siis ma loen siit ühe tsitaadi. "Liberaalid on osutunud etemaks näpuga näitamises kui enesekaemuses. Nad kulutavad rohkem aega populismi tõusu kui liberalismi languse selgitamisele. Nad keelduvad heitmast pilku peeglisse ja tunnistamast oma vigu, mis kutsusid esile populismi palangu terves Euroopas." Tarmo Jüristo, teie olite ka ju omal ajal, kui oli Reformierakonna kilekotiraha skandaal, seotud ausat poliitikat nõudva "Harta 12" liikumisega. Kuidas teie näete, kas Eestis on liberaalid tunnistanud oma vigu, mis võib-olla on ka valmistanud ette pinnast just illiberaalsete jõudude, näiteks EKRE tõusuks?

Rääkides laiemalt liberaalide enesekaemusest, siis sellest on saanud liberaalsetel mõtlejatel selline endale tuha pähe raputamine, et kuskil ikkagi tehti suur hulk vigu, et me kaotasime need inimesed tegelikult, kes kunagi toetasid justkui seda liberaalse demokraatia suunda.

Mulle endale tundub siin huvitavam ja olulisem vaadata pigem selliseid struktuurseid tõmbejõude, mis on muutunud ja ma kohe seletan, mis ma sellega silmas pean. Et kui me näiteks vaatame kogu globalismi ja Euroopa integratsiooni küsimust, mille vastu needsamad illiberaalsed jõud põhimõtteliselt üle maailma igal pool võitlevad, Trumpist, Bolsonarost kuni Orbani ja Helmeteni. Kui me räägime konkreetselt Euroopa võtmes, selleks, et saada aru, kust see tuli, siis integreeritum, ühendatum, omavahel tihedalt seotud maailm sündis ikkagi 20. sajandi esimeses pooles kahest globaalsest sõjast. Et need olid asjad, mis sellel hetkel andsid inimestele põhjuse mõelda, kas see maailm, milles tol ajal elada, kus iga riik oli oma huvide eest võitlev, teistega mittearvestav, teistega vastanduv, tüli kiskuv, et kas see on maailm, mis on, niisugust moodsat sõna kasutades, jätkusuutlik.

Mulle tundub siin võib-olla viljakama ja olulisema selgitusena see, et me oleme kasvanud üles maailmas, kus on olnud olemas kaitsemehhanismid selliste asjade kordumise vastu, millest ma just rääkisin, ja me oleme nüüd juba peaaegu läbi kolme inimpõlve hakanud pidama neid loomulikuks, et need on iseenesest nagu kogu aeg olemas olnud. Tegelikult ei ole. Need on asjad, mis on inimese loodud, need on need, mis on ühiskondlikult loodud. Asjad, mille tekkimise ja hoidmise nimel on väga paljud inimesed teinud aastakümneid tööd ja mille hoidmine vajab samamoodi tööd.

Aga mis neid kaitsemehhanisme õõnestab? Kas see on see, mis te näiteks ka "Harta 12" teksti kümme aastat tagasi kirja panite? Ma tsiteerin: "Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav, võimu nimel valetatakse. Võimusuhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks "Meil on mandaat. Meile pole alternatiivi"." Need sõnad pandi kümme aastat tagasi kirja. Kas need, kelle pihta need sõnad olid suunatud, tegid järeldused? Kas on toimunud muutus?

Ma ütleksin, et need sõnad, mis, kui ma nüüd õigesti mäletan, pani kirja Ahto Lobjakas, et need sõnad kehtivad täna ja need kehtisid 2012, need kehtisid 1912, need kehtisid 1952, igal kümnendil. See on küsimus sellest, kas võim, kui ta muutub eneseküllaseks, kui ta põlistub, siis ta omandab needsamad dimensioonid sõltumata sellest, kas võimul on konservatiivid või liberaalid. See ei ole kuidagimoodi liberaalide moraalne läbikukkumine. Sõltub, kus sa sellel poliitilisel teljel oled. Kui sa oled kaugel reaktiivses parempoolses ääres, siis tundub sulle, et ka nii-öelda kõik need Briti konservatiivid, toorid, et need on ikka samamoodi liberaalid ja globalistid. Arvamus on see, et siis kõik needsamad asjad, mis seal tsitaadis on mainitud – võimu võõrandumine, ülbus ja nii edasi –, et need tulenevad globalismist ja liberalismist. Ei, need tulenevad võimust.

Vahepealse kümne aasta jooksul oli Reformierakond sunnitud olema mitu aastat opositsioonis, vahepeal olid võimul ka näiteks EKRE, Isamaa ja Keskerakond, ka sotsid. Kuidas see mõjus Reformierakonnale?

Mulle tundub küll, et Reformierakond täna on erinev sellest, mis ta oli kümme aastat tagasi. Aga arusaadav on ka see, et inimesed on erinevad. Mõned inimesed on alles jäänud sellest ajast endiselt veel, aga ikkagi suur osa sellest tollasest parteiladvikust, kaasa arvatud siis erakonna juht. Ja erakonna juhi osas tundub ka mulle, et on olnud päris oluline muutus ja nihe, kui me meenutame sedasama 2012. aastat, siis sel ajal ikkagi Kaja Kallas läks põhimõtteliselt suure osaga Reformierakonna ladvikust tülli sellesama Kristen Michali skandaali ja kilekotiraha pärast, kuna ta võttis partei põhiliinist selgelt erineva seisukoha. Nii et jah, ühelt poolt mulle tundub, et siin on muutunud nii üht kui teist, aga teiselt poolt, kümme aastat on lõpuks ikkagi suhteliselt lühikene aeg ja need põhimõttelised asjad, millest me siin enne möödaminnes rääkisime, need nii kiiresti ei muutu.

Aga lähme siis nende Salga tellitud uuringute ja analüüside juurde. Mis eesmärki täidavad need uuringud, mis ka teie kodulehel üleval on, mõned siis kokkuvõttena, mõned vaid toorandmetena?

Kui me ütleme midagi oma andmete pealt, me teeme mingeid kokkuvõtteid või järeldusi, siis nii mõnedki neist asjadest võivad tunduda üllatavad, võivad tunduda kummalised, ootamatud, ja selleks, et anda läbipaistvust, transparentsust selle osas, et me ei mõtle neid asju ise välja, et me ei tegele mingi arvamuse kujundamisega ja valetamisega, siis me paneme neid andmeid aeg-ajalt välja. See toorandmete osa on just selleks, et see võimaldab neil, kes soovivad kontrollida, järele vaadata, kas asjad on nii, nagu me ütleme, ja võimaldab võib-olla neil endal sealt ka midagi muud huvitavat leida.

Tavaliselt arusaamine sellest, mis asi on küsitlus või küsitlusuuring, on inimeste puhul, kes sellega päris igapäevaselt või lähedalt kokku puutunud ei ole, veidikene erinev sellest, milline tegelikus elus on. Üldiselt siis küsitlusfirmad, meie kasutame kõige rohkem Norstati, aga siin erinevatel aegadel erinevates küsimustes ka teisi, teevad oma veebipaneele või telefonipaneele, helistavad inimesi läbi, saadavad inimestele kutseid, inimesed saavad veebis vastata ja sealt koguneb siis vastuste kogum. Tavaliselt need küsitlusfirmad lisavad sellele analüüsi, nad teevad sealt risttabeleid, võtavad kokku, ütlevad jaotused, et sellised, teised, kolmandad. See siis on asi, mida nii-öelda tellinud klient, näiteks ERR võtab Kantar Emorilt need erakondade reitingud, paneb välja ja ütleb, et vaat see on nüüd see uuringutulemus.

Meie töötame natukene teistmoodi. Meie võtamegi uuringufirmalt toorandmed, need vastused, mis nad saavad, ja siis analüüsime ise, seome neid teiste andmekogudega ja paneme need kokku, ristame ja vaatame jaotusi ja muutusi üle ajatelje jne, jne. See on see on asi, mille me teeme enda maja sees.

Te olete uurinud eri erakondi toetavate inimeste hoiakuid eri teemade suhtes, nagu julgeolek, elukallidus, metsaraie, kliimamuutused, sisseränne, sündimus, kooseluseadus, Euroopa Liit, korruptsioon, haridus. Seal joonistuvad erisused maakondade, soo, rahvuse, vanuse lõikes. Millist uut teadmist siis selle pinnalt on tekkinud?

Lähtekohaks kõigepealt oli see, kui me seisime kaks aastat tagasi vastamisi sellega, et meil oleks vaja minna referendumile tegema kampaaniat, siis esiteks see aeg tollal oli väga lühike. Referendum ametlikult, nagu me mäletame, oli justkui plaanitud toimuma aprillis ja sellel hetkel, kui me oma asjad stardivalmis saime, oli juba detsember ja viimane kuu aega enne referendumit ei tohi kampaaniat teha. See oleks jätnud meile kolm kuud millegi tegemiseks ja lähtekoht on see, et kolme kuu jooksul tegelikult mingis vähegi olulises küsimuses suurema hulga inimeste arvamust muuta sul ei õnnestu.

Mõnes triviaalses lihtsamas asjas võib-olla tõesti, aga kui on selline sügavalt juurdunud, tugevalt polariseerunud teema nagu abielu, võrdsuse või kooseluseadus seda oli, siis see ei olnud realistlik. Siis on küsimus selles, mida sa saad teha, sa püüad välja tuua põhjuse tulla referendumil välja nendel inimestel, kellel on sellel teemal juba arvamus olemas ja meie poolt vaadatuna loomulikult, kelle arvamus on samal poolel kui meie oma. See tähendab, et sa peaksid teadma, kus need inimesed on, kes nad on, millistes vanusrühmades, millistes maakondades ja mida rohkem sa nende kohta tead, seda paremad on šansid suuta neid kõnetada, saada neile see sõnum kohale.

See viib järgmise asjani, et sa tahad ka nende inimeste puhul, kes arvavad teistmoodi kui sina selles küsimuses, aru saada, mida nad veel arvavad, mis on teised asjad, mis sellega koos käivad, sest tihtipeale meie hoiakud mingis ühes või teises teemas ei ole üksteisest sõltumatud, nad moodustavad mingisuguseid nii-öelda kontseptuaalseid komplekte või süsteeme.

Erinevate teemade omavahelised seosed võivad olla tugevamad või nõrgemad erinevates rühmades erinevate inimeste puhul. Näiteks siin on hästi lihtne asi, et on mingid teemad, mille puhul on lihtne arvata, et nad on omavahel tugevalt korreleeruvad või on seotud omavahel. Näiteks soov teha rohkem otsuseid referendumitel ja vastumeelsust sisserände osas on omavahel tugevas positiivses korrelatsioonis. Need on kaks asja, kui ma tean ühe inimese puhul, mis ta arvab ühest teemast, siis mul on suhteliselt hea tõenäosus arvata ära, mis ta võiks arvata teisest teemast. Aga siis on terve hulk erinevaid teemasid, mis omavahel ei ole seotud ja mis omavahel ei ole täiesti üllataval moel seotud.

Ja nüüd, kui see küsimus enne oli, et mida me oleme uut või ootamatult õppinud, siis ma peaks ütlema, et minu jaoks näiteks oli üks suur ootamatu avastus sellel hetkel, kui ma esimest korda nägin, et enamuse Eesti valijate jaoks ei ole omavahel seotud teemadeks raiemahud ja kliima. Kui nüüd täpselt ja tehniliselt öelda, siis nende kahe teema positiivse korrelatsiooni koefitsient on 0,14, mis on nõrk positiivne korrelatsioon. Seal väike positiivne seos on, et kui ma arvan, et metsa raiutakse liiga palju, siis ma arvan, et ka kliima soojenemise või kliimakriisiga peaks rohkem tegelema, aga see on väga nõrk seos. See üldiselt on see, et kui ma tean, mida keegi Eesti valijatest arvab metsaraie kohta, siis selle pealt ei õnnestu ennustada seda, mida ta arvab kliimast.

Kui palju näiteks inimesed, kes on polariseerunud metsaraieküsimuses, jaotuvad ka erakondade vahel?

Üldise lähtekohana kõigepealt see, et sedalaadi asjade puhul on hästi oluline, kuidasmoodi see küsimus esitada. Kui sa küsid, kas raiuda vähem või rohkem, siis sa saad väga erineva pildi sellest, kuigi see on justkui sama küsimus eri pidi asetatud. Meie küsimus, mida oleme seiranud ja vaadanud, on see, kas metsade raiet tuleks vähendada ja siin on järgmine üldine remark see, et 78 protsenti Eesti elanikkonnast – see kuust kuusse varieerub veidi – aga põhimõtteliselt kolmveerand Eesti elanikkonnast on sellega täiesti poolt või pigem poolt ja neid, kes on täiesti poolt, kipub olema kuskil 50 protsendi kandis. Nii et üldine hoiak või seisukoht selles, et metsaraiet võiks piirata, on valdav.

Kui see on paigas, et me teame, et see nii on, siis saab minna edasi järgmiste erinevuste juurde, sest need erinevused ei ole see, et ühel pool ühes erakonnas kuskil on inimesed, kes arvavad, et peaks rohkem raiuma ja teised, kes arvavad, peaks vähem raiuma. Ei, see ei ole nii, et erakonna liine mööda on selge, maakondade lõikes on selge, mõtteliselt igas lõikes on sellele konkreetsele küsimusele, nagu ma seda enne sõnastasin, vastused.

Jah, metsade raiet peaks piirama. Need [vastused] on selgelt kõikides lõigetes ülekaalus. Erinevate erakondade puhul on need hoiakud tõepoolest erinevad ja siin on juba järgmised natukene üllatavamad asjad – kelle jaoks mis täpselt üllatav on, aga see pilt läheb kummalisemaks. Ootuspäraselt on muidugi kõige rohkem raiemahtude piiramise meelt roheliste valijad, see ei peaks olema mingi ootamatus, üllatus. Kui sealt edasi hakata minema, siis sotside valijad, kes on valdavalt noored ja kelle puhul muide see seos, mis ma enne ütlesin, või seose puudumine, mis ma enne ütlesin, metsa ja kliima puhul ei kehti. Nende noorte linnades elavate liberaalsete valijate jaoks on metsad ja kliima omavahel seotud, ülejäänud seltskonna, ülejäänud valijaskonna jaoks ei ole.

Kui sealt minna täitsa teise otsa, kes on kõige leigemad raiemahtude piiramise osas, kipuvad need olema keskeltläbi Reformierakonna ja Eesti 200 valijad. Samamoodi seal on näiteks kõrgema sissetulekutasemega inimesed, kes kipuvad olema jahedamad selles küsimuses. Kui teisele poole minna või öelda, et kes on siis lisaks veel sellised huvitavad rühmad, kellele metsateema korda läheb, siis kui EKRE-st oli juttu, siis EKRE puhul on see pilt huvitav selles mõttes, et esiteks seal on negatiivne korrelatsioon metsade ja kliima vahel – EKRE valijad on üldiselt väga kliimaskeptilised, mis ei ole ootamatu või arusaamatu, kui vaadata selle erakonna üldist sõnumit. Kuigi kliimateema tegelikult polariseerib EKRE valijat vanusetelge mööda, nooremad valijad on ükskõik mis erakonna puhul rohkem kliimateema osas tundlikud.

Kõige huvitavam asi välja tuua on võib-olla see, et paljud erakondadevahelised erinevused varjavad ära ühe, võib-olla kõige olulisema erinevuse, milleks on rahvuspõhine erinevus: venekeelne valija on eestikeelse valijaga võrreldes selgelt rohkem seda meelt, et metsade raiet tuleks piirata. See on võib-olla veidikene üllatav, mitte veidikene. Ma olen seal paljude inimeste käest küsinud, et mis te arvate, millises Eesti regioonis on kõige suurem vastuseis lageraietele ja väga vähe on neid, kes selle ära arvavad. Vastus on Ida-Virumaa, kus venekeelne valija on palju suuremas proportsioonis kui ükskõik kus mujal Eestis. See mõjutab seda, et kui ma enne rääkisin, et üle kogu populatsiooni on raiemahu küsimuses poolt olijate proportsioon umbes 70, 73, 75, 78 protsenti sõltuvalt kuust, siis venekeelsete valijate hulgas see on 85 kandis, nii et see erinevus ei ole protsendipunktides suur, aga ta on pidev ja selgelt alles, 7–10 protsendipunkti.

Kui vaadata andmetele otsa, kas mitteliberaalset poliitikat või erakonda toetavad inimesed kohe ka graafiliselt hoiakuliselt eristuvad, kui me vaatame metsaraiet, elukallidust, sündimust, mis iganes küsimust, liberaalset poliitikat toetavatest inimestest?

Ei, seda on võimalik tõesti graafiliselt vaadata ja visualiseerimine aitab sellistes asjades palju kaasa, sest needsamad teemad, mis siin enne läbi jooksid, seal on telgi hästi palju, kus neid eristumisi võib näha. Visuaalne pilt aitab seda lihtsustada ning joonistuda välja, aga see jaotus ei ole niisama lihtne nagu liberaalsed versus illiberaalsed, liberaalid versus konservatiivid. Meie oma töös töötame viie klastriga, me hoiakutepõhiselt eristame viit suuremat rühma ja nendele ei ole lihtne anda päris täpseid ja ammendavaid nimesid, aga selliste suurte visandijoontena võib öelda jah, et seal on üks loomulikult selgelt eristuv rühm see, kellest me siin just hetk tagasi rääkisime, valdavalt venekeelne valija. Aga seal on oluline tähele panna, et kui me läheme hoiakutepõhiselt vaatama, siis selles venekeelses valijarühmas on kolmandik eestikeelseid valijaid, kelle hoiakud on suhteliselt sarnased selle venekeelse valija tüüphoiakuga ja samuti on teistes klastrites venekeelseid valijaid, kelle hoiakud erinevad sellest tüüpilisest venekeelsest.

Näiteks venekeelne valija Eestis on olulisel moel polariseeritud üle vanusetelje: noored venekeelsed valijad on väga paljudes teemades väga erinevatel seisukohtadel, nad on palju sarnasemad noorte eestikeelsete valijatega kui vanade venekeelsete valijatega. Samamoodi venekeelse valija puhul tuleb vaadata, et venekeelne valija Ida-Virus ja venekeelne valija Tallinnas ei ole üks ja sama inimene, seal on erinevad sotsiaaldemograafilised taustad, erinevad hoiakud, inimeste vanused on erinevad.

Tallinn on üldse Eestiga võrreldes palju noorem nii eesti- kui ka venekeelsete inimeste osas, nii et nende erinevustega tuleb kogu aeg arvestada, silmas pidada, et need ei ole homogeensed rühmad, kohad, kus inimesed on samasuguste arvamustega. Klastrid lubavad tõmmata nii-öelda kokku inimesi erinevatel andmetelgedel mingitesse suurtesse hoiakupõhistesse rühmadesse ja siis hakata vaatama, kuidas need hoiakud jagunevad ja erinevad.

Mida nende andmetega ja nendest tulenevate teadmistega on võimalik peale hakata?

Üks asi, mis võiks olla, et kui me läheme tagasi algse küsimuse juurde, et kas liberaalid on vigu teinud kuskil teel sellesse tänasesse päeva, siis võib-olla see võiks olla üks asi, millega on võimalik mõned vead tulevikus ära hoida, mõned vead tegemata jätta. Ma pean siin silmas rohkem taktikalisi vigu kui suuri strateegilisi põhimõttelisi asju, et kas peaks liberaalsetest väärtustest hoolima –see ei ole asi, mida me püüame kuidagimoodi teise suunda kallutada.

Kas sedalaadi andmeanalüüs, kui see oleks olnud mõned aastad varem kättesaadav, oleks näiteks sotsidel aidanud ära hoida Jevgeni Ossinovski sõja alkoholi vastu, mis viis Lõuna-Eestis sotsidelt mitmeid mandaate?

Jah, seda tüüpi asjad. Ma ei tea, kas see, miks ma kõhklen siin, on see, et sellele konkreetsele küsimusele vastates, kas andmetega õnnestub midagi ära hoida... See on üks moodus mingit argumenti esitada, aga paraku, olles ka poliitikaga päris lähedalt ja päris pikka aega kokku puutunud, olemata ise kunagi üheski erakonnas olnud, aga nähes seda palju kõrvalt, siis minu skepsis selles osas, kui kaugele ratsionaalne argument selles maailmas viib, on selgelt kasvanud aastatega. Lõpuks ikkagi poliitikas on inimesed, neil on oma motivatsioonid, mis võivad olla rohkem või vähem kursis või rohkem-vähem kooskõlas konkreetse erakonna motivatsioonide ja eesmärkidega või ühtlasi ka rohkem või vähem kooskõlas neid ümbritseva reaalsusega.

Milline see poliitikute või juhtpoliitikute suhe statistikaga üldse on?

Varieerub, mõnel parem, mõnel halvem, aga see üldine probleem või mure siin taga on selles – ma tea, mure ei ole õige sõna –, see on lihtsalt põhjus, millest aru saada, et enamik inimesi erinevalt sellest, mis tundub ajalehtede poliitikakülgi lugedes, ei lähe poliitikasse selleks, et kohvimasinaid varastada või rahva raha riisuda ja mida kõike muud teha.

Enamik inimesi läheb poliitikasse aatepõhiselt, nad lähevad sinna sellepärast, et nad usuvad siiralt ja tõsiselt millessegi, et miski on oluline, nad tahavad muuta elu paremaks, nii nagu nemad seda mõistavad. Ja see kehtib nii EKRE kui ka Reformierakonna ja Eesti 200 poliitikute kohta, kõigil neil on oma nägemus sellest, milline maailm olla võiks, kui nad sinna lähevad. See nägemus juhib neid väga kõvasti ka üldiselt, nagu ma ütlesin, mõnda rohkem, mõnda vähem. See sõltub rohkem lõpuks inimese isikuomadustest, andmete osas ka selles suunas, et poliitikud reeglina kipuvad otsima andmetest mitte juhatust, vaid kinnitust.

Näide, mida ma tihti kasutan, on see, et tüüpiline poliitik, ma nüüd vabandan kõigi ebatüüpiliste poliitikute ees, kasutab andmeid nii nagu joodik laternaposti – toeks, mitte valgustuseks. Kui andmetest tuleb midagi sellist välja, mis kinnitab seda eeldust või nägemust, mis inimesel on, siis öeldakse, et see on suurepärane, mis andmed näitavad. Kui sealt tuleb midagi muud, siis kipub pahatihti see vastus olema, et väiksed valed, suured valed, statistika, numbrimaagia – sellega võib näidata ükskõik mida ja vaat see Turu-uuringute kahe kuu tagune uuring näitas hoopis midagi muud. See on see võitlus, mida tuleb pidevalt pidada.

Kui te lähete Lõuna-Eestis kohaliku poe juurde ja satute seal kohaliku külamehega juttu ajama, saate ehk kohe ka aru, et tegemist on EKRE toetajaga? Kas see pilt, mis selle inimesega vesteldes avaneb, toetab seda, mis tuleb uuringutest välja? Mis on uuringute põhjal need põhjused ja hoiakud, miks teatud inimesed kalduvad toetama illiberaalset poliitikat, mida Eestis kõige ehedamal kujul esindab EKRE? Kas uuringute andmed ja reaalsus inimesega vesteldes lähevad kokku?

Esiteks, ma pean ütlema, et mina käin Suuru poes ikkagi toiduasju ostmas, mitte inimestega poliitika üle vaidlemas, seda mulle seal poes ei meenugi, et oleks ette tulnud. /.../ Kui andmed on hästi kogutud ja hästi analüüsitud, siis nad üldiselt lähevad päris hästi kokku, annavad päris hea pildi. Näiteks kui vaatame sedasama poliitiliste jõudude jaotust, geograafilist jaotust üle Eesti, siis seal on selged mustrid, aga need mustrid ei ole kinni mitte selles, et ütleme, et Lõuna-Eesti on kuidagi olemuslikult konservatiivne, reaktsiooniline kant või koht. See ei ole ainult erakonnaeelistus, vaid needsamad teemad, millest me siin ennekõike rääkisime: sisseränne, kooseluseadus, Euroopa Liit, referendumid, e-valimised, kliima, kõik need asjad. Nende puhul määrav ei ole mitte see, kus inimene elab, vaid see, milline on tema elu.

Seda määravad kõige rohkem Eestis neli suurt tunnust ja nendeks on sugu, rahvus, vanus, haridus. Erinevad teemad on mõjutatud erineval moel, aga kõige selgema eristuse loob rahvus, mis on polariseeriv üle terve hulga teemade. Näiteks Eestis muidugi kõige tugevamalt polariseerivad teemad rahvusteljel, nagu võib arvata, on julgeolek, NATO kohalolu, eestikeelne kool. Need on asjad, mis tekitavad erisust kuidagi selgemalt, aga siis on terve hulk asju, kus needsamad vanus, rahvus, haridus, kas üksinda võetuna või kombineerituna, annavad väga tugeva indikatsiooni, mida inimene ühest või teisest asjast arvab. Nendel on omakorda tagajärjed, nii-öelda allavooluefektid tervele hulgale muudele asjadele, nagu näiteks varanduslik või sissetuleku tase ja majanduslik kindlus. Seal kipub olema, et kõrgemalt haritumad, nooremad inimesed on selgelt paremas positsioonis.

Kui nüüd võtta ja vaadata Eesti eri piirkondade demograafiat, siis joonistub välja, et seal on jällegi ootuspäraselt selged tugevad korrelatsioonid. Sissetuleku tase korreleerub esiteks rahvusega, vanusega hästi tugevalt, haridusega ja korreleerub ka sooga. Sissetuleku tase omakorda mõjutab väga tugevalt seda, kuidas inimesed suhtuvad näiteks sisserändesse. Kui see ring kokku võtta ja öelda, et kui Lõuna-Eestis või Kagu-Eestis, võtame sellesama valimisringkonna Võru-, Valga- ja Põlvamaa, on tõepoolest kõige suurem negatiivne foon sisserändele, siis see ei tulene sellest, et need inimesed elavad Lõuna-Eestis, see tuleb erinevatest asjadest, näiteks sellest, et nende majanduslik ebakindlus on suurem, haridus madalam, vähem kokkupuudet erinevate inimestega, suurem võõrandumine võimust ja poliitikast ja kõik need muud asjad. See on see põhjuslik seos, et nad elavad Lõuna-Eestis, sattumuslik.

Kas liberaalsetel erakondadel on üldse võimalik kõnetada inimesi, kes ei ole elus võitjate poolel? Toome näiteks 50+ põhi- või keskharidusega mehe, kes on olnud pikemalt töötu ja elab arengust maha jäänud omavalitsuses.

Tuleb tagasi tulla selle juurde, mis me enne selle Harta 12 puhul rääkisime. Siin võib-olla natuke vähemal määral, teisel kujul, aga see ei ole sugugi mitte ainult küsimus liberaalsest konservatiivsusest, see profiil, mida sa just kirjeldasid, möödaminnes kirjeldab väga hästi seda nii-öelda pettunud valijat.

Pettunud valija on pettunud võimus üldiselt ja kui seda võimu hoiab mõni konservatiivne partei, siis projitseerub pettumine ka sinna. Liberaalsuse osas on tõepoolest nii, et praegu see polarisatsioon ei ole lihtsalt konservatiivsuse ja liberaalsuse vahel, nagu ma enne rääkisin, vaid laiemalt see, kuhu on võimalik lükata paljude pettunud inimeste jaoks ka Isamaa, mis on ju konservatiivne erakond, aga ikkagi liiga liberaalne. Ta on koos Reformiga valitsuses ja seetõttu ei ole ikkagi päris puhas konservatiivsus, nii nagu need inimesed seda mõistavad, mis ei ole kuidagimoodi see konservatiivsus, millest politoloogid räägivad.

Aga ikkagi me näeme, et Martin Helme pigem kõnetab neid inimesi enam kui Kaja Kallas või ka Helir-Valdor Seeder. Kas Kaja Kallasel või ka Helir-Valdor Seederil üldse on mõtet proovida või ongi ratsionaalselt mõistlik jättagi need inimesed mitteliberaalsetele erakondadele? Me näeme kas või Narvas, et Reformierakond ei ole aastaid isegi oma nimekirja välja pannud? Ei ole mõtet, jätame need inimesed sealsete mitteliberaalsete või korruptiivsete poliitikute vahel valima?

Kui rääkida Ida-Virust ja konkreetselt Narvast, siis seal ma kalduksin ise vist ka tõepoolest sedamoodi arvama. Eesti vanarahval oli ütlus, et sealt, kus ei ole, ei võta surm ka midagi. Reformil on tõepoolest väga-väga raske selles valdavalt venekeelse valija ringkonnas või kandis – Narva ei ole ringkond iseenesest –, mingeid arvestatavaid hääli saada. See oleks kokkuvõttes kampaania seisukohalt pigem raha raiskamine ja mõnes olukorras on oluline tõepoolest, et sul on võib-olla targem mitte minna rääkima inimestega, kelle puhul sa tead, et ta on sinu vastu sügavalt-sügavalt negatiivselt meelestatud. See kontakt või selle inimese poole pöördumine võib tuua kaasa hoopis tagajärje, et sa vihastad ta veel rohkem välja, sa aktiveerid ta valimiste mõttes. See kõlab mulle selles suhtes mõistliku asjana, et Reformil mitte ainuüksi ei ole midagi võita sellest, kui nad Narva linna oma plakateid täis kleebiksid, vaid neil võib olla seal midagi kaotada.

Siin me jõuame nüüd sellesama teema juurde, kuidas Martin Helme kõnetab neid, keda Kaja Kallas ei kõneta, ja Kaja Kallas kõnetab neid, keda Martin Helme mitte. See on tõepoolest nii, see polariseerumine on praegu leidnud aset. Tegelikult see polariseerumise teljenihe, mis viimased paarkümmend aastat on Eesti poliitikas olnud defineeritud Reformierakonna ja Keskerakonna vastanduse kaudu, on praegu minu hinnangul ikkagi päris selgelt vahetunud Reformierakonna ja EKRE vastanduse vastu. See on see, mis valimistel tekitab selle suure telje.

Tehniliselt meil on mitmeparteisüsteem, meil on praegu seitse erakonda, kellest reitingutes räägitakse, ja mõned väiksed registreeritud erakonnad, mis väga ei tööta või tegutsevad kuskil. Aga lõpuks ikkagi on valimamineku otsus inimestel binaarne, kas läheb või ei lähe, kas on poolt või vastu ja seda otsust on kõige lihtsam teha sellel moel, et kui see valik on sinu jaoks must või valge – ja väga paljude inimeste jaoks see selline on –, siis selle musta ja valge eri otsad praegusel hetkel tundub, et tõepoolest defineerivad Reform ja EKRE. See on asi, kust mina otsiksin võib-olla kõige suuremat põhjust EKRE viimaste kuude tõusu kohta. Küsimus on selles, mis on EKRE klaaslagi, mille üle on siin läbi aastate palju arutatud.

Oleme korduvalt näinud, kuidas liberaalsed poliitikavaatlejad, kas või Ahto Lobjakas on prognoosinud, et EKRE toetuse lagi on 10 protsenti.Nüüd on sellest laest mitmekordselt läbi mindud, EKRE toetus on üle 25 protsendi. Kuidas mõjub EKRE-le see, kui Kaja Kallas ongi nüüd öelnud, et meie poliitiline võitlus käibki esikoha pärast EKRE ja Reformierakonna vahel, kas see tähendab, et nüüdseks on igasugune lagi EKRE-l ära võetud ja Kaja Kallas on ka sellele kaasa aidanud?

Igasugune lagi kindlasti lõpuks selles suhtes ära ei kao, et see teoreetiliselt on mõeldav, aga praktiliselt ei ole realistlik.

Me oleme näinud, et pärast pronkssõduri äraviimist tõusis Reformierakonna toetus üle 40 protsendi. Kas EKRE võib ka midagi sellist ja teatud tingimustel?

Võib. Selles praeguses olukorras, tulles tagasi näiteks selle Ahto Lobjaka öeldud kümneprotsendilise klaaslae juurde, tahaks siin korraks öelda, kui Ahtot hetkeks kaitsta selle koha pealt, et sellel ajal, kui Ahto seda ütles, siis see tõenäoliselt nii oligi. Need klaaslaed, kas nad siis on või ei ole ja kus nad on või ei ole, ei ole igal juhul kuidagi betooni valatud, staatilised, nad sõltuvad sellest, milline on keskkond ja olukord, kus need erakonnad sellel hetkel toimetavad.

See sõltub nendest oludest, milles nad ennast leiavad, ja kui küsimus on selles, mida see Kaja Kallase eelmisel laupäeval Tartus Reformierakonna volikogul välja öeldud asi, et nüüdseks on selge, et see vastandus on Reformi ja EKRE vahel, tähendas – see oli selge võib-olla juba ka veidi varem, aga nüüd on see nii-öelda ametlik, sest see ei ole isegi mitte selgus, vaid see on see, millega mõlemad erakonnad lähevad kampaaniasse. Ja see, nagu meile neli varasemat valimistsüklit on näidanud, on pärituul mõlemale selle vastanduse poolele.

Reformierakond teab, et see ütlus tõstab EKRE populaarsust. Ja EKRE teab, et see, mida nemad teevad, tõstab Reformierakonna populaarsust. Aga see on neile mõlemale valimiskampaania kontekstis kasulik, sest toob kokkuvõttes hääli nendele kahele suurele ära teistelt väiksematelt.

Aga mida see tähendab ühiskonnale, Eesti ühiskonnale? USA-s me ju näeme, et ühiskond on nii lõhestunud, et vabariiklaste valijaist USA-s suurem osa, vist 60–70 protsenti, ei pea Joe Bidenit USA legitiimseks presidendiks ja usub, et tegelik president on Donald Trump, lihtsalt valimisi võltsiti. Kui kaugel oleme Eestis samasugusest lõhestatusest?

Ühelt poolt mitte väga kaugel, aga teiselt poolt meie lähtepunktid ja tingimused on erinevad ja see natukene hoiab seda maksimaalselt äärmuslikku mustvalget polariseerumist tagasi, aga mehhanism on sama. Selles suhtes ma arvan, et siin on põhjust muret tunda. Kui see muutus on püsiv, nii nagu ma kahtlustan, et on see teljemuutus nüüd Kesk- ja Reformierakonnalt Reformi EKRE vastandusele, siis see mängib üle ja ümber terve hulga polaarsusi Eesti ühiskonnas ja mitmes mõttes, ma arvan, paneb nad ohtlikumatesse kohtadesse ja süvendab neid. Nad lõikavad sügavamalt kui senised Reformi ja Keskerakonna omad.

Eelmisel nädalal tegi Norstat ühiskonnauuringute instituudi tellimusel kiirküsitluse. Küsiti, milline erakond on kõige enam süüdi, et Eestisse ei tule LNG-laev ja Reformierakonna toetajate seas oli kõige populaarsem vastus, et süüdi on EKRE, kuigi EKRE ei ole LNG-saaga ajal isegi valitsuses olnud. Millega seda fenomeni seletada?

Tehniline termin on seesama, millest me enne oleme rääkinud, tehniline termin selle kohta on afektiivne polariseerumine.

Mida see tähendab? Kas see tähendab, et tõde ei ole enam tähtis, tähtis on lihtsalt toetada seda erakonda, keda mina toetan, hoolimata sellest, kas see väide on tõene või mitte?

Seda peaks natukene pikemalt lahti pakkima, ma oleksin siin ettevaatlik lihtsalt sellise dimensiooni sissetoomisega, et tõde ei ole oluline. Siin see afektiivne polariseerumine tähendab afektipõhist polarisatsiooni ja see on hästi tugev emotsionaalne, negatiivne hoiak, positiivne hoiak ühel poolel, negatiivne hoiak teisel poolel ja see väga paljude inimeste jaoks on lihtsaks käepäraseks mooduseks langetada valikuid ja otsuseid olukorras, kus neil ei ole piisavalt informatsiooni.

Kuidas kavatseb siis Sihtasutus Liberaalne Kodanik oma tegevusega valimistulemusi mõjutada märtsivalimiste eel?

Nagu öeldud, ega me ise ei kandideeri, me püüame anda tuge andmetega eelkõige erakondadele, aga mitte ainult erakondadele, me töötame koos päris palju erinevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Me jagame oma andmeid valitsusasutustega, akadeemiliste asutustega, ülikoolidega mingitel teemadel. Kõik, kus meile tundub, et seal võiks olla mingisugune vektor, oli mingisugune suund või abi selles suunas, mida me oluliseks peame, millest meil siin saate jooksul on eri nurkade alt mitu korda juttu olnud.

Loodetavalt see võiks aidata ära hoida mingeid kõhutunde või põlvetunde pealt tehtud otsuseid, mis võivad kuidagi kuskil valesti minna. See on rohkem see, et oleks inimestel rohkem informatsiooni, mille alusel teha paremaid otsuseid, valikuid. Võib-olla veel üks oluline aspekt, mis siia saate lõppu ära mainida, et ma ise olen püüdnud öelda, kui ma enda töö peaks ühe lausega kokku võtma, et mida ma üritan teha, mida me teeme, siis ütleksin, et Salgas me üritame lahendada koordinatsiooniprobleeme. Üritame aidata kaasa eelkõige ainult liberaalsetel jõududel paremini koordineerida oma tegevusi sellises keskkonnas, milleks poliitika on, mis üldiselt ei soosi üldse mingisugust koostööd ja koordinatsiooni. Erakondadel on ise väga keeruline omavahel koordineerida, sest nad näevad üksteist mitte nüüd surmavaenlastest konkurentidena, isegi kui justkui kõrvalt vaadates tundub, et ühed liberaalid kõik, aga võitlevad ikkagi sama 101 riigikogu mandaadi peale ja see tähendab, et neil motivatsiooni või võimalust omavahel koostööd teha, koordineerida on vähem. Meie selle peale ei võitle ja meil on seda võimalik natuke tagant aidata.

Milliste erakondadega Salk teeb koostööd ja millistega ei tee?

Lihtne on öelda, millistega ei tee – EKRE-ga ei ole meil mingit ühisosa ega mingit suhet põhjustki otsida ja Isamaaga ei ole meil ka mingit koostööd. Ühelt poolt maailmavaate poole pealt, kuna Isamaa on varasemalt selgelt võtnud selle joone, et nad on vajadusel EKRE-t sisaldavate koalitsioonide võimaldaja, seal on seda maailma lähedust ka rohkem. Siin on ka see põhjus, et Isamaal on omad analüütilised võimekused, nii et nad võib-olla ei vajagi meie tuge, isegi kui meil seda oleks kunagi pakkuda, mida ma praegu ette ei näe.

Kes, kuidas ja miks Salka rahastab?

Meie rahastajate nimekiri on avalik, seal on üle 600 inimese nime.

Summasid ei olnud minu meelest taga.

Jah, me ei ole tahtnud summasid panna, lihtsalt ka sellepärast, et sealt ei tekiks võrdlust, kes kui palju andnud ja pannud on. Oma aastaaruandes tõime välja, seda on põhimõtteliselt suhteliselt lihtne öelda, et 90 protsenti meie rahastusest tuleb vähem kui umbes kümnelt protsendilt meie annetajatelt. Suurem osa meie iga-aastasest 150 000-eurosest kulust tuleb kümne-paarikümne inimese käest ja seal kõige suuremaid nimesid ei ole ka ilmselt raske välja noppida. Neid inimesi, kes on toetanud meid rohkem kui 10 000 euroga, oli viimase aastaaruande järgi seitse. Ma mõtlen, vist ei ole juurde tulnud suuri toetajaid ja seal on needsamad Sten Tamkivi ja Taavet Hinrikus, Martin ja Markus Villig on tuntud nimed ja siis on võib-olla mõned, kes ei ole avalikkusele nii tuntud, aga suuresti samast start-up'ide kogukonnast või andmetega tegelevate inimeste kandist.

Kohe tekib siin paralleel, et kas see võib tuleneda sellest, et IT- ja start-up-ettevõtjad soovivad, et Eestisse oleks neil lihtsam välistööjõudu tuua, sellepärast toetavad liberaalset sihtasutust?

Ma ise kahtlustan, et siin on rohkem tegemist sellega, et oleme põhimõtteliselt kõigi nende inimestega, kes Salka on toetanud, head isiklikud tuttavad vähemalt, kui mitte sõbrad. Aga see maailmavaateline seos ja lähedus seal kindlasti on. Nüüd sellest immigratsiooniteemast, kui me räägime konkreetselt sellest, et kas nendel ettevõtetel või nende ettevõtete omanikel-juhtidel, keda siin mainitud oli, oleks mõistlik tegeleda sellega, et finantseerida Salka selleks, et muuta kuidagimoodi Eesti immigratsioonipoliitikat nende ettevõtete jaoks sobivamaks või neil oleks mõistlikum viia lihtsalt oma ettevõtete peakontorid kuskile mujale, siis ma kahtlustan kõvasti viimast.

Bolt praegu töötab viimase numbri järgi, ma kuskilt nägin, rohkem kui 40 riigis ja Eesti ei ole nendele äri seisukohalt, ärimahtude seisukohalt tulevikku vaadates kindlasti kõige olulisem turg. See on see koht, kus ma kahtlustan, et Martin ja Markus Villig teevad neid asju, mis nad teevad, veidi teistel põhjustel kui see, et see on Boltile kasulikum.

Hästi lühidalt lõpetuseks, milliseks valimiskampaania Eestis kujuneb ja mida sellelt oodata?

Eks paistab, et üsna agressiivseks, valjuks, tugevalt vastanduvaks, väga närviliseks mitmel rindel, sest see ei ole ainult suur teljemuutus, millest rääkisime, vaid siin on ikkagi ärevust väga paljudel teistel erakondadel, väga segi on see kaardipakk. Eesti 200 juht just värskelt vahetus, saab näha, kuidas see õnnestub, kas seal tuleb mingisugune olulisem suunamuutus lisaks toonimuutusele, mida justkui Eesti 200 enda erakonna inimesed ootavad ja loodavad.

Sotsid on oma reitinguga praegu põhimõtteliselt surmatsoonis. Arvestades nende varasemate valimiste valijate aktiivsust, siis see kuue protsendi piiri all olev reiting on sotside jaoks ikkagi väga tõsine ohumärk ja tundub, et nad on sellest ka aru saanud, nad püüavad seal asju tõsisemalt võtta ja muuta, kampaaniad lähevad käima ju alles.

Isamaa on tegelikult samuti oma reitinguga, nii nagu ta sageli enne valimisi on, viie protsendi kandis, nende puhul lihtsalt on varasem kogemus näidanud, et nad tulevad sealt ikkagi vastu kõiki ootusi hea tulemusega välja, see võib-olla kehtib ka täna. Lisaks on siin Keskerakonna jaoks tegu väga, ma siin ei kõhkleks kasutamast võib-olla väikse liialdusena sõna eksistentsiaalse probleemiga. See ei ole küsimus, kas nad jäävad riigikogust välja, aga kui see muutus, millest me siin enne rääkisime, on tõepoolest permanentne, siis see tähendab Keskerakonna jaoks täiesti fundamentaalselt erinevat olukorda ja positsiooni sellega võrreldes, kus nad on olnud põhimõtteliselt Savisaare aegadest peale.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi, Karin Koppel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: