Joseph Granville, omaaegne tuntud USA investeerimisnõustaja ja finantsturgude analüütik, saatis 1981. aasta 6. jaanuari õhtul oma klientidele telegrammi: "Aktsiahinnad hakkavad kiiresti langema; müüge kohe".

Üsna ruttu levis kumu investeerimisguru soovitusest laiemaltki ja 8. jaanuarist sai must päev – New Yorgi börsil kaubeldavate aktsiate väärtus langes ühtekokku umbes 40 miljardi dollari võrra. Põhjus oli lihtne: saades kuulda, et hinnad hakkavad langema, tormasid kõik müüma, et teha seda enne, kui aktsiate väärtus veel enam langeb, ning nii-öelda päästa, mis veel päästa annab. Massiline aktsiate müügisoov omakorda viis nende hinnad alla. Ootused (õieti küll hirmud) said tõeks vaid seetõttu, et oli tehtud ennustus.

Eks see on üks näide paljudest nn isetäituvatest ennustustest, mida saaks kokku võtta vanasõnaga, et mida sa teistelt ootad, seda ka saad. Me oleme küll harjunud mõtlema, et inimesed võtavad oluliste asjade üle otsuseid vastu läbinisti ratsionaalselt, kõiki tegureid hoolega kaaludes, kuid näiteks väärtpaberibörsil toimuv sunnib selles kahtlema.

Näiteid inimese mõtlemise irratsionaalsusest on ka muudel aladel piisavalt. Võiksite meenutada kasvõi enda poolt tehtud otsuseid uue töökoha valikul, kui on mitu alternatiivi või uue auto ostul, kui on võimalus valida mitme margi vahel. Tavaliselt me ju püüame teha seda ratsionaalselt, kaaludes hoolikalt kõiki plusse ja miinuseid, kuid ometi ei suuda inimene kõiki tegureid arvestada (neid on lihtsalt liiga palju) ja otsus tehakse kättesaadava info põhjal.

Nobelist Daniel Kahneman on oma raamatus "Kiire ja aeglane mõtlemine"² otsustamise irratsionaalsust kenasti kirjeldanud. Samuti võib leida selle kohta ilusaid näiteid ja ka teoreetilist tausta Dan Ariely raamatust "Irratsionaalne inimene"³.

Loomulikult mõjutab otsuseid inimest ümbritsev keskkond, kust saadakse infot. Kuid see on alati mõjutatav inimeste endi poolt. Pidevalt muutuvat keskkonda mõjutavad tehnilised uuendused (jällegi inimeste poolt tekitatud) ja muud tegurid.

Nõnda kujuneb ühiskonnas (sh majanduses) isereguleeruv tagasisidestatud süsteem, millel on kõigi tagasisidestatud süsteemide omadused – stabiilsus, inertsus, võnked üles- ja allapoole, kuid ka kollapsi võimalus jm.

1913. aastal märkas Hollandi majandusteadlane Jacob von Gelderen, et majanduses toimub areng tsüklitena. Ideed arendas edasi vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes avastas 18.-19. sajandi majandust uurides, et selles ilmnesid 40-60 aastased tsüklid, mida on püütud metafoorselt kirjeldada nelja aastaajaga. Tsükkel algab aeglase majandusliku tõusuga (kevad), mis üha kiireneb (suvi), seejärel areng aeglustub, tekivad esimesed languse märgid (platoo, sügis) ja tsükkel lõpeb üha kiireneva languse ja surutisega (talv).

Kondratjev avaldas oma tähelepanekud 1925. ja järgnevatel aastatel. Paraku ei sobinud ta ideed just alanud kollektiviseerimisega Nõukogude Venemaal. Usuti ju seal marksistlikku dogmat, mille järgi kapitalismi langus on vältimatu ja lõplik ning mingit tõusu või laineid ei saa olla. Sestap siis 1930. aastal Kondratjev arreteeriti ja 1938. aastal lasti maha. Tollal käis süüdimõistmine lihtsalt. Suurepäraselt kirjeldab seda jõhkrat aega äsja ekraanidele jõudnud film "Kapten Volkonogovi põgenemine".

Kondratjevi lainete (see termin oli läinud juba lendu) stagnatsioonifaasist algab uus tõus, mille põhjustavad teadusavastused ja innovatsioon tehnoloogias. Niisugusteks pöördepunktideks minevikus olid aurumasina kasutuselevõtt, seejärel raudtee, edasi elektri alal ja keemias tehtud leiutised. Järgnes naftakeemia areng, seejärel infotehnoloogia ja biotehnoloogia.

Kondratjevi mudelist lähtudes oleme siis nüüd jõudnud langusfaasi lõppu, stagnatsiooni. Nii majanduse tõusu kui ka laine tippu jõudmist inimesed tavaliselt ei märka kui midagi erilist, sest kõik on ju hästi, kogu aeg lisandub midagi uut, tehnoloogia teeb elu pidevalt kergemaks ja peo jätkumist ju soovime me kõik. Eks sellepärast tajuvadki inimesed just langusfaasi jõudmist eriti valusalt, sest see, millega oldi harjutud, muutub üha raskemini kättesaadavaks. Sestap siis tundubki, et ajal on jõnks sees.

Kuid vaadakem ka teisi "jõnksutamisi". Loodus toimib tervikuna. Samasugune tervikuna toimiv süsteem on ka inimühiskond. Enamgi veel, need süsteemid on omavahel seotud. Muutused ühes mõjutavad ka teist ja vastupidi.

Tihedalt majandusega ja selles toimuvate lainetega on seotud ka kõik see, mis toimub poliitikas ja riikide vahelistes suhetes. Ajalugu jälgides võib märgata, et juba aastasadu tagasi on sõjad olnud regulaarsed ja need on toimunud suurvõimude vahel.

Pole raske arvata, et kui riigi majandusel läheb kehvasti, siis saavad valitsejad vähem makse koguda, kuid majanduse kehv seis tekitab rahulolematust riigialamates ja see on hea pinnas, et mobiliseerida nad võitlusse teise riigiga. Nagu muistsetel suguharude vallutusretkedel, oli ka sõttaminejatel võimalus rikastuda vastase arvelt.

Suurvõimude vaheliste sõdade teine eesmärk on olnud saada hegemooniks võimalikult suurel alal. Valitsejate sooviks on loomulikult sõdade kaudu rikastuda, kuid teine eesmärk on suurendada oma võimu.

Küllap vanema põlvkonna inimesed mäletavad nõukaaegset ajalookäsitlust, mille järgi näiteks ristisõdade juurpõhjuseks olevat vaid majanduslikud huvid. Ometi kinnitavad endiste aegade kirjalikud ülestähendused, et valitsejad soovisid näida võimalikult suurte, tugevate ja mõjuvõimsatena ja seda ka siis, kui nende vahel olid sõbralikud või liitlassuhted. Teiste sõnadega: valitseja võimuvajadus muutis ka riigi sõjakaks.

Seda selgitab nn hegemooni teooria. Selle järgi kujuneb väiksemate vallutuste tulemusena hegemoon (riik, impeerium, valitseja), kellel on mõjuvõim suure territooriumi üle.

Kui kõrvale tekib piisavalt tugev riik, algab võitlus mõjuvõimu pärast. Näiteks Louis XIV sõdades 1667-1713. püüdis hegemooniks saada Prantsusmaa, kuid see ebaõnnestus. Teise katse tegi Napoleon, kuid seegi ei olnud edukas ja pärast Napoleoni sõdu kujunes 19. sajandi alguse hegemooniks hoopis Inglismaa.

Ka Saksamaa püüdis nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas saavutada hegemooni positsiooni, kuid samuti ebaõnnestus ja Teise maailmasõja tulemusena kujunes hegemooniks hoopis USA. Praegune Venemaa alustatud sõda ei ole midagi muud, kui püüd väärata USA positsioon ja tõusta hegemooni seisundisse. Võiks ju arvata, et tegemist on objektiivsete inimesest sõltumatute protsessidega, kuid ometi tõukavad neid inimeste võimuiha ja muud vajadused. Sageli ka irratsionaalsed otsused.

Loomulikult on igasugused mudelid ligikaudsed, kuid Kondratjevi lainetel põhinev mudel on üsna edukalt ennustanud seda, mis on juhtunud XX sajandil ja selle sajandi alguses. Ja küllap on minevikukogemusel põhinev tarkus aidanud ka vähemalt Euroopas ära hoida sõdu rohkem kui 70 aasta vältel.

Kas praegu on ajal jõnks sees? Lähtudes nii Kondratjevi lainete mudelist, hegemooni teooriast kui ka kummitavast ressursinappusest (eriti energeetikas) oleme tõepoolest laine langusfaasis või üsna põhja lähedal.

Selles faasis tunnevad inimesed teravalt, et "midagi on mäda". Väheneb turvatunne, sellega kaasneb vaimse tervise ja üldise heaolu halvenemine ja üsna hõlpus on esile kerkida populistlikel "rahvajuhtidel". Kui kõik näib alla käivat, siis on üsna lihtne leida patuoinaid ja pakkuda lihtsaid lahendusi. Kuid sedagi on märgatud, et lihtsad lahendused on tavaliselt valed, vähemalt pikas perspektiivis (vt Kahneman).

Populistlikel juhtidel on kalduvus autokraatiasse ja seetõttu niisugustes kriisiolukordades võivad kujuneda välja autokraatlikud süsteemid, sest rahvas soovib lahendusi võimalikult kiiresti. Populist pakub lihtsaid lahendusi ning riik libiseb diktatuuri suunas. Selle kujunemist ja püsimist kirjeldavad suurepäraselt Bruce Bueno de Mesquita ja Alastair Smith raamatus "Diktaatori käsiraamat"⁴.

Kuid diktaatoriks ei sobi igaüks. Et tõusta juhtimishierarhias kõrgele positsioonile, on vaja teatud isiksuseomadusi. Kahjuks ei ole nende seas kõige olulisemad ausus, ligimesearmastus ja empaatia. Kuid see on juba eraldi teema.

Kokkuvõtteks. Kõik see, mis toimub ühiskonnas, on inimeste tegevuse, mõtlemise ja otsustusprotsesside tulemus. Loo alguses kirjeldatud New Yorgi väärtpaberibörsi "must päev" näitab suurepäraselt, kui "ratsionaalne" on inimmõtlemine ja kui palju see sõltub näiliselt juhuslikest asjaoludest. Kas nende juhuslike asjaolude mõju ("liblika tiivalöök") tekitab suure katastroofi või vaid väikese lainetuse, sõltub süsteemi inertsusest ja stabiilsust määravatest parameetritest.

Mida kitsama ringkonna kätte (piirjuhul vaid ühe inimese kätte) on koondunud võim, seda halvemad on vastuvõetavad otsused teistele ühiskonnaliikmetele. Sest kui otsustamise juures on vaid ühe inimese või väikese grupi väga üksmeelsete inimeste mõistus, ei piisa sellest, et suuta hoomata kogu heaks otsustamiseks vajalikku infohulka. Nii juhivadki kogu otsustamist ühe inimese või väga väikese grupi huvid. Kuid sellest ei piisa kogu ühiskonnale.

Kommentaar ilmus algselt ajakirjas Elektriala (EETEL-Ekspert OÜ).