Namik Berk Vurkir: tsensuuriga kaasnevatest murekohtadest Türgis

Namik Berk Vurkir
Namik Berk Vurkir Autor/allikas: Inimõiguste keskus

Valeinformatsiooni vastu võitlemine on vajalik, et tagada kättesaadava informatsiooni ja avaliku arutelu kvaliteet ning vabadus valida oma siseveendumuste kohaselt. Üldjuhul peaks selline lähenemine tugevdama demokraatiat, kuid Türgis tähendab taoline võitlus hoopis vastupidist, kirjutab Namik Berk Vurkir, kes on pärit Türgist ja lahkunud kodumaalt osaliselt just tsensuuri ja tagakiusamise tõttu.

18. oktoobril võttis Türgi valitsus vastu 40 artiklit hõlmava kobarseaduse, mis ohustab väljendusvabadust Türgis, kuid puudutab ka teiste riikide kodanikke.

Nimelt lisati mitu muudatust meediaseadusele ja teistele seotud õigusaktidele: see laiendab meediaseaduse kohaldusala sõltumatutele uudisteportaalidele ja eraisikutele, annab nende lehekülgede reklaamiõiguste ohjad valitsuse kätte ning sätestab seadusliku aluse sunnitud ekstraterritoriaalsuseks kasutades selleks nn pehmet jõudu kohustuste või nõuete mittetäitmise juhtudel.

Taustaks natuke ajalugu. 2020. aasta märtsikuus kehtestas Türgi valitsus seaduse, mida käsitleti kui "sotsiaalmeedia regulatsiooni seadust". Selle seaduse 6. artikli kohaselt on platvormid, millel on vähemalt ühe miljoni suurune kasutajabaas, kohustatud määrama esindusisiku Türgis ning hoiustama Türgi kodanike andmeid Türgi territooriumil.

Nendele tingimustele mittevastavuse korral ähvardaks nimetatud platvorme trahv, lisaks aga oli võimalik piirata või täienisti blokeerida kasutajate ligipääsu nende platvormide poolt pakutavatele teenustele.

Need tingimused lubasid Türgi valitsusel omada kontakti platvormidega läbi esindusisiku, mis omakorda võimaldas neil taotleda sellise sisu kustutamist, mis ei ole valitsuse poolt heaks kiidetud, kui ka pääseda ligi eeltoodud sisu loojate isiklikele andmetele, kuna andmed on lokaliseeritud.

Nüüd, kaks aastat hiljem, võttis Türgi valitsus vastu toetava lisa, mis käesolevalt ohustab otseselt väljendus- ja andmevabadust, kaudselt aga ka nende isikute privaatsust ja turvalisust, kes soovisid oma vabadusi interneti vahendusel kasutada.

Kurioossel kombel sätestab uue seaduse artikkel 1, et selle ainsaks eesmärgiks on tagada ja sätestada ajakirjandusvabadus ning printsiipe, mis on seotud selle vabaduse kasutamisega. Samal ajal kujutab artikkel 29 endast suurt riski väljendus- ja ajakirjandusvabadusele: "Igaühele, kes avalikult levitab väärinformatsiooni riigi sise- ja välisjulgeoleku, avaliku korra ning üldise heaolu kohta, eesmärgiga kutsuda esile ärevust, hirmu või paanikat avalikkuse seas viisil, mis on käsitletav avaliku rahu rikkumisena, nähakse karistusena ette vangistus üks kuni kolm aastat."

Antud seaduste pakett on ebamäärane ega käsitle selgelt, kuidas väärinformatsiooni defineeritakse ning kes langetab otsuse, mida pidada ebaõigeks. Seadus jätab ka määramata järelevalveorgani või -mehhanismi vältimaks meelevaldseid otsuseid.

Kõik eeltoodu teeb seaduse veelgi ohtlikumaks, kuna ükskõik mida saab käsitleda valeinfona või viisina külvata avalikkuses paanikat. Võttes arvesse, et seda seadust kohaldatakse ka reaalsetele isikutele, on ka viimaste isiklik vabadus pärsitud, kuna mõtteväljendus sotsiaalmeedias on nüüd ohtlik.

Selleks, et paremini näitlikustada seaduse ulatust, võib näiteks tuua France24 uudise Türgi inflatsioonimäärast. Nimetatud loos teatas Türgi statistikainstituut, et riigi inflatsioonimäär on 73,5 protsenti, kuid ENAG (iseseisev inflatsiooni uurivate teadlaste rühmitus) on selle info vaidlustanud ja väidab, et tegelik määr on hoopiski ligikaudu 160,80 protsenti.

Mida see tähendab uue seaduse valguses? Kui taolise artikli oleks avaldanud kohalik ajakiri või rahvusvaheline agentuur kohaliku haruga või osapoolega, mis opereerib Türgist (nagu näiteks BBC, DW, Euronews, VOA vmt), saaks Türgi valitsus karistada nii ENAG-i, kui ka asjasse kaasatud meediaväljaannet. Tehes Türgi valitsuse haldusalasse kuuluvale institutsioonile vastanduva väite levitas ENAG "valeinfot", meediaväljaanne aga aitas kaasa selle info levimisele artikli avaldamisega.

Valitsus saaks soovi korral minna veelgi kaugemale ning väita, et antud meediaväljaanne on külvanud paanikat ja hirmu rahva seas ning kahjustanud riigi usaldusväärsust ja ühtsust, kuna sel artiklil on mõju rahva üle.

Nendes tingimustes on uue seaduse alusel valitsusel võimalik taotleda avaldatud artiklite eemaldamist kahe nädala jooksul ning kui sellele taotlusele vastu ei tulda, siis saab ligipääsu antud veebisaidile Türgist piirata kuni 90 protsendi ulatuses. Lisaks on valitsusel võimalik väljaandelt ära võtta õigus reklaame avaldada ning viimaks saab ka karistusena kuulutada nende pressikaardid kehtetuks.

Võttes arvesse uute seaduste ebamäärast sõnastust, oleks valitsuse võimuses üheks kuni kolmeks aastaks vangistada iga eraisik, kes antud artiklit oma sotsiaalmeedias jagab, kuna jagamisega aitaks nad kaasa väärinfo levimisele. Juhul kui nad tegid seda läbi profiili, mis ei sisalda infot nende identiteedi kohta, saab suurendada karistust kuni poole võrra.

Sotsiaalmeediaplatvorm, millel infot jagati, oleks samuti asjaosaline, sest valitsus saab taotleda antud postituste eemaldamist ning ligipääsu neid jaganud inimeste infole. Kui sotsiaalmeediaplatvorm keeldub seda tegemast või ei anna üle kogu asjasse puutuvat informatsiooni, siis neid karistatakse samalaadselt eeltoodud meediaväljaandega, sõltuvalt platvormi suurusest aga veelgi laialdasemalt.

Ülaltoodud näited pole kaugel reaalsusest, kuna sarnaseid olukordi on minevikus juba mitmel korral ette tulnud. Kõige hiljutisem nendest juhtumitest viis nelja ajakirjaniku ning veel 34 inimese süüdistuseni, olles seotud Bloomberg News platvormil tehtud analüüsiga, mille pealkirjaks oli "Majanduskriis ja välisvaluuta" ja milles väideti, et Türgi liiri väärtus kahaneb. Neli aastat kestnud kohtumenetluse järel mõistis kohus kõik 38 asjaosalist õigeks. Samal ajal on uute seaduste taustal küsimärgi all, kas kohtuasja tulemus oleks sama, kui menetlus toimuks nüüd.

Väärib mainimist, et Türgi valitsus püüab neid uusi seadusi õigustada, väljendades, et need said valmimise etapis eeskuju läänelikest sotsiaalmeedia võrgustikke käsitlevatest seadustest, kuid seda väites nad ei asetanud seaduseid võrdlusesse üleüldise õigusmaastikuga.

Riigid, mida nad näiteks tõid, on taganud õiglase kohtusüsteemi olemasolu, kindlustavad süüdistuse saanute isiklikud õigused ning austavad õigusriigi põhimõtteid igas menetluse etapis. Kui ükski neist riikidest Türgile sarnase seaduse vastu võtaks, tekitaks see palju küsimusi. Samal ajal ei oleks sellel inimestele Türgiga sarnast mõju ning nende riikide kodanikud ei peaks kartma oma õiguste pärast, sest nad saavad oma õigussüsteemi usaldada.

Sama ei saa aga öelda Türgi kohta. Amnesty International on raporteerinud Türgi 2021 riiklikus raportis, et riigi õigussüsteemis leidub tõsiseid murekohti, mida pole üksikasjalikult käsitletud ning need, kes on valitsuse suhtes kriitilised (poliitikud, ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad jt) on langenud alusetute uurimiste, süüdistuste ja süüdimõistmiste ohvriks. On selge, et need sihtgrupid ning igaüks, kes toimetab valitsuse vastu, on nüüd veelgi suuremas ohus.

Nii kõnealune seadus kui ka selle juurde kuuluv raamistik on läänes suuresti märkamata jäänud, kuid võimalikud ohud väljendusvabadusele Türgis ning väljaspool selle piire vajavad põhjalikku uurimist.

Namik Berk Vurkiri juhendaja ja loo sisuline toimetaja on Eesti Inimõiguste Keskuse digiõiguste ja andmekaitse valdkonna jurist Mari-Liis Vähi.


Allikad

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: