Ülle Madise: teadus ja demokraatia põhiseaduse valguses

Ülle Madise
Ülle Madise Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Eks see ole märgata nii meil kui ka mujal, et valitsused kipuvad eelistama näilisust tegelikkusele ja hetkereitingut riigimehelikkusele. Sest riigimehelikkuse eest karistatakse, kirjutab Ülle Madise.

Põhiseaduse kirjatähe järgi on asi selge. Teadus on sõltumatu ja vaba. Ajakirjandus ja avaliku arvamuse kujundamine on vaba. Sõltumatud põhiseaduslikud institutsioonid, mis on mõeldud inimesi võimuliialduste eest kaitsma, tagama seaduslikkust ning võimude lahusust ja tasakaalustatust, on olemas.

Valitsemine ja valimised peavad olema ausad, igas mõttes. Demokraatlikult valitud juhtidel ja ametnikel on kohustus kõiges lähtuda põhiseadusest ja seadustest. Muu hulgas on ette antud üldine siht: "kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus", ning selle sihi poole püüdlemisel on kohustus austada igaühe vabadust ja vastutust.

Vabadus on reegel, piirang erand, alati tuleb põhjendada piirangu vältimatut vajalikkust ja mõõdupärasust, mitte piirangute puudumist. Kellelgi ei ole õigust lükata õigusriiklust kõrvale. Nii on kirjas ja nii peab.

Aga kuidas tegelikult on? Kas tänapäeva demokraatias riiklikke otsuseid suunav avalik arvamus surub moraalselt laetud teemasid uurivad teadlased vaikimise nõiaringi ja poliitikud kõlvatusse konkurentsi?

Vaikimise nõiaring1 tähistab olukorda, kus valitsev avalik arvamus – sageli paraku ideoloogiliselt ja moraalselt laetud eksiarvamus – sunnib teadlased ja ametnikud fakte, nende seoseid ja loogilisi järeldusi maha vaikima, ausast arutelust loobuma.

Mõnest uurimisküsimusest võidakse üldse hoiduda, sest on juba ette karta, et saadav vastus poliitikuile ja avalikkusele ei meeldi. Ka kõik teadusajakirjad ei pea enam teaduseetikast varasemal moel vankumatult lugu.

Iseenesest olulise ja huvitava uurimisküsimuse püstitamisest ja teadustöö tulemuste ausast avaldamisest ei loobuta sel juhul mitte lihtsalt kriitikahirmust, mugavusest, mõne poliitilise jõu pooldamisest, soovist teadlase mütsi kuritarvitades avalikkust ja poliitilisi otsuseid isikliku huvi või tõekspidamiste järgi kallutada, vaid hirmust kaotada hea maine, seejärel ehk ka töö, sõbrad, meelerahu ja mõnikord elugi.

Teaduse arengut ja tarka valitsemist pärssiva vaikimise nõiaringiga on tegu siis, kui valitsev väärarvamus on moraalselt laetud ja selle kahtluse alla seadja – ka siis, kui tal on faktides ja järeldustes vaieldamatult õigus – tembeldatakse moraalselt hukkamõistetavaks. Halvaks.

Kellekski, kellel ei saa järelikult mitte milleski õigus olla. Kellekski, kellega ei peaks suhtlema, vaid keda peaksid kõik ründama (ja need, kes küllalt julmalt ei ründa, mõistetakse sama raevukalt hukka).

Polariseerumist soodustav sotsiaalmeedia, samuti ajakirjanduseetika ning üldse ajakirjanduse toimimise muutumine võimendab seesugust tõepüüdu karistavat mõju.

Uskumuste polarisatsioon2 ehk moraalselt laetud küsimustes ka faktide eiramine on iseenesest teada nähtus. Aeg-ajalt tasub meenutada kasvõi Stanfordi ülikoolis tehtud katset küsimuses, kas surmanuhtluse veendunud pooldajaid ja vastaseid on võimalik erapooletu teabe, faktide ja loogikaga ümber veenda. Ei olnud! Vastupidi. Tulemused avaldati aastal 1979.

Praeguseks on polariseerumise uurimisele keskendunud teadlasrühmi mitmel pool ja mõistagi on uuemaid töötulemusi. Ent asi on päris kehv, kui ei piirduta erapooletute uurimistulemuste eiramise ja veel kindlama kaevumisega oma kaevikusse, vaid rünnatakse teadlast, teda kui inimest, tema au, elutööd, usku vaba eetilise teaduse võimalikkusesse.

Lisaks võib teadlase valmidust oma teadustöö tulemusi ausalt avaldada pärssida avaldatud vaimutöö tulemuste pahatahtlik muutmine poliitikaks või meelelahutuseks, ka vandenõuteooriate kinnituseks. Sel juhul võetakse teadustööst mõni fakt või järeldus ja laiendatakse see millekski, mil teaduslikku alust ei ole. See miski võib olla näiteks paljude elu ja tervist kahjustav vale.

Võimalik, et enam ei mõisteta lugeda teaduslikku, st erapooletut, täpset ja nüansseeritud tasakaalukat teksti. Aga võib-olla ei taheta.

Mida enam tarku inimesi otsustab vaikida, sest muidu vaigistataks nad häbistamise saatel, seda enam kinnistub vale ja seda vähem on lootust teaduse –ja muide ka kogu kultuuri – arengule. Autoritaarsed riigid ei ole üldiselt teaduses ega kultuurisaavutustes teab mis säravad.

Sõltumatud põhiseaduslikud institutsioonid ja ametnikud on moraalselt laetud küsimustes teadlastega sarnases olukorras.

Nemadki peavad olema erapooletud – üheski küsimuses ei tohi valida poolt! – ja ka kõige teravamas kriisis õigusriiklust kaitsma, arvestama teadustööde tulemustega ja julgema neid riiklike otsuste põhiseaduslikkuse hindamisel arvesse võtta. Ka siis, kui avalik arvamus näib nõudvat põhiseaduse rikkumist, sest hirm või viha on nõnda suur. Ikka loosungi all: midagi tuleb ju teha! Äkki natuke aitab! Teised riigid ju teevad ka!

Omariikluse peamine mõte on teha parimaid otsuseid oma rahva huvides, mitte rumaluse rajal teistel sabas püsida ja õhinal ettegi trügida.

Mulle tundub, et osa teadlasi ja ametnikke on vabas maailmas lasknud end suruda poolt valima, sest erapooletule ekspertiisile pole avaliku arvamuse väljal eriti ruumi. Kas pole nõnda, et meil Eestiski astub otsekui miiniväljale igaüks, kes püüab ideoloogiliselt laetud avalikku arvamust takka kiitmata erapooletult arutada näiteks metsanduse, põlevkivi kasutamise, koroonapiirangute või mittekodanike hääleõiguse üle kohalikel valimistel.

Kõik need on moraalselt laetud teemad, kus nõutakse poolt-vastu loosungit, mitte argumenteeritud teaduspõhist nüansseeritud ja kehtivuse piiridega väidet.

Kui siiski esitada seesugune väide, tõlgendatakse see otsemaid ikkagi poolt-vastu väiteks ja antakse teadlasele või ametnikule moraalne hinnang: hea või halb. Kui toetab avalikkuses kinnistunud väärarvamust, valetab ja rikub ametieetikat, siis hea; kui aga on aus, halb.

Räägid tõtt, saad peksa pealegi, nagu ütleb vanasõna. Ega see ole midagi uut: teadlase tiitlit auga kandvate inimeste suunas on sajandeid tuld ja tõrva süljatud. Mikołaj Kopernik avaldas 1543. aastal Nürnbergis oma peateose "Taevasfääride pöörlemisest", milles näitas, et Päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi.

Heliotsentrilist maailmapilti ei võetud just hõisetega vastu. Martin Luther olevat Kopernikut suisa narriks nimetanud, kelle silmalegi nähtavalt absurdsed seisukohad pühakirja rikuvad.  

Teadlase eetika nõuab seda, et teadlane ütleb, mida teab ja suudab usaldusväärse metoodika toel tõestada. Ükskõik, kas tulemus võimule meeldib või mitte. Faktid, seosed, järeldused. Ütleb, kus on teadmise piirid, kus kahtleb ja jätab võimaluse, et teadus areneb. Kui uusi teadmisi lisandub, siis võib järeldus muutuda.

Kui aga teadlane võtab ideoloogilise positsiooni: peidab oma maailmavaatelise, võimule või rahvale meeldida tahtva sõnumi teaduse rüüsse, on pikas vaates tagajärjeks usaldatavuse kadu. Rumalad riiklikud otsused nagunii.

Ametniku ja kohtuniku eetika nõuab tugeva eelhoiaku, isikliku huvi, sealhulgas hirmu või viha korral otsustamisest taandumist. Mu meelest kehtib sama põhimõte ka teadustöös.

Minu arvates nõuab põhiseadus meilt kõigilt, et toetaksime eetilisi teadlasi ja otsivat ausat, vaba uudishimulikku teadust. Mis saaks muu hulgas olla aluseks sellistele head tulevikku loovatele poliitilistele otsustele, mida nõuab põhiseadus.

Oletagem, et kogu teadustöö, ka see, mida tehakse moraalselt laetud küsimustes, on ka praktikas vaba, eetiline ja ausalt avaldatud. Kas siis oleks loota targemaid riigimehelikke poliitilisi otsuseid? Või on nüüdisaegsed avaliku arvamuse kujundamise nõksud paratamatult tinginud kõlvatu konkurentsi poliitikas, ülevürtsitatud või -magustatud, kasutu ja odava petukauba valijaile?

Eks see ole märgata nii meil kui ka mujal, et valitsused kipuvad eelistama näilisust tegelikkusele ja hetkereitingut riigimehelikkusele. Sest riigimehelikkuse eest karistatakse.

Riigimeheliku poliitiku ülesanne ei ole kriisiolukorras hirmu ja viha võimendada ning pakkuda odavaid, ent pealtnäha vägevaid (valesid) lahendusi. Ta põhiseaduslik ülesanne on seista vankumatult teaduspõhiste, faktidele ja loogikale tuginevate, mitut käiku ette arvestavate otsuste kaitsel.

Kõlvatut konkurentsi poliitikas ei takista õieti miski, kui valijaskond seda ei tee. Ei tee, kui ollakse jagunenud vaenulikesse ja üksteist umbusaldavatesse leeridesse ja kui kodanik on unustanud oma vastutuse valijana.

Kui tarkus ja tasakaalukus õnnestuks tunnetest ettepoole seada, vilistataks mitteriigimehed välja. Odav läikiv kribu-krabu ei läheks kaubaks. Lisaks leivale on vaja ka tsirkust, selge see. Inimeste tundeid ei tohi märkamata jätta ega ammugi alavääristada, ent mure, hirmu ja viha teadlik õhutamine on alatu.  

Kas on lootust, et teadus ja demokraatia parimas põhiseaduse vaimus Eesti parimat tulevikku teenivad? Siia passib Toomas Pauli vastus 2013. aastal Maalehes ilmunud ja Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna pälvinud essees "Aus vale, vale ausus".3 Küsimusele, kas üksikinimene saab jääda ausaks, kui ühiskond on ehitatud valele, vastas ta, et lootust on, šanssi ei ole. Jättes siiski natuke šanssi ka.

Kommentaar põhineb Ülle Madise ettekandel Eesti Teadusagentuuri, riigikogu kultuurikomisjoni, rektorite nõukogu, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia ning haridus- ja teadusministeeriumi korraldatud konverentsil "Teadus kui Eesti arengumootor. IX. Targalt avatud või suletud polariseerunud maailmas".


1 Sks Schweigespirale, ingl spiral of silence theory Elisabeth Noelle-Neumanni 1970-ndatel avaldatud avaliku arvamuse teooria.
2 Charles G. Lord, Lee Ross, Mark R. Lepper. Biased Assimilation and Attitude Polarization: The Effects of Prior Theories on Subsequently Considered Evidence. – Journal of Personality and Social Psychology 1979, Vol. 37, No. 11, 2098–2109.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: