Kaupo Meiel: hingedepäev aitab pideva hirmutamisega toime tulla
Üks nähtus, millega toime tulemisel võiks hingedepäeval süüdatud küünlast abi olla, on katkematu hirmutamine. Mida lähemale me riigikogu valimistele liigume, seda enam meid hirmutatakse, leiab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Hingedeaja kulminatsioon ehk hingedepäev on üks rahulikum hetk halloween'i ameerikaliku tähistamise ning jõulueelse ostumöllu vahepeal. Vanade aegade eeskujul püsib jätkuvalt au sees kena komme süüdata küünal ja panna see aknale mälestamaks neid, kes on meie seast lahkunud, ja lahkunuid, keda sel sügisel mälestada, on Ukrainas toimuva sõja tõttu liigagi palju.
Tänavu on neid hubiseva leegiga küünlaid akendele eelnevatest aastatest rohkem vaja muudelgi põhjustel kui sõda. Kokkuhoidlikumad leibkonnad istuvad pimeduses ja külmas, et elektri- ja küttearve järgmise kuu alguses hinge kinni ei lööks, küünlakene annab valgust ja annab sooja ning sõnumeerib novembrikaamoses hõljuvatele esivanemate hingedele, et polnud teil häda midagi, vaadake, kuidas meie peame kannatama.
Väike soe valgustäpp aitab toime tulla ka aasta kõige hallima ja masendavama ajaga, mil pimeduses varitsevad igasugused kurjad vaimud, luukered, inflatsioon ja 42 aasta pikkuse autojuhistaažiga Tallinna linnavolikogu liige Mart Kallas, kelle kõigiga kohtumine võib hinge seest võtta.
Üks nähtus, millega toime tulemisel võiks hingedepäeval süüdatud küünlast abi olla, on katkematu hirmutamine. Mida lähemale me riigikogu valimistele liigume, seda enam meid hirmutatakse. Üks erakond hirmutab meid teisega ja vastupidi ning kolmas hirmutab kahe esimesega. Ükski tegevus ega tegematajätmine pole enam lihtsalt asi iseeneses, vaid tähendab kas ellujäämist või absoluutset hukku.
Hirmutamist on lausa nii palju, et hirmud peavad järjekorda võtma, et tõeliselt hinge minna. Õhtul magama minnes võtame kokku, mida lõppenud päeval pidime kartma ning mida hakkame kartma järgmisel päeval. Vaevalt jõuab peaminister Kaja Kallas telereklaamis öelda, et Eesti on kindlates kätes, kui sinu kodualevisse jõuab Reformierakonna julgeolekutuur, mis viitab sellele, kui habras meie olukord ikkagi on ja vaimne tasakaal on läinud nii kiiresti, et hing jääb kinni.
Tervise- ja tööminister Peep Peterson ütles ERR-ile, et meil on ühiskonnas väga-väga palju stressoreid ja võiks alustada äkki sellest, et me ise üritame neid stressoreid tagasi tõmmata. Selliste sõnumite kohta on USA eelmine president Donald Trump ütelnud tabavalt, et "kõlab hästi, kuid ei tööta" ("Sounds good, doesn't work"). Aga jah, meil ei jätku hingearste isegi mitte hingearstidele endile, seega peab igaüks ise vaatama, kuidas oma hinge eest hoolt kanda. Mis muud, kui veel üks põhjus küünal süüdata ja aknalauale panna.
Õpetaja Jaan Tammsalu on hingedeaja kohta kirjutanud, et "tänapäeva maailmas me aina kiirustame, ei keskendu ega süvene ja siis oleme puruvaesed – paljude asjade keskel puruvaesed, sest ongi hing seda va kulla- ja hõbedaläikelist puru täis. Aga soojust, südamlikkust ega tänulikkust selle puru sisse lihtsalt ei mahu või see upub sinna ära. Tasub tõepoolest mõelda end õnnelikuks ja nukraks, teha endaga midagi, anda endale aega, anda hingele toitu..."
Seekordsel hingedeajal on eriliselt selgelt tunda, kuidas osal inimestel on hing täis, teistel jällegi tühi ja mõlematel paelaga kaelas. Seetõttu tulebki hinge toita, aga mitte hirmuga, sest see ei vii meid edasi ega tagasi, vaid jätab tuimalt ja hingetult ühele kohale seisma.
Juba meister Yoda teadis, et hirm viib vihani, viha viib vihkamiseni, vihkamine viib kannatamiseni. Järelikult, mida vähem on meil hirmu, seda vähem on meil vihkamist. Praegu on mõlemat liiga palju. Võib-olla aitabki selle vastu ikka seesama hingedepäeva küünal, mis viib valguse pimedusse ja siis näeme, et pimeduses ei varitsegi ei Mart Kallas ega Kaja Kallas, vaid kõige tühjem hirm ja kõikide hirmude summa ehk hirm hirmu enda ees. Rahulikku hingedepäeva ja hingedeaega!
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.