Kui mõelda selle peale, et "Päevatee" saade on selline pärastlõunane, siis mida inimene on pidanud selleks ajaks juba sööma, et tervislikult pärastlõunasse välja vedada?

Alustame kõigepealt sellest, et inimene oleks võinud selleks kellaajaks juba süüa. Üks, mitte peamine, aga üks nendest toitumisega ja söömisega seotud probleemidest on see, et meie päevas puudub regulaarsus ja see on ka see, et me ei söö hommikust, lõunal võib-olla natuke näksime ja vot siis pealelõunast algab see lõputu söömine ja põhikoormus kandub sinna õhtusse. Nii et esimene asi, millele praegu tähelepanu pöörata, on see, et kas ma olen täna söönud. Kas minu tänases päevas on olnud üks selline korralik täisväärtuslik eine? See on juba kõige esimene asi.

Mida siis see täisväärtuslik tähendab? Võib-olla kõige lihtsamalt seletades on see mitte liigselt töödeldud söök. Ehk et kui minu laual on kanapallikesed, frititud toit, liigselt üle praetud, et see võib-olla ei oleks meie igapäevapäevamenüü esmavalik. Mis seal võiks olla? Võiks olla siis needsamad täisteratooted, köögiviljad, puuviljad, kellele sobib, ka piimatooted, kohupiim, kodujuust. Ma tean, kõik ei talu neid tooteid, kuid tänapäeval on ka olemas alternatiivid neile.
Aga et see toiduvalik oleks võimalikult mitmekülgne ja mitte liigselt töödeldud.

Kui ma juba söön regulaarselt, mul on olemas kindlad toidukorrad, siis võiks vaadata võib-olla ka natuke portsjoni suurust. Kas see on vastavuses minu vajadustega ehk et kui palju ma liigun, palju ma toimetan ja kas see kogus, mis ma ära söön ja mitte ainult kogus, vaid ka see energia, mis ma sellest ühest toiduportsjonist saan – kas see on vastavuses sellega, kui palju ma parasjagu olen füüsiliselt aktiivne?

Sellest kõigest sõltub lõppkokkuvõttes ka uni ja me olemegi nii-öelda rattas.

Jah. Me ei saa kunagi söömisest rääkida eraldiseisvalt, sest meie toiduvalikut ja ka käitumist seoses toiduga mõjutavad väga paljud faktorid. Et seda paremini mõista, võime endale mõttes või ka paberile joonistada ühe suure kodaratega ratta, mille keskmes on meie toidulaud ja kodaratena toome sealt välja oma liikumisharjumused, uneharjumused, tervise, üldtervise – kas kõik on korras või on seal mingeid probleeme? Sinna juurde tuleb kindlasti märkida ka vaimne tervis ja stress. Ja kui nüüd need kodarad kõik omavahel ühendada, siis on näha, kas ja miks see ratas logiseb.

Üks väga oluline faktor veel selle ratta juures on keskkond. See on teema, millest me toitumise, tervise ja ülekaaluga seoses väga harva räägime. Mida siis keskkonna all võiks mõelda? Näiteks seda, et meil siin põhjamaal on erinevad aastaajad, meil on pimedus ja märjad teed, vihm, tuisk. Kuid Eestimaal on ka ilusat päikesepaistet ja mõnusat rannailma. Ning jah, meie toiduvalikud sõltuvad sellest, millises aastaajas me parasjagu elame. Aga ilmast veel võib-olla olulisemgi on see keskkond, kuhu ma iga päev satun. Kes on need inimesed, kes mu kõrval on? Kas mu tööandja toetab seda, et ma lähen lõunale ja võtan selle söömispausi, kas mul on üldse kuskile minna lõuna ajal sööma? Kas see keskkond, kus ma elan, toetab näiteks ka liikumist? Näiteks seda, et me võib-olla lähemegi sõpruskonnaga laupäeval ja teeme ühe mõnusa matka, mitte ei istu ainult õllelaua taga. Niisiis on keskkonnamõiste palju-palju laiem, sest elu on näidanud, et need asjad, millele väga palju tähelepanu ei pööra või millele me eriti ei mõtle, mõjutavad meid vaat et kõige tugevamini.

Te mainisite ühe märksõnana pimedust, mis paratamatult novembris iseäranis ootamatult süveneb. Ja mulle tundub, et selle vastu aitab kõige paremini see, kui pista suhu midagi magusat. Kui paheline tegevus selline maiustamine tegelikult on?

Siin tuleb täpsustada, et inimesed maiustavad nii magusa kui ka soolasega ehk et on ka neid, kes parema meelega maiustavad heeringa- või kiluvõileivaga kui kommidega. Kuid tõsi on, kilosid toovad mõlemad, kui liiale minna.

Üks põhjus ka, miks me emotsiooniga või keskkonnaga seonduvalt patustame – nimetame seda siis niimoodi, on see, et pime aeg ju tõepoolest natuke mõjutab ka meie enesetunnet, meie vaimset seisundit. Ja me otsime sellest kommist või kiluvõileivast lohutust.

Minu kogemuse järgi keelumeetod siin väga hästi ei toimi. Ehk et kui ma ütlen, et "ma ei tohi", "ma ei või seda teha" või siis et "homme", "ma just nimelt homme seda enam ei tee" – siis jah, võib-olla paar-kolm päeva me peame nii ennast keelates ja keelitades vastu. Kuid siis libiseb kõik jälle käest ära.

Mida ma siin oskaks soovitada, on see, et sõnastage enda jaoks lubavad reeglid. Kui on tõepoolest tunne, et selles pimedas ajas, kus meeleolu kisub alla ja võib-olla välja nii palju ei saa, siis on hea teha endale ise sellised reeglid, mis aitavad mul paremini toime tulla erinevate keeruliste seisudega. Näiteks, et ma ei söö magusat tühja kõhuga.

Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui ma tunnen vajadust võtta lohutuseks šokolaadi – jõuan töölt koju, pime aeg, vihma sadanud, laps on kukkunud porilompi, ema on jäänud haigeks, kõik on käest ära ja see šokolaaditahvel on ainumas, mis mind aitab – siis enne sellega maiustamist söön ma ära väikse õhtueine ehk midagi sellist, mis on päriselt mu kehale vajalik. Ning alles seejärel luban endale väikest meelehead. Selline järjekord aitab vältida ka liialdusi, sest lohutustoidu puhul süüakse üldjuhul üle ja isegi kui me piirame ennast rangete ettekirjutustega, siis need toimivad mõni aeg, aga mitte pikalt.

Lõppkokkuvõttes kaasneb sellega veel ka süütunne, mis ei aita meid mitte kuidagi selles situatsioonis edasi. Niisiis soovitan pigem selliseid kergelt lubavaid, toetavaid reegleid, kuhu on sisse kirjutatud ka nii-öelda tervist toetav ja keha vajadustele vastav söömine, sest mõõdukas maiustamises ei ole midagi lubamatut.

Kõlab väga optimistlikult ja lohutavalt. Eraldi teema on ravimid, mida ei tohi võtta tühja kõhuga. Mida teie toitumisterapeudina soovitate sel juhul süüa?

Kui ravimit soovitatakse võtta kas toiduga koos või toidukorra järel, siis võikski süüa ühe korraliku eine, näiteks hommikusöögi. Eestlaste toidupäevikuid vaadates näen, et küllalt tavapärane on süüa hommikuti putru ja seda armastavad jätkuvalt nii vanemaealised,  keskealised kui ka nooremad. Korralik toidukord võib-olla ka üks omlett koos võileibadega. Siin ei ole ühtset reeglit, kuid oluline on, et hommikusöök võiks olla korralik ja anda meile päeva alustuseks head energiat, ja muidugi ka naudingut.

Me unustame teinekord ära selle, et toidul on väga oluline naudingut pakkuv nii- öelda komponent. Miks siis mitte seda meeles hoida ja võtta söögikorraks aega ning tehagi toite enda jaoks nii maitselt kui ka välise poolest meeldivaks.

Teil on arsti ja toitumisterapeudina väga laialdane, aastatepikkune kogemus. Milliste teemadega te kõige kauem olete tegelenud?

Kõige kauem olen ma tegelenud ülekaaluteemaga. Kui ma omal ajal alustasin just toitumis- ja biomeditsiini õpinguid Belgias Leuveni ülikoolis, siis keskendusin teadustöö poole pealt inimese rasvumisele ja rasvkoele. Sealt edasi olen ülekaaluteemadega väga erineva nurga alt kokku puutunud. Ehk et kui ma millestki tänaseks natukene tean ja oskan nõustada, siis on see just ülekaal ja sellega kaasuvad haigused, mis on tänases maailmas väga-väga aktuaalsed, alustame kas siis kõrgvererõhutõvest või  diabeedist või ka väga aktuaalseks muutunud rasvmaksahaigusest.

Kõik need teemad jooksevad ülekaaluga kokku. Ja töötades tänaseks juba aastaid ülikooli meestekliinikus, olen väga palju kokku puutunud ka meeste terviseprobleemidega, mis on tingitud ülekaalust. Muu hulgas ka ülekaalu ja viljatusega.

Mu isiklikku huviorbiiti on viimaste aastate jooksu jõudnud ka meie soole mikroflooraga seonduv ja vaikselt püüan teha ka selles vallas uurimistööd, et aru saada, kuidas meie soolestiku mikrofloora võiks meie tervist mõjutada. Areng selles vallas on praegu tohutu kiire ja ka Eestis tehakse sellel alal väga suurepäraseid teadustöid. Me oskame täna veel väga vähe rääkida sellest, kui tohutult mitmekülgne elu meie sees käib ja milline on selle mõju meie isiklikule elule. Kuid see kõik on ääretult põnev.

"Päevatee" on Vikerraadio eetris laupäeviti algusega kell 16.05.