Alar Karis: Euroopa on kolme viimase aastakümnega Eestile lähemale tulnud

Alar Karis
Alar Karis Autor/allikas: Marko Mumm

Euroopa, üldse demokraatlik maailm on kolme viimase aastakümnega Eestile lähemale tulnud, aga idapiir on sama lähedal nagu 31 või 104 aastat tagasi. Ja sama tume, ütles president Alar Karis välisministeeriumi sünnipäeval peetud sõnavõtus.

Eesti Vabariigi välisministeerium on katkestuseta töötanud 104 aastat, olles nii ainus institutsioon, mis kandis ka de facto meie riigi järjepidevust läbi okupatsioonide udu ja suletuse.

Siin on ka osa selgitusest, kuidas sai välisministeerium nii nõtkelt, arukalt ja nutikalt tööle hakata juba poolteist aastat enne Eesti iseseisvuse taastamist. Muidugi, vaja oli ka Lennart Meri hõbevalget silmapiiri ning tema kolleegide, paljude noorte naiste ja meeste usku, lootust ja armastust.

Meie välisteenistusel on olnud muljetavaldav osa – koos riigi ja ühiskonnaga – Eesti suurte eesmärkideni jõudmisel. Ilma kahtluseta on mõjukamad neist Euroopa Liit ja NATO. Euroopa Liit selleks, et saada NATO-sse ja NATO selleks, et julgeolek oleks tagatud. Aga panen siia kõrvale ka euroalasse ja Schengeni viisaruumi jõudmise. Kogu see rahvusvaheline lõimumine garanteerib parimal viisil Eesti rahvuslikke huve.

Minu eelkäija presidendi ametis, kahekordne välisminister ja suursaadik Toomas Hendrik Ilves peab välisteenistuse depolitiseerimist iseseisvuse taastanud Eesti välispoliitika edu oluliseks alustalaks. Sisepoliitika ei jäta välissuhtlust küll riivamata, kuid Eestil õnneks puuduvad poliitiliselt määratud diplomaadid. Välisministeeriumi peamajas on ainult üks poliitiline figuur – välisminister.

Üldiselt on välisministeerium suutnud enam-vähem toime tulla kõigi varsti ligi 20 ministriga. Samuti on välisministeerium saanud alati hakkama presidendiga, kes põhiseaduse järgi esindab Eestit rahvusvahelises suhtlemises, kooskõlastades oma välispoliitilist tegevust valitsusega. Valitsusega tähendab selles kontekstis välisministeeriumiga. See tähendab, et me teame vastastikku teineteise samme ette.

Minul on põhjust välisministeeriumit senise ja tulevase koostöö eest vaid tänada. Siiski, riivamisi, aga riivamata julgen anda ühe soovituse. Nimelt, mõelge riigipea välissõitude eel mitte ainult sellele, kuidas serveerida ühe lähetusega kogu rahvusvahelise suhtlemise menüü, mis on tähtsana teie laual, vaid leiame koos just need kaks-kolm teemat või küsimust, mida seal võõrsil saaks tõesti edendada.

Tõstame ambitsiooni. Küsimus on selge: mida me tahame maailmalt saada ja maailmale anda? Meil on üks Eesti. Me kõik töötame koos selle ühe Eesti eest.

Tulen veel korraks apoliitilise välisteenistuse juurde. President Ilves sõnastas 21 aastat tagasi, siis veel välisministrina, hea riigiteenistuja olemuse. Ametnik peab olema andekas ja andunud; ta peab olema inimene, kes mujal teeniks rohkem, aga kes siiski eelistab riiki teenida, sest see on põnevam, loovam ja õilsam, sest raha teenida võib iga loll, riiki teenida saavad ainult kõige paremad.

Seda me diplomaatidelt, kõigilt riigiteenistujatelt ootamegi. Aga nii öeldes ei kutsu ma peamaja hoidma kinni suletusest. Vastupidi. Näiteks Matti Maasikas, Kaja Tael, Kaimo Kuusk või Sven Sakkov, kellega mul on olnud tõesti huvitavaid kohtumisi, tulid välisteenistusse nii-öelda kõrvalt ja väga hea, et tulid. Samuti on väga hea, et tagasi tulid Jonatan Vseviov või Kristjan Prikk.

Suletus nagu ka kriitika puudumine või ebapädev kriitika juhib meid eksimatuse tundeni, mis pole eriti edasiviiv.

Euroopa, üldse demokraatlik maailm on kolme viimase aastakümnega Eestile lähemale tulnud, aga idapiir on sama lähedal nagu 31 või 104 aastat tagasi. Ja sama tume.

Usun, et me kõik mõtleme sellele. Praegu teeme seda iga päev. Venemaa täiemahuline sõjaline agressioon Ukrainas on Eesti esimene suur väljakutse pärast Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist.

Lääs ei suutnud sõda ära hoida, aga ma ei arva, et sellest peaksime järeldama nagu diplomaadid ebaõnnestunuks. Putini soov sõtta minna oli tugevam kui teiste katsed sõda vältida.

Millised on senise julgeolekupildi kokkuvarisemise järel Eesti eesmärgid ja huvid? Välisministeerium aitab neid sõnastada ja ellu viia.

Matti Maasikas võrdles kord Eesti asukohta Tolkieni "Kääbiku" Viimase Lahke Majaga, mis asub süngete Udumägede jalamil ja kus saab tegelikult täitsa mõnusalt ära elada, kui ettevaatusabinõud on kasutusele võetud.

Siin ongi välisministeeriumi – peamaja ja saatkondade – roll. Et ettevaatusabinõud oleks kasutusele võetud. Et meil oleks nii palju relvadega sõpru, kui vähegi võimalik. Et üleüldse, me leiaksime sõpru lähedalt ja kaugelt, ka sealt, kus esimesel pilgul ei tea ehk arvatagi. Ja mis oluline, sõpru peab oskama hoida. Sest, Eesti Viimasesse Lahkesse Majja pannud diplomaadil on õigus: väikesed saavad suureks sõprade ja liitlaste abil, koos nendega; seda tuleb alati meeles pidada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: