Tõnis Saarts: Keskerakonnast sõltub liberaalse demokraatia tulevik

Foto: ERR/Anneli Milistver

Kui Keskerakond püsib arvestatava tsentrijõuna, siis hoiab see ära kaheparteisüsteemi tekke ja polariseerumise süvenemise. Koondades jätkuvalt enda taha vene valijaid rikub Keskerakond ära EKRE võimaluse tõusta konkurentsitult suurimaks parteiks Eestis, arutleb Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Sellest, kuidas läheb langustrendi sattunud Keskerakonnal, hakkavad sõltuma liberaalse demokraatia tulevikuväljavaated Eestis. Kui partei peaks oma vene valijad kaotama EKRE-le, avaneb Helmetel juba ülejärgmistel valimistel realistlik võimalus püüda parlamendienamusele lähedast esindatust. Teisisõnu, tuues kokku nii rahulolematud vene kui ka eesti valijad, saavutavad Helmed toetuslae, millega ei suuda enam konkureerida ükski teine partei.

Isegi siis, kui see stsenaarium ei realiseeru, võib oma valijate kadumise pärast mures Keskerakond lõpuks ikkagi oma meelsust muuta ning vaikides alla kirjutada EKRE euroskeptilisele ja mitteliberaalsele demokraatiaprojektile, liitudes valimiste järel Martin Helme juhitud koalitsioonivalitsusega.

Vaadates, kuidas on seni toimunud demokraatia murenemine Ida-Euroopas, Poolas ja Ungaris, siis on see jälginud ühte teatud mustrit.

Esiteks toimub poliitilise ja ühiskondliku polariseerumise süvenemine. See ongi juba Eestis aset leidnud, vaadakem millist kõnepruuki EKRE ja Reformierakond teineteise suhtes tarvitavad.

Teiseks liigutakse kaheparteisüsteemi poole, kus suure liberaalse partei ja konservatiivse partei vahele jäävad mõõdukamad tsentriparteid kaotavad tasapisi toetust, kuni kaovad areenilt sootuks. Ka selle trendi kontuurid on juba näha: sotsiaaldemokraadid ja Isamaa võitlevad jätkuvalt valmiskünnisega ning Keskerakonna toetusel on nokk allapoole.

Kolmandaks, mitteliberaalset tiiba esindaval suurparteil õnnestub enda taha koondada piisavalt suur valijate kooslus, milles on esindatud väga erinevad ühiskonnagrupid, et siis noppida enamus parlamendis. Eesti variandis tähendaks see seda, et EKRE koondab enda taha nii praeguse demokraatiamudeli toimimisega rahulolematud eestikeelsed valijad kui ka lisaks suurema osa eestivenelastest.

Venekeelsete puhul on ju teada, et nad on võrreldes eestlastega keskmiselt veelgi konservatiivsemate väärtustega, euro- ja lääneskeptilisemad ning kõvakäelisi juhte imetlevamad. Ühesõnaga, nad oleksid ideaalsed EKRE valijad. Liberaalse tiiva õnneks on Keskerakond neid seni suutnud enda taga kinni hoida.

Demokraatia allakäigu neljandat etappi tähistab olukord, kus antiliberaalsete vaadetega suurpartei võidabki lõpuks valimistel parlamendienamuse või küünib sellele väga lähedale. Liberaalne tiib saab lüüa ja sattub aastaid kestvasse sisekriisi, andes nii uuele võimuparteile suuresti vabad käed murendamaks võimude lahusust, ründamaks meediavabadust, piiramaks vähemuste õigusi ja hirmutamaks liberaalsemat osa kodanikuühiskonnast.

Siinkohal pole raske näha, milline roll on sellise stsenaariumi ärahoidmisel Keskerakonnal: püsides arvestatava tsentrijõuna, hoiab ta ära kaheparteisüsteemi tekke ja polariseerumise süvenemise; koondades jätkuvalt enda taha vene valijaid rikub ta ära EKRE võimaluse tõusta konkurentsitult suurimaks parteiks Eestis. 

Liberaalse demokraatia suhtes kriitiliselt meelestatud EKRE ei pea võimule tulekuks siiski võitma riigikogus enamust. Aitab ka koalitsioonivalitsusest Keskerakonna ja Isamaaga Martin Helme juhtimisel. Sellest tuleneb Keskerakonna teine võtmeroll liberaalse demokraatia kaitsmisel. Küsimus on, kuidas hakkab keskpartei käituma EKRE valitsuses: kas jääb kindlaks oma varasematele liberaalsetele põhimõtetele või kirjutab vaikimisi alla Helmete antiliberaalsele ja euroskeptilisele agendale? Me paraku ei tea, kuidas oma populaarsuse pärast tõsiselt mures olev tsentripartei tegelikult sellises olukorras käituma hakkab.

Teades oma valijate tegelikku meelsust, kas Jüri Ratasel või Yana Toomil jätkub ikkagi piisavalt selgroogu astumaks vähemuste kaitseks välja, kui EKRE asub ründama seksuaalvähemusi ja Ukraina sõjapõgenikke? Kus on ikkagi garantiid, et kui Helmed panevad taas täistuuridel keerlema oma euroskeptilise plaadi, ei hakka keskerakondlased meelde tuletama, et nemadki olid Euroopa Liiduga liitumise osas omal ajal kahtleval seisukohal?

Kas Keskerakond astub söakalt välja meediavabaduse kaitseks, kui EKRE üritab enda kontrollile allutada ERR-i? Või meenutatakse hoopis, et Edgar Savisaare päevil olid nemadki mures Eesti meedia liialt liberaalse kallaku pärast? Neile ja teistelegi küsimustele me tegelikult veel vastust ei tea…

Paljudele võib tunduda, et ma tähtsustan ühe erakonna rolli liialt üle või isegi fetišeerin seda. Ometi võime küsida: milline teine erakond võiks tulla Keskerakonna asemele, olles liberaalse tiiva peamine tsentrijõud ja sidudes samal ajal endaga vene valijaid? Kas Eesti 200 või sotsid on selle ülesande kõrgusel? Kui vastus on eitav, siis paistab, et keskparteist hakkab liberaalse demokraatia ellujäämine Eestis sõltuma palju enam, kui me seda praegu ehk tunnistada sooviksime. 


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: