Lõppev nädal tõi kõigilt erakondade toetust mõõtvatelt küsitlusfirmadelt kinnituse, et Eesti poliitika ühe vana tegija, Keskerakonna olukord on täbar. Olgu toetuseks 12 või 14 protsenti, on tegu ajaloolise madalseisuga, valimistsükli algusest on kaotatud pool toetajaskonnast ja põhiosa neist viimase aasta jooksul.

Langusel on kalduvus ennast taastoota ja kuidas ka erakonna sõnumimeistrid ei pingutaks, praeguseks ei ole näha ühtki märki, mis võiks erakonna populaarsuse jälle tõusuteele pöörata. Valimispäeval võib allakäigu jätkumisel olla kaks tulemust, mis mõlemad viivad erakonna hääbumisele, üks aeglasemalt, teine järsu pauguga.

Nii seisab Keskerakond lausa putinliku küsimuse ees: kas Eestil ilma Keskerakonnata on üldse mõtet. Aga kõik need, kes Keskerakonnast sama suures vaimustuses ei ole nagu erakonnajuhid ise, esitavad sama küsimuse teises sõnastuses: mis mõtet on Keskerakonnal? Milline tegevusväli või ideoloogia jääks Eestis katteta, kui Keskerakonda tema praegusel kujul ei oleks? Ei jääkski, iga Eesti erakond tegeleb ju kõigega.

Suurim hoop erakonnale tuli välismaalt. Venemaa sõda Ukraina hävitamiseks paljastas täielikult erakonna senise kahepalgelisuse, mis oli küll konkurentidele ammu teada ja millele varasemate valimiste eel on ka osutatud, kuid mis seni ei olnud tulemusele suurt mõju avaldanud.

Erakonna kaks vastandlikku valijarühma olid sõjani mõlemad justkui ühest silmast pimedad ja teineteist ei näinud. Aga sõda avas silmad ning nii erakonna eesti- kui ka venekeelne valijarühm mõistsid, et Keskerakond ei esinda neid piisavalt. Ühtedele jäi väheks patriootilisusest, teistele venemeelsusest.

Teiseks rõhub erakonda Edgar Savisaare taak. Kuigi endise esimehe areenilt lahkumisest on möödas juba kuus aastat, lõppes tema rahalise pärandiga tegelemine alles tänavu. Veelgi vaevarikkam on olnud püüd vabaneda korruptsioonierakonna mainest. See silt on nii kõvasti erakonna külge kleepunud, et siin ei aita ükski tantsutuur.

Peamiselt lisavad liimi küll omad, kes ülima regulaarsusega suudavad avalikkust mõne uue sulitembuga üllatada ja nii tekitada aeglaste õiguskaitseorganite menetluse abil pidevat negatiivset uudistevoogu. Konkurendid ei peagi eriti pingutama, kuigi küllap neil on oma laskemoon valmis pandud juhuks, kui Keskerakond peaks jälle välja tulema jutuga, et on uuenenud, puhastunud ning vähemasti rahaasjad korda saanud.

Korras ei ole seal midagi, raha lihtsalt ei ole ja ei ole ka tõenäoline, et tuleb, sest viimase suurvõla kustutamiseks pitsitati kevadel juba kõigilt munitsipaalsüsteemis tulusa ametikoha saanud liikmetelt viimane välja ning ühtki lahke käega pankurit pole erakonna toetuseks samuti silmapiiril.

Selle tagajärg on, et kui Keskerakond ka püüaks uute laenude toel mingit kampaaniat teha, siis suudavad teised, suurema valimiskassaga erakonnad nende plakatid igal pool mitmekordselt üle kleepida.

Kampaaniaks peaksid ka sõnumid olema. Traditsiooniliselt on Keskerakond lubanud tasuta asju ning hoobelnud oma tegususega. Ikka et "Teised ainult lubasid!" ja "Tehtud!" Aga nüüd jagavad tasuta asju kõik ja silma paistmiseks peaks minimaalselt lubama, et hakatakse elektritarbimise eest peale maksma või tasuta viina ja bensiini jagama. Ka tehtu rubriigis ei ole midagi, mida Keskerakond saaks enda nimele kirjutada. Kõik ju tõstavad palku ja pensione, tugevdavad riigikaitset ja hoolitsevad vähemuste eest.

Pealegi näib, et kunagised head partnerid nn suure vastasseisu lavastamisel on juba otsustanud Keskerakonna mängust välja arvata. Reformierakond tahab seekord mõõgad ristata hoopis EKRE-ga, see on lõbusam ja kindlam. Keskerakond on seega kuulutatud tühiseks väikevennaks, kelle saatus on teiste käes ka juhul, kui erakond valimistel parlamendis kümmekond kohta saaks.

Valimisteni jäänud nelja kuu jooksul ei ole võimalik Keskerakonna nägu värskendada ka juhul, kui sellega kohe pihta hakata. Hilja juba. Esiteks peaks selleks ametist tagasi astuma erakonna esimees, kes aga erakonna juhtimise asemel on pühendunud meelelahutustööstuse toitmisele, röövides nii viimasegi tähelepanu erakonna poliitikalt, kui midagi sellist üldse eksisteerib.

Vähemalt pooltele Keskerakonna fraktsiooni liikmetele riigikogus peaks praeguseks selge olema, et hiljemalt kevadel tuleb hakata muud tööd otsima, mistõttu ei ole neil ka erilist motivatsiooni erakonna edu nimel pingutada ja isiklikke kulusid kanda. Nn uute ja värskete nägude ülestöötamiseks on samuti liiga hilja. Kes need üldse oleksid?

Kehva valimistulemuse kiireim tagajärg on, et valimisööl paneb erakonna esimees ameti maha ja juhatus laguneb. Aga kes oleks valmis varemete vahele midagi uut ehitama? Ja kellel neist, kel valimistel hästi või talutavalt läheb, oleks suuremeelsust teovõimetut väikeerakonda valitsuskoalitsiooni võtta? 6-12 mandaati riigikogus tähendaks erakonna pikka agooniat, aeglast surma.

Parem ja küllap poolele erakonnale meelepärasem variant oleks see, kui Keskerakond valimiskünnist ei ületakski. Sel juhul saaks erakonna elujõulisem venekeelne osa ennast ausalt oma etnilise rühma esindajaks kuulutada ja poliitikas puhtalt lehelt jätkata.

Igal juhul paistab, et Jüri Ratase viimane tööpäev Eesti poliitikas ja pidulik ärasaatmine sellelt areenilt toimub 5. märtsil. Kas ta läheb koos erakonnaga või ilma, ei ole enam tema valida. Ja kuhu? Ei tea. Igatahes ei ole Eesti riigil ega järgmisel valitsusel vähimatki kohustust läbikukkujale järgmist ametikohta otsida ega pakkuda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.