Laskemoon on sõja suurim kuluartikkel. Eesti ise laskemoona ei tooda. Taasiseseisvunud Eesti esimene taasasutatud riigikaitseorganisatsioon oli Kaitseliit ja 1990. aastal hankisid selle liikmed nii relvi kui ka laskemoona sealt, kust said. Siseministeeriumil oli väike hulk tulirelvi, Nõukogude Liidu sõjavägi oli veel kohal.

"Kui mina olin ohvitseride kursustel Tallinnas Erika tänaval, siis igal nädalalõpul, kui ma tagasi Pärnusse läksin, ostsin siit vorme, lõhkeainet, granaate. Müüjad olid – vähemalt üks on täna väga tuntud poliitik. Ma ei tea, kust nad said, pole küsinud ka, aga need olid rohelised Vene sõjaväelaste töövormid," meenutas Pärnu Kaitseliidu asutaja, hilisem Kalevi pataljoni ülem ja kaitseväe planeerija Hannes Toomsalu.

Ka hiljem, kui loodi juba kaitseväe pataljonid, polnud laskemoona palju ega olnud ka selle hoidmiseks pahatihti eritingimusi.

"Kui ma nüüd hästi mäletan, siis oli mul ühes relvalaos lausa terve ruum täis tankitõrjemiine. Mis iseenesest oli oht, kuna see oli liiga lähedal kasarmutele ja staabile. Oleks seal midagi detoneerunud, oleks olnud plats puhas," ütles Toomsalu.

Iisraeli relvahange tõi Eestisse esimesed ametlikud relvasaadetised 1993. aastal. Paar aastat hiljem algasid esimesed välismissioonid. Laskemoona kogused olid ka siis veel väikesed.

Arengukavade järgi laskemoona hankimine sai alguse alles veidi rohkem kui kümme aastat tagasi. Kõige kaugemalt saabub praegu laskemoon meile Brasiiliast ja USA-st. Peaaegu kõik Euroopa tootjad on esindatud.

"Põhimõtteliselt on põhilised Euroopa tootjad ehk Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, Suurbritannia, ka Bulgaaria, Soome, Rootsi, Austria, Saksamaa," loetles riigi kaitseinvesteeringute keskuse relvastuse kategooriajuht Ramil Lipp.

Laskemoona hankimine sõja ajal on keerulisem. Ukraina neelab laskemoona ja tootvate riikide enda sõjaväed täiendavad varusid.

"Meil on mitu raamlepingupartnerit ja me saame tänu sellele paremat hinda ja paremat tarneaega kui võib-olla need riigid, kellel on kaliibri lõikes ainult üks tarnija," ütles Lipp.

Padrunitehas tasub end ära, kui tootmine on massiline, pidev ja turg suur. Laskemoona kompoonendid peavad olema ette valmis tellitud ja tehas seista ei saa. Padrunite tootmist Eestis on kaitsevägi arutanud. Viimati mõeldi sellele siis, kui Eesti sõdurid olid missioonil Afganistanis.

"Ega ka tollel ajal küsimus ei olnud ainult Eesti kontingendi varustamises, vaid siin oli ka kahe meie suurliitlase varustamisega tegemist. Ja kõigi kolme kontingendi vajadused kokku pannes see andis tehasele võimaluse väga pikal perioodil töötada kolmes vahetuses," selgitas Eesti Kaitsetööstuse Liidu tegevjuht Tarmo Ränisoo.

Soomes Vihtavuoris on lähim padrunitehas. Soome investeerib 33 miljonit eurot uue tehase ehitamiseks. Soomel on Euroopa kõige suurem sõjaaja maavägi. Soomes kehtib põhimõte, et võtmetähtsusega tööstusvõimekused peavad endal olema. Lisaks sellele teeb Soome kaitsekoostööd Rootsiga.

"Soome ja Rootsi oma laskemoonahangetes on sõlminud strateegilise partnerluse oma riigi laskemoonatootjaga. Ühest küljest see annab neile eelise, et nende oma tootja on põhitarnija neile. Teisest küljest võib-olla ka tekitab olukorra, kus nad võivad maksta sellesama moona eest kõrgemat hinda kui turul ülejäänud pakkujad pakuksid," kommenteeris Ramil Lipp.

Eestis võiks olla lõhkeainetootmine. Ka siin jääb koduturg väikeseks. Koostööd tuleks teha vähemalt Balti riikidega.

"Ma tean, et siin on projekt ühe Eesti kaitsetööstusettevõtte huvides luua Eestisse oma lõhkeainetehas. Eks me siis vaatame, kuidas see protsess millise ajaga ja millise tulemuseni jõuab," ütles Tarmo Ränisoo.

Kui laskemoona riigis ei toodeta, peab selle varumist kaugele ette planeerima. Ukraina kogemus näitab, et laskemoonaga varustamine võib toimuda ka ookeani tagant. Seni pole teada suurte saadetiste hävitamisest vastase jõudude poolt. Vajaliku moona tarneahelate, nende kaitse ja varude hajutamise läbimõtlemine tundub olevat Ukrainas õnnestunud.