Politico: Euroopa kaitsetööstus ei suuda nõudluse kasvuga kaasas käia

Kuigi erinevad Euroopa riigid on miljardite eurode eest tellinud uut sõjatehnikat ei suuda Euroopa kaitsetööstuse ettevõtted piisavalt kiiresti vajalikus mahus vastata kasvanud nõudlusele.
Erinevad Euroopa riigid on alates veebruarist lubanud kulutada rohkem kui 230 miljardit eurot oma kaitsejõudude moderniseerimisele.
Tohutu rahasüst ei tulene ainult Venemaa kallaletungist Ukrainale, hindab Politico. Mitmed suuremad Euroopa riigid tahavad edaspidi enda kaitsmisel sõltuda vähem Ameerika Ühendriikide relvajõududest ning USA kaitsetööstusest.
Hiljutine Venemaa otsus mobiliseerida osa elanikkonnast relvajõududesse, Putini tuumaähvardused ning eeldatav Nord Stream gaasitorude pihta sihitud Vene sabotaaž on ohutunnet ainult suurendanud.
Euroopa Liidu kaitsetööstuse agentuuri (European Defense Agency - EDA) juhi Jirí Šedivý sõnul soovitavad Euroopal oma kaitsetööstust välja arendada ka USA kolleegid, kuna võib tulla hetk mil USA on sõjaliselt hõivatud mõnes muus maailma regioonis ning ei saa samal ajal Euroopat aidata.
Kuigi Euroopa kaitsetööstuse ettevõtted on tootmismahte suurendanud on mitmed kaitsevaldkonna tellimused suundunud siiski Ameerika Ühendriikide ning Lõuna-Korea ettevõtetele.
Näiteks Rootsi ettevõte Saab investeeris sadu miljoneid, et ettevõte suudaks nõudluse kasvuga kaasas käia. Saab toodab ka tankitõrjesüsteeme NLAW, mis on osutunud Vene-Ukraina sõjas Ukraina vägede jaoks otsustavaks.
Euroopa kaitsetööstuse häda on sarnane teiste Euroopa Liidu väljakutsetega – edu sõltub 27 liikmesriigi huvide ühildamisest, mis pole alati tagatud.
Stockholmi rahu-uuringute instituudi (SIPRI) analüütiku Lucie Béraud-Sudreau sõnul andis kaitsekulude kasvule tõuke juba Venemaa otsus annekteerida Krimmi poolsaar 2014. aastal.
Üleilmselt on eri riikide kaitsekulud kokku ületanud kahe triljoni dollari piiri.
Peale Venemaa otsust tungida veebruaris mitmest suunast kallale Ukrainale on Euroopa riikide kaitsekulud drastiliselt tõusnud.
Eri riigid püüavad oma relvajõududele saada paremaid kommunikatsioonivahendeid, parandada üksuste mobiilsust ning uuendada luureks vajalikke vahendeid.
Samal ajal on Euroopa riikidel erinevad vajadused maa-, mere- ja õhuväe ning küberkaitse võimekuste arendamise osas.
Tšehhi suurima kaitsevaldkonna ettevõtte Czechoslovak Group (CSG) finantsjuhi David Chouri hinnangul on Euroopa kaitsetööstus harjunud rahu ajal aeglaselt tootma keerulist relvastust väikestes kogustes.
Kuna julgeolekuolukord on muutunud, siis Chouri sõnul on kaitsetööstusse vaja miljardeid täiendavateks investeeringuteks.
Kõige tugevamalt on Euroopa kaitsetööstuse arendamist toetanud Prantsusmaa, nimetades seda tihti Euroopa "strateegiliseks autonoomiaks".
See üleskutse pole ainult Euroopa kaitsetööstuse arendamiseks laiemalt, vaid on kasulik konkreetselt ka Prantsuse kaitsevaldkonna ettevõtetele, hindas rahvusvahelise strateegiauuringute hankeanalüütik Tom Waldyn Politicole.
Lisaks sõltuvad kaitsevaldkonna tehingud ka üsna selgelt geopoliitikast ning riikide kahepoolsetest suhetest. Näiteks müüs Prantsusmaa algselt Austraaliale planeeritud kolm allveelaeva Kreekale viie miljardi euro eest.
Samas Poola otsustas uued tankid osta Lõuna-Koreast 14,4 miljardi euro eest.
Poola valitsus vihjas, et Lõuna-Koreaga tehti tehing, kuna Saksamaa ei suutnud "tankivahetuse" (Ringtausch) skeemi raames tagada Poolale piisavalt kiiresti piisavalt palju uusi tanke.
Poola nagu ka mitmed teised Ida-Euroopa riigid saatsid Ukrainale suures koguses enda Nõukogude päritolu sõjatehnikat. Saksamaa lubas nendele riikidele saata asenduseks enda moodsamat tehnikat, kuid kokkulepped on sündinud vaevaliselt ja aeglaselt.
Euroopa Liidu perspektiivist tuleb kaitsevaldkonna investeeringuid hoida Euroopas ka selleks, et vähendada sõltuvust Hiinast ja teistest autokraatlikest riikidest.
Nii Euroopa Liit kui ka kaitseallianss NATO peavad Hiinat rivaaliks, kes püüab õõnestada rahvusvahelist reeglitepõhist maailmakorda.
Münchenis paiknev mõttekoda Ifo Institute hindas, et üle poole Saksa tööstuse sisenditest pärinevad Hiinast.
Euroopa ettevõtete käes on ka ainult kümnendik üleilmsest mikrokiibi turust.
Euroopa Liit on võtnud sihiks enda turuosa kahekordistamise, kuid mikrokiibitootjate sõnul on väljalubatud summad selleks ebapiisavad.
Toimetaja: Allan Aksiim
Allikas: Politico