Energiaturul on seljataga tarbija poolt vaadates hullumeelne aasta, aga teil tootjana peaks iseenesest oleme suu kõrvuni – võib vist öelda, et jõulud algasid varem, aga kaua nad kestavad?

Kui sain kutse siia saatesse, mõtlesin need teemad läbi ja sain kaks ja pool asja mille üle rõõmustada ja kaks ja pool muret. Rõõmude kohapealt – loomulikult on hea meel, et meie toode on nõutud kaup maailmaturgudel ja ausalt öeldes ei näe lähimal kümnendil, et see nõudlus turul kaoks.

Teine asi, mis meid rõõmustab on põlevkiviõli taas leidmine Eesti kaugküttes Vene gaasi asendajana. See, et eesti suudab ise toota kütust, millega põhimõtteliselt suudaks kogu Eesti ära kütta juhul kui selline otsus peaks vastu võetama – ma arvan, et see on seni olnud äärmiselt alahinnatud.

Pool rõõmu on see, et kuna oleme energiakandjate tootja, siis energiahinnad on üleval. Aga miks ta on pool – ma olen seitse aastat VKG-s töötanud ja selle aja jooksul on kaks korda nafta Brent kukkunud 80 dollarilt kukkunud 20 peale ühe kuu sees. Kuidas iganes töötame, kuklas kummitab, et see võib igal ajahetkel muutuda. Niipea kui maailma majandus aeglustub, nii ka nafta hind kivina kukub. Meie töö käib iga hetk selle nimel, et meie omahind oleks konkurentsivõimeline.

Kui möödunud aastal kasvas kasum varasemaga võrreldes viis korda – 10 miljonilt 50 miljonini, siis kui suur kasv võiks sel aastal tulla?

Ei oska hetkel veel öelda, lööme need numbrid kokku aasta lõpus. Me põhiliselt vaatame tonne, mida toodame ja kulusid, et suudaksime neid mõistlike kuludega toota. Sel aastal meil tuleb tonne vähem, sest nii halb kui see ka ei ole, siis meie üks põlevkivitehas oli viis kuud kapitaalremondis, mida planeerisime kaks aastat ette. Üsna kehv ajastus. Aga kui oled seda kaks aastat ette planeerinud, siis see on viimase viie aasta madalaim tulemus enam-vähem. Aga hea uudis on, et saime tehase tööle novembri keskel, viis päeva enne kui planeeritud. Loodame, et järgmine aasta tuleb mahulises mõttes hea aasta.

Aga üle 50 miljoni kasum ikka tuleb?

Ma usun küll, et tuleb.

Oleg Ossinovski andis sügisel värvika intervjuu, kus ütles, et temal on häbi energiakriisis teenitud raha vastu võtta. Kas teid vaevab samasugune piin?

Kindlasti ei vaeva, Oleg Ossinovski rääkis taastuvenergia tootjatest, kes saavad taastuvenergiatoetusi veel lisaks.

Ma täna ka lugesin lehest, et taastuvenergia tasu tõuseb 10 protsenti ja seetõttu, et elektritarbimine vähenes viis protesti. Minu arust on see täiesti absurdne ja pöörane olukord. Tegemist on ilmselgelt ülekompenseerimisega ja minule pähe ei mahu, miks on see olukord võimalik.

Omal ajal sai võetud vastu tulus seadus taastuvenergia tootmiseks.

Euroopa Liidus on ka seadus, et ülekompenseerimine on seaduse vastane. Keegi peab siin andma sellele hinnangu.

Kas teil on järgmise aasta õli ette ära müüdud, on see välismaale müüdud, kui palju sellest koduturule on jäetud?

Koduturule meil jääb täpselt nii palju kui koduturg vajab. Selle aasta müügid olid suures mahus ette tehtud, kui tekkis vajadus järsult suurendada Eesti koduturu müügimahtu, oli küsimus, kas toodet jätkub. Nüüd teame, et jätkub. Uue aasta lepingud olid vabad ehk oleme reserveerinud toodet oluliselt rohkem. Kui varem müüsime umbes 20 000 tonni Eesti koduturule, siis sel küttehooajal circa 70 000 tonni, millega arvestame.

Kui paljud katlamajad kaugkütteõliga sel talvel toasooja teevad? On teil mingi kaart joonistatud kontori seinale või oskate numbriliselt öelda?

Arvuliselt seda peast ei ütle, aga kaart on kontori seinal ja see on nuppe täis. Tallinn kütab, Utilitas kütab põlevkiviõliga, asendades tipukoormustel Vene gaasi. Eks see tarbimine sõltubki sellest kui külm talv tuleb. Valdavalt on Eestis kaugküte puiduhakke või biomassi pealt ja just tipukoormusteks kasutatakse gaasi.

Küll aga meil on üsna palju ärikliente. Nende arv pole nii palju kasvanud, selleks peab olema tehniline valmisolek, küll aga on kasvanud mahud. Paras logistiline peavalu, aga püüame hakkama saada.

Kui ennustatavad energiaturul toimuvad arengud on, olukorras kus Venemaa sõdib Ukrainaga, Hiinas toimuvad meeleavaldused ja ühiskonnaelu on pandud pausile, Euroopa nuputab, kuidas fossiilsete kütuste sõltuvusest vabaneda?

Täiesti ennustamatu on kõik. Selles mõttes ei ole midagi erinevat, naftaturgu on üldse väga raske ennustada. Ainus, mida saab ennustada – kui maailma majandus jaheneb, siis ka nõudlus fossiilse kütuse järgi langeb ja üldjuhul langeb ka hind. Täna näiteks räägitakse täiendavatest piirangutest Vene kütuse tarbimisele ja nafta hind langeb. Ei ole tegelikult loogikat.

Ausalt öeldes tegime juba mõnda aega tagasi otsuse igasuguse kütuse tulevikutehingutega, et mis iganes otsuse sa teed, on see spekulatiivne.  

Meie ärimudel on natuke teistsugune, me toodame maailmaturul commodityt ehk nii-öelda kaupa, millel on ühesugused tunnused, paljud seda toodavad ja sa oled konkurentsis siis, kui tootmise omahind on madal. Sa ei suuda seda ette näha, meie tegeleme kogu aeg oma tootmise, kuludega, et see oleks maksimaalselt efektiivne ja turg annab selle, mis ta annab.

See, et Vene naftale ja gaasile tahetakse hinnalage kehtestada, võiks panna teile potentsiaalselt silma särama?

Jah ja ei. Me saame tagasilööke ka. Kui rääkisin kahest ja poolest murest, siis poolik mure ongi see, et nafta hind tervikuna sõltub maailmamajanduse tervisest. Maailmamajandus ei suuda kõrgeid energiahindasid kaua taluda ja ükskord see korrektsioon toimub.

Mis meid mõjutab kasvava murena – igasuguseid embargosid on kritiseeritud, kas see töötab või ei tööta, Venemaalt ikkagi naftat välja liigub – küll aga on selge, et ta ei liigu enam Läänemere kaudu. Läänemerel on jäänud oluliselt vähemaks laevasid ja mida meie näeme on see, et kui meie toote hind maailmaturul kõigub nii nagu see kõigub, siis meie toote transpordi hind on oluliselt kasvanud. Ehk see raha mis meile järgmisel aastal kätte jääb on oluliselt väiksem. Tegelikult me ei tea veel kui suur mure see on, näeme, et see on alles algus.

Kas see potentsiaalselt väga suur mure, mida Euroopa Komisjon serveeris mõni kuu tagasi, et energiaettevõtete liigkasumid tuleks maksustada, on nüüd lõplikult maha maetud või võib VKG-d ähvardada veel kopsakas annetus riigikassasse?

Eesti valitsuse seisukoht on olnud meile selge ja arusaadav. Kui omal ajal 2016. aastal oli naftakriis, siis tehti põlevkivi ressursitasu süsteem ümber ja pandi sõltuma nafta hinnast. Ehk kui nafta hind langeb, siis tasu langeb ja kui nafta hind tõuseb, siis tasu tõuseb. Toona kritiseeriti valitsust, aga täna toob see valitsusele olulist tulu lisa. Kui tol ajal maksis ettevõte ressursitasu 1,5 eurot tonni põlevkivi kohta, siis täna maksab kuus. Me maksime 22 kuni 24 miljonit rohkem riigikassasse sel aastal tänu seosele nafta hinnaga. Eesti Energia tõenäoliselt analoogselt või rohkemgi veel oma proportsioonidest tulevalt.

Mis Euroopa tasandil otsustatakse, ma ei oska öelda, kindlasti ei alahindaks rumalate otsuste tegemise võimet. Antud juhul küll Eesti valitsus seisis selle küsimuse eest, sest tegemist on selge maksuga ja seda proovitakse nimetada solidaarsuspanuseks. Põhiseaduse ja kõigega oleks see vastuolus, nõuaks Euroopas ühehäälsust ja nii edasi. Kogu see initsiatiiv – teed Euroopas energiapoliitikat, mis viib su probleemidesse ja siis maksustad neid väheseid, kes veel energiat toodavad. Rohkem kontraproduktiivne annab olla.

Ma arvan, et see on üleüldse ülimalt halb mõte ja lihtsalt selleks, et poliitikud oma vigu saaks kinni maksta otsivad nad võimalust kedagi maksustada. Ühtegi juurprobleemi see ei lahenda, pigem süvendab.

Aga võib muidugi aru saada sellest ahvatlusest maksustada neid, kes sellel raskel ajal on energiakriisis ikkagi oma kasuminumbreid mitmekordistanud. Aga räägime VKG ühest uuest suurprojektist – n-ö suurtehase projektist. Kui kaugele te sellega jõudnud olete? See peaks hakkama puiduväärindamisega tegelema?

Meie biotoodete tehase projekt, eriplaneering, mida me teeme, see liigub täpselt nii kiiresti nagu seadus lubab ehk aeglaselt. Siin läheb kõik plaanipäraselt, kogu see planeeringuprotsess.

Mida me teeme tegelikult, meie ettevalmistus selleks tootmiseks on tegelikult mitmetahulisem. Üks on eriplaneering, mida me hetkel teeme, aga teine on see, et me kõrvaldame ka need nõrkused, mis meil täna organisatsiooni struktuuris on. See on üks nendest muredest, mis Viru Keemia Grupiga kaasas käib tänases regulatiivses keskkonnas ehk finantseerimise küsimus. Me oleme tööstusettevõte, kelle põhitegevus on ikkagi fossiilsest toormest toote tootmine.

Ja pangad fossiilkütustele raha enam ei anna?

Põhimõtteliselt välistatud. Ja vähe sellest, et me ei saa õli tootmist finantseerida, me peame ennast restruktureerima ka ümber ja eraldama põlevkivivarad muudest varadest, et kui me tahaksime isegi kliimaneutraalsele ärile laenu võtta, siis täna me ei saaks ka isegi seda.

Ehk me teeme täna kahte asja: me restruktureerime ettevõtte, et me saaksime kliimaneutraalsetele projektidele, mille hulka ka biotooted kuuluvad, ja me tegeleme sellega, kuidas tagada finantseerimine põlevkiviõlile. Meil on vaja 25-30 miljonit eurot aastas n-ö pükste ülevalhoidmise investeeringut ja kui veel kapitaalremondid, siis need on kümnetesse miljonitesse.

Mida me täna teeme? Meil ei jäänud midagi muud üle, me näiteks teeme esinduse Šveitsi, et olla lähemal finantsturgudele, teha ennast tuttavaks välisinvestoritele, sest meil lihtsalt mingit muud varianti ei ole. Vähetuntud on ju see fakt, et Eesti Energia 500-miljonilised võlakirjad - kaks korda nad pole juba suutnud neid refinantseerida. Eesti riik võtab neljaprotsendilise intressiga laenu.

Rohepöördeni on ikkagi 30 aastat minna, meil on vaja oma äri ajada. Ja ausalt öeldes väga kummaline olukord - meil on inimesed Eestis, meil on varad Eestis, me maksame makse Eestis ja siis me peame tegelema mingi juriidikaga, et mingi esindatus teha jurisdiktsiooni, mis on kellelegi kolmandale finantsinstitutsioonile arusaadav. Aga ma natuke saan ka sellest aru, kui keegi täna ütleks, et investeeri minu tehasesse Dnepri kaldal, siis mõtled, et seal käib ju sõda, aga öeldakse, et ära muretse, see on ju Ukraina poole peal. Tegelikult kaugelt vaadates me oleme ikkagi 50 kilomeetri kaugusel Venemaa piirist, ei ole lihtne olukord tegelikult.

Keskkonnaminister Madis Kallas soovitas oktoobris VKG-l ehitada väiksem tehas, sest raiemahtusid on vaja vähendada. Võtsite siis soovitust kuulda?

Kindlasti mitte, sest tegelikult ka, kui me kohtusime keskkonnaministriga, siis ütlesime, et see tehas, mida me planeerime, on väikseim võimalik. Kui natuke ironiseerida, siis meil päris kogukonnatehaseid ei ole olemas.

Milliste raiemahtudega te arvestate selle tehase toimimiseks?

Kui ettevõte planeerib mingit tegevust, siis ta eeldab, et teatud loogikad on paigas. Et võrdselt vaadatakse majandust, keskkonnakaitset, sotsiaalmajanduslikku aspekti. Ja me vaatasime ka Eesti metsa - kui palju seda Eesti metsa siis on, kuidas seda peaks majandama, mis see loogiline on.

Andku mulle Tartu Ülikool andeks, aga Eesti parimad metsateadlased on Eesti Maaülikoolis, nad on kõik selle töö ära teinud. Põhimõtteliselt väga lihtsustatult öeldes, kui Eesti metsa majandada 100 aastat järjepanu ühtemoodi, siis oleks õige raiemaht 10,9, ütleme 11 miljonit.

Ökokatastroof tuleb siis, ütlevad teised teadlased.

Tänane metsa seisukord ütleb, et võiks raiuda 19 miljonit. Selge, et ühiskond ei ole sellega nõus ja seda on liiga palju.

Teadlased pole ka nõus.

Erinevad teadlased on erinevad. Aga, mis on minu meelest valikute küsimus, on see, kas minna selle pikaajalise keskmise peale kohe ja jätta mingi osa metsa mädanema või järk-järgult. See, mis puudutab, et kui keegi räägib, et teeks veel vähem kui see tase, mida meie ka võtsime arvesse tõenäoliselt, ei võtagi täna seda 19 miljonit, me ütleme ikkagi, et 100 aastat 10,9-11 miljonit võiks keskmine tase olla. Kui siit vähemaks minna, siis põhimõtteliselt, mida see tähendab, on see, et me enam ei vaata võrdselt majandust, keskkonnakaitset ja sotsiaalmajandust, vaid me ütleme, et mitmekesisuse aspekt on niivõrd palju olulisem, et me oleme nõus kandma lõivu majanduse ja sotsiaalmajanduse arvelt.

Seda vist praegu teadlased ütlevad, et kui me tahame seda Eesti unikaalset looduskeskkonda säilitada ja see on kadumisohus, kui meile jäävad metsade asemel puupargid ja kaob looduslik mitmekesisus, siis me just seda tegema peaks. Aga mida see teie ärile tähendaks, kui raiemahud alla 10 miljoni läheks?

Põhimõtteliselt, kui võetakse vastu poliitiline otsus ja meie jaoks on olulisem mitmekesisus ja ei ole oluline selle metsa majandamine...

Üheksa miljonit võib ka majandada ju.

Siis sellises keskkonnas sellist tehast ei tule. Keegi ei investeeri.

Ei tule?

Ei, absoluutselt mitte. Sest tegelikult, olgem ausad, detaile on palju, aga kogu regulatsioonidega on kogu see asi ju peapeale keeratud ja turg on ära solgitud. Mis on Eestis hästi, on see, et see palk või saematerjaliks sobilik puit, sellest tehakse väga korralikku materjali - saematerjal, mööbel, pika kasutusega puittooted, see on Eestis hästi arenenud. Küttepuit läheb muidugi küttepuiduks.

Küsimus, mis on paberipuu. Paberipuust peaks tootma tselluloosi, biotooteid. Eestis seda tootmist ei ole ja mida me teeme? Me teeme sellest pelletit ja me lihtsalt ekspordime. Pelletiga me aitame kolmandatel riikidel täita rohe-eesmärke, jättes ise puidu väärindamata, või me saadame lihtsalt Skandinaaviasse, kus on neid tehaseid igal pool ja kesklinnas. Meie jaoks oli olukord ja lähenemine äärmiselt lihtne - Eestis on 50 protsenti territooriumist kaetud metsaga, see keskmise paberipuidu väärindamine Eestis puudub ja kui Eestis majandada metsa väärindada ühetaoliselt 100 aastat järjepanu, siis 10,9-11 miljonit võiks see raiemaht olla ja selle sees on siis need numbrid. Ja me peame konkureerima pelletiga, kes saab dotatsioone Briti valitsuselt ja kellelt iganes, ja siis skandinaavlastega, kus on juba need tehased ehitatud.

Skandinaavlastega konkurentsi me ei karda, me teeme siin analoogse tehnoloogia. Mis puudutab kõikvõimalike dotatsioonide vastu konkureerimist, siis seda ei oska jälle ette ennustada

Täna avaldatud statistika järgi kukkus majandus kolmandas kvartalis 2,4 protsenti, inflatsioon on jätkuvalt väga kõrge. Kui rasked ajad meil teie toolilt vaadates ees seisavad?

Ei tahaks mingi väga põrgu eeskoja uudist öelda. Kindlasti läheb keerulisemaks. Kogu inflatsioon, kui palju ta majandusele mõjub - ta mõjub elanikkonnale ikkagi. Kõige haavatavamad inimesed, madala sissetulekuga inimesed saavad kõige rohkem pihta, sest fundamentaalsed vajadused tuleb katta.

Miks inflatsioon nii kõrge on? Ma vaatasin, et me üsna palju impordime sisse ja me ei kasuta ise oma tooret. Me toome toorme sisse ja toormete hinnad on maailmas kasvanud. Need vähesed toormed, mis meil on - põlevkivi ja puit -, siin oleme ise tõstnud neid toorme hindasid. See, et Eesti kütte- ja paberipuit on täna kaks korda kallim kui Soomes, ilmselgelt meile mõju avaldab ja sellepärast on inflatsioon ka Eestis kõrgem kui teistes riikides. Energia on veel siia otsa.

Etteheited, mis aeg-ajalt kõlavad, et valitsus ettevõtteid ka piisavalt ei toeta, meie konkurentsivõime rahvusvaheliselt kannatab - on need õigustatud teie hinnangul või mitte?

Ma ise olen parempoolne majanduspoliitika viljeleja, ma ei tahaks üldse rääkida, et keegi kedagi toetab. Küll aga on küsimus, nagu Covidi ajal, et kui sa oled ise tekitanud olukorra ja probleemi, siis sa pead pakkuma ka lahenduse. Ma arvan, et see energiakriis on meil mingis osas ikkagi enda tekitatud. See, et Eesti energia hind on kõrgem kui Soomes või Skandinaavias, siin peame ikkagi peeglisse vaatama. Siin me peame küll midagi tegema.

Seesama taastuvenergiatasu - millepärast see tasu on ikka veel kellegi arvel? Me võime öelda, et see ei vähenda elektri hinda, küll aga vähendab kulu. Nii et midagi peab tegema ja need võimalused on olemas. Aga kindlasti mitte külvata üle kõikvõimalike toetustega. Majanduse isereguleerimise osa peab selgelt jääma. See on kapitalismi üks osa ja edasiviiv jõud.