Eesti valitsus kiitis juba 2019. aasta detsembris heaks roheleppe peaeesmärgi: et meie majandus ja eluviis muutuks nii, et see aastaks 2050 ei tekitaks rohkem kasvuhoonegaasi kui suudab siduda. Detsembris 2020 kiitis valitsus heaks ettepaneku vähendada Euroopa Liidus kasvuhoonegaase juba 2030. aastaks 55 protsendi võrra. See võimaldas toonasel peaministril Euroopa Ülemkogul teiste liikmesriikidega ühistes eesmärkides kokku leppida.

Rohelepe viibki ellu seda kokkulepitut, millel on olnud Eesti kõigi viimaste aastate valitsuste toetus.

Selle jaoks on Euroopa Komisjon tulnud välja konkreetsete ettepanekutega erinevates sektorites, kuidas Euroopa majandust ümber kujundada nõnda, et see kasvaks edasi, aga ilma kliimat ja keskkonda kahjustamata; kuidas energiasüsteemi sel moel kiiremini taastuvenergiale üle viia; kuidas muuta energiatarbimine efektiivsemaks, ka hoonete renoveerimise kaudu; kuidas muuta transpordisüsteemi nii, et tarbiksime vähem kütust ja et tarbitav kütus saastaks vähem; kuidas kasutada kõiki ressursse, mis meil on, ka metsa, nii, et see oleks kasulik nii kliimale kui ka majandusele; kuidas muuta CO₂ kauplemissüsteemi nii, et see aitaks jätkuvalt saastet vähendada.

On muutusi, mille elluviimiseks  on vaja seadustes panna paika samasugune õiguslik raamistik kõigile turuosalejatele. Samal ajal on enamik suurtest Euroopa ja tegelikult kogu maailma ettevõtetest teinud juba palju muudatusi enda tegevuse rohestamisel, sest seda nõuavad neilt nii kliendid kui ka rahastajad.

Siingi on nii nagu elus ikka – edu saavutavad alati need, kes muutustega kiiremini kaasa lähevad ja neid eest veavad. Eesti oli oma ajast eest, kui otsustas 1990. aastate lõpus digiriiki arendama hakata. Me tegime midagi, mida teised ei olnud veel teinud ja see andis meile silmapaistva konkurentsieelise. See on tunduvalt kaasa aidanud Eesti digisektori tõusule, mis eelmisel aastal andis me majandusest üheksa protsenti ja mõnel aastal on toonud majanduskasvust pea poole.

Samamoodi saab Euroopa majandus kasu lõigata sellest, kui me aruka läbimõeldud poliitikaga kujundame ise need põhimõtted ja tehnoloogiad, mille järgi tulevikus terves maailmas asju aetakse.

Sõja aasta 2022 muutis Euroopas kõike, muutis täielikult ka arusaama energiasõltuvusest. Kui aasta tagasi sai EL oma gaasi ja nafta suures osas Venemaalt, siis nüüdseks on see lõppenud. Vene nafta on sanktsiooni all ja seda ei osteta. Vene gaasi tilgub Euroopasse vaid veidi, ülejäänu on asendatud mujalt toodud gaasi või teiste energiaallikatega, samuti on tarbimist vähendatud.

Selge on see, et selline kiire muutus on hinnad lakke ajanud, kuid selle peamiseks põhjuseks on siiski Venemaa manipuleeriv käitumine energiamüüjana. Kui oleksime suutnud Euroopas varem luua rohkem taastuvenergiavõimekusi, parandada varustuskindlust ja ühendada riikide energiavõrgud, oleks eelmise aasta hinnatõus palju väiksem olnud.

Seega, mitte rohepööre ei põhjusta inflatsiooni ja hinnatõusu, nagu mitmed poliitikud või ETV aastalõpusaade meile hambasse puhuvad, vaid põhjuseks on ennekõike see, et suur osa Euroopas tarbitavast energiast tuli Venemaalt ja meie enda paindlikkus energiaallikate asendamisel on madal. See on nüüdseks lõppenud. Üleminek oleks kindlasti olnud valutum ja odavam, kui me sellega varem pihta oleks hakanud.

Viimastel nädalatel on Eesti meedias palju kõlapinda tekitanud kaks Euroopa Liidu algatust: ETS2 ehk heitekaubandussüsteemi laiendamine transpordile ja hoonetele ning hoonete renoveerimise ettepanek.

Kauplemine saastekvootidega loodi selleks, et vähendada saastet elektritootmise- ja rasketööstussektoris ning seal ongi see 16 toimimisaasta jooksul kasvuhoonegaaside heidet 43 protsenti vähendanud. Sellele eduloole toetudes tegi Euroopa Komisjon 2021. aasta suvel ettepaneku laiendada kauplemissüsteemi ka hoonetele ja transpordile, sest need valdkonnad vajavad samuti hädasti tõuget säästlikumaks muutumisele.

Kõik head asjad ka iseenesest ei sünni. Transpordisektor toodab 25 protsenti Euroopa kasvuhoonegaasidest ja süsteemi muutmisega soovitakse suunata autotööstust puhtama kütuse kasutamise juurde ja motiveerida inimesi sõitma vähem saastavate autodega ja otsima alternatiivseid liikumisviise.

Jah, Eestis on suuresti hajaasustus ja paljud inimesed sõltuvad autost. Loomulikult ei oota keegi, et nad peaks kõik uued puhtamad autod ostma. Selleks tuleks rakendada ka toetavaid meetmed, näiteks arendada nõudepõhist ühistransporti ja muuta transpordisüsteem inimestele mugavamaks, toetada raskustes inimesi, et muuta nende autod biogaasi põhisele toimimisele.

Heitekaubanduse süsteemi laiendamine hoonetele puudutab Eesti elanikke vähem, kuna enamik elab kaugküttega majades ning see on juba osa heitekaubanduse süsteemist. Majade renoveerimine on vajalik selleks, et vähendada nii küttearveid (ehitised kasutavad 40 protsenti Euroopas tarbitavast energiast) kui ka nende mõju kliimale (36 protsenti Euroopa heitkogustest), samuti optimeerida energiakasutust, et mitte n-ö õhku kütta.

Sellepärast käiski Euroopa Komisjon 2021. aasta lõpus välja ettepanekud, kuidas kiirendada olemasolevate majade renoveerimist ning kohustuse, et alates 2030. aastast peavad kõik uued hooned olema heitevabad ja tarbima võimalikult vähe energiat. Hooned jäävad kasutusse pikaks ajaks ja nende renoveerimine on hea võimalus pikemas perspektiivis neile tehtud kulutusi kokku tõmmata.

Nagu kõik ettepanekud, vajab seegi nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide heakskiitu, Eesti esindajad osalevad kõigis aruteludes. Seal ollakse vaid poolel teel, liikmesriigid on kokku leppinud oma seisukohad, millega seatakse eramajadele mitmeid erandeid. Nüüd oodatakse Euroopa Parlamendi seisukohta, et nendega läbi rääkima hakata.

Eesti elanikest toetab rohepööret 60 protsenti. Kliimamuutuste mõju on juba jõudnud Euroopasse, ka Eestisse. Näeme, et vanaviisi edasi minna ei ole võimalik, me peame oma majandust muutma ja ajakohastama, et see oleks edukas ka tulevikus. Euroopa Liit on rohelepet kavandades ambitsioonikas, aga realistlik, ja Eestil on vaid võita sellest, kui olla osav kaasarääkija nende poliitikate kujundamisel.