"Kui ma ühel päeval tunnen, et enam ei julge kaameraga välja minna, siis lõpetan selle töö ära. Ükski kaader ei ole nii hea, et selle nimel surma saada. Nähtud õudusi ma endaga kaasas ei kanna, magada saan rahulikult," rääkis Heinmaa.

Tänavu novembris tunnustas Soome Viro-säätiö (Eesti fond) Ivar Heinmaad hindamatu panuse eest Soome-Eesti kultuurisillal Aino Kallase nimelise preemiaga.

Koostöö Soome TV-ga algas enam kui 30 aastat tagasi Riias, kui OMON ründas Läti siseministeeriumi. Miilitsa eriüksuse leekkuulide all said Heinmaa ja toimetaja Hannu Väisänen esimesed tuleristsed. Hiljem käisid nad korduvalt Tšetšeenia sõja ajal Groznõis. Väisänen oli juba vanem mees, kogenud välisreporter, olnud pikemalt ka Nairobis ja Ivarile justkui isa eest – õpetas, kuidas Soome televisioon töötab, mida seal teistmoodi tehakse kui Eestis, mida peetakse visuaalselt oluliseks.

Tere tulemast põrgusse!

Ivar Heinmaa jutustas saates, kuidas nad esimest korda Groznõisse sisenedes nägid linna piiril loosungit "Tere tulemast põrgusse!", kuidas seal põlesid puruks lastud gaasitorud, kuidas filmides tuli pidevalt asukohta vahetada, et Vene snaiprid sind ei avastaks; kuidas tänaval vedeles Vene sõdurite surnukehi – pooleldi põlenuid, pooleldi lagunenuid. Oli juhtumeid, kus Ivar lõpetas reporteri stand up'i filmimise, nad istusid kiiresti autosse, hakkasid sõitma ja mõnikümmend sekundit hiljem sai sama paik kaks raketitabamust. "Ometi tuli järgmisel hommikul uuele võttele minna. Hannu Väisäneni närvid ei pidanudki sellele vastu," lausus Heinmaa.

Teisele poole rindejoont enam ei pääse

"Kui ma seda naiste dokki tegin", viitas Heinmaa oma dokumentaalfilmile "Naised rindejoonel", 2021), "siis üritasin teisele poole rindejoont Donetskisse pääseda."

Tema idee oli leida Ukraina armeest filmi mõned naisvõitlejad, aga naised ka teiselt poolt, separatistide hulgast, kes neile vastu sõdivad. Ta kirjutas 2017. aastal Donetskisse, et akrediteeringut saada, aga seda ei võimaldatud.

"Ma teadsin, et Donbassi pressipealikuna töötab üks soome mees Janus Putkonen*, Bäckmani** käsilane. Kirjutasin talle soomekeelse meili, kes ma olen ja mida ma tahan. Sain üsna ruttu vastuse, et ta teab küll, kes ma olen ja mida ma olen teinud, aga nüüd on sõda ja me oleme kaeviku eri pooltel. Mina olen NATO, tema on Donbassi Rahvavabariik ja tema mind aidata ei saa. Kui tulevikus tuleb keegi reporter, kes kvalifitseerub, siis ma operaatorina pääsen sinna, muidu mitte," jutustas Heinmaa.

Putkonen teadis, et ta on aastaid YLE jaoks töötanud ja see telekanal on seal mustas listis.

Ivar Heinmaa usub, et ka tema on Venemaal mustas nimekirjas. Viimati käis ta Vene viisaga eelmisel aastal Peterburis, kui soomlased EM-il võistlesid. "Nüüd, kui on alanud sõda, nii kergelt ilmselt ei lähe," arvas ta.          

Kaadrid Butšast

Heinmaa kirjeldas, kuidas pärast Butša vabastamist Vene okupantidest korraldati bussitäitele välisajakirjanikele, filmi- ja teleoperaatoritele, juutuuberitele sõit laastatud ja anastatud linna.

Kui materjal oli üles võetud ja toimetusse saadetud, palus YLE uudisloo kaadrid piinatud ja moonutatud surnukehadest asendada leebematega. Kõike ei tohtivat uudistesaates näidata. Uudisloo reporter Antti Kuronen (Soomes aasta eurooplaseks 2022 valitud mees) vaidles vastu, et sõda ongi julm ja seda tuleb näidata. Lõpuks saavutati kokkulepe, et kaadris võis olla kas hukkunu põlenud käsi, jalg põlenud saapaga, aga mitte nägu ja pea.

"Minagi olen seda meelt," lisas Ivar Heinmaa, "et sõda tuleb kogu selle julmuses näidata. Sõnadest üksi on vähe".

Itaalia kuulsaim maffiaprokurör

Pärast kahte koroona-aastat on rindeoperaatoril tänavu jälle rohkem tööd olnud: "Aasta alguses filmisin YLE jaoks Pekingi taliolümpial suusaalasid, seejärel sain viis päeva kodus olla ja samal päeval, kui Ukrainas algas Venemaa uus invasioon, sõitsin Hondurasesse. Koju jõudes teadsin, et pean kohe Ukrainasse sõitma, hakkasin otsima, kuidas Kiievisse saada."

Heinmaa oli 55 päeva järjest Kiievis, vaid YLE toimetajad vahetusid aeg-ajalt.

Suvel filmis ta Inglismaal naiste jalgpalli EM-i kuni soomlannad mängisid, seejärel suundus uuesti Ukrainasse ja siis juba Itaaliasse. "Kogusime soomlaste "Ulkolinja" (YLE 1 saade "Välisliin") jaoks dokumentaalmaterjali Lõuna-Itaaliast, Calabriast, sealse N'dragetta-maffia tegevuspaigast. Õnnestus filmida Itaalia kõige kuulsamat maffiaprokuröri, kogu aeg viie relvastatud ihukaitsja valve all olevat meest. Ta ei saa kusagil vabalt ringi liikuda, isegi koos oma perega lõunal käia. Toimetaja sai küsimusele, kas sellel on mõtet, vastuseks, et keegi peab seda tööd tegema," rääkis ta tööst Itaalias.

Just "Ulkolinja" tarvis on Ivar Heinmaa üsna paljudes riikides filmimas käinud, kõnealust saadet saab kevadel YLE 1 kanalil näha.

Järgmisel nädalal on ta uuesti Ukrainas. Kas minnakse koos reporteriga esmalt Hersoni või otse rindele Ida-Ukrainas, on veel lahtine. "Kui saaks rindele, oleks jube hea," loodab Heinmaa.

Intervjuus Vikerraadiole avab Ivar Heinmaa seiku pikkadest tööaastatest, olukordadest, mis on nii julmad ja jubedad, et ta juba võttepaigal teadis: neid pole mõtet filmida, neid ei näidata mitte kunagi mitte kusagil.

"Kajalood", kus saatejuht Kaja Kärner vestleb Ivar Heinmaaga, on Vikerraadio eetris laupäeval kell 12.05.

Ivar Heinmaa (s. 1965), olnud operaator ETV-s 1987-1990, alates 1991 vabakutseline operaator-režissöör. Töö on teda viinud 139 riiki Aasias, Aafrikas,   Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ta on filminud kõiki viimase paarikümne aasta sõdu, regionaalseid konflikte ja looduskatastroofe. Teinud koostööd Šveitsi TV, Channel Four, BBC, CNN, ARTE, Spiegel TV, Rootsi, Norra, Taani ja Soome telekanalitega.

*Janus Putkonen (s. 1974) on Soome ajakirjanik, töötanud nn DONi-News meediaettevõttes Donetskis.

**Johan Bäckman (s. 1971) on Soome publitsist, tuntud venemeelse aktivistina (Eestist välja saadetud).