"Välisilm" vaatas sisse Hiina, Iraani ja Venemaa protestikultuuri

Foto: SCANPIX/EPA/MARK R. CRISTINO

Miks venelased tänavale ei tule kui Iraan ja Hiina mässavad? "Välisilm" vaatles kahe rahutu ja ühe pealtnäha üsna rahuliku ühiskonna valukohti.

Hiinas, uiguuride pealinnas Ürümqis puhkes novembri lõpus kortermajas tulekahju, mis nõudis 10 inimelu. Inimesi oleks saanud päästa, kui poleks olnud karme koroonapiiranguid, mille tõttu takistasid võimud inimeste väljapääsu.

Puhkesid protestid, mille fooni loojateks on Hiina eksperdi, Tallinna Ülikooli nooremteaduri Leslie Leino sõnul riiklikus meedias pärast kompartei kongressi ilmunud artiklid, et senise koroonapoliitikaga ei saa jätkata. Seda täiendasid majanduslangus ja tööpuuduse kasv.

Leino rääkis, et näiteks Shanghais või Foxconni tehaste protestides oli selgelt näha, et protestide taga olid grupid, mis suutsid organiseeruda ning tegemist ei olnud laiapõhjalise liikumisega.

"Mitte et inimesed oleksid üle linna kokku tulnud, vaid need olid just kogukonnad, kes olid seotud elamukvartalite või näiteks tehastega. Nad suutsid üksteisele sõnumeid saata ja läbi selle organiseeruda ja koos tänavale tulla," rääkis Leino.

Hiinas on valge värv leina sümbol ja alguses tähendas puhta paberilehe hoidmine kaastundeavaldust Ürümqis hukkunutele. Alles hiljem sai valgest paberist ühendav sümbol vabaduse järele, kuid mitte nii nagu Eestis ja ehk ka Euroopas laiemalt mõistetakse vabadusi.

Leino hinnangul on hiinlaste nõudmine seotud sooviga vabalt ringi liikuda, tööl ja koolis käia. Aga on veel olulisi ühiskondliku pinge tekitajaid.

"Kui jalgpalli MM-i tähelepanelikult vaadata, siis on näha hästi palju Hiina sponsoreid. See on platvorm, kus Hiina ettevõtted saavad hiinlastele reklaami teha. Hiinlased on naelutatud telerite ette ja nad nägid, mis maailmas toimub. Kõik on ilma maskideta ja naudivad vabadust, reisivad, kuhu tahavad," kirjeldas Leino.

Iraani proteste toetab noorte hirmu puudumine

Hiina regionaalvõimud hakkasidki koroonapiiranguid leevendama ning praegu pole märke, et režiim peaks oma võimu pärast kartma.

Võimuga vastasseisu taandumist ei paista Iraanis, kus jätkuvad protestid naiste peakatte kohustusliku kandmise vastu ja laiemalt naise koha üle ühiskonnas. Endise Eesti suursaadiku Iraanis Marin Mõttuse sõnul on põhjusteks normaalsuse soov ja hirmu puudumine noorte seas.

"Kui mind kutsuti paari aasta eest ühe festivali lõputseremooniale ja öeldi, et tule kindlasti, sest võib-olla näed Iraanis midagi enneolematut – laval laulab segakoor. Viimase minutini see võidi ära keelata, tohutud kokkulepped, et seda teha. See emotsioon, mida ma tundsin lavalt ja saalist, kui mehed ja naised laulsid koos, oli uskumatu. Kui nüüd mõelda, et see 17-aastane noor, kes on sotsiaalmeedia põlvkond – Iraanis on Instagram kättesaadav – ja kui sa oled kasvanud nähes, mis toimub maailmas ja kuidas su eakaaslased kõikjal maailmas elavad, saad täiskasvanuks ja pead rinda pistma selliste absurdsete asjadega," kirjeldas Mõttus.  

Erinevalt Hiinast, on Iraani protestijad otse välja öelnud vajaduse muuta režiimi. See on nõudnud üle 500 inimelu, vangistatud on juba kümneid tuhandeid. See näitab, et Iraani valitsejad ei ole valmis kompromissiks.

"Iraani režiim on väga hoolega jälginud kõiki protsesse, mis on 40 aasta jooksul toimunud ja mida võiks võrrelda. Esimene on islamirevolutsioon ja šahhi kukutamine, teisena Nõukogude Liidu lagunemine, Araabia Kevad. Mis järelduse saavad teha? Šahh Pahlavi, Gorbatšov ja Egiptuse president Mubarak kõik olid sellised, kes püüdsid mingil moel tulla vastu ja lepitada. Šahh esines vabandava telepöördumisega. Nad püüdsid reformida ja nad kõik kaotasid võimu," rääkis Mõttus.

Venemaal pole protestideks sütikut

1990. aastate vabanemise tuules üles kasvanud lääne põlvkond on praegu võimupositsioonidel. See kogemus kujundab nende suhtumist maailma, kuid teisalt on see ka justkui roosadeks prillideks, mis takistab mõistmast, et kõik rahvad ei pruugi tahta samasugust vabadust, sest ühiskondlik elukorraldus on teistsugune.

Eesti Välispoliitika Instituudi äsjase raporti üks peamisi järeldusi Ukraina sõjast on, et lääneriigid peaksid unustama lootuse Venemaa demokratiseerimisest. Arvestame, et venemaalaste kogemus 1990. aastatest on sootuks teistsugune ning tekkinud kaose järel on palju nõuda suurt protestilainet.

"Protestide puudumine Venemaal, killustatud ühiskonnas, sest Putini sõda ei puutu enamus inimestesse, on selgitatav kahe faktoriga. Esimene on kahtlemata hirm repressioonide ees. Kõik saavad aru, et see on repressiivne riik. Teine on demograafiline küsimus. Venemaa on vananeva elanikkonnaga riik, mis pole lihtsalt vana, vaid saab iga päevaga vanemaks. Sellistest inimestest on raske oodata sütikut, mille sarnast nägime Araabia kevade ajal," rääkis poliitikaanalüütik Konstantin Eggert.

Sõltumatu Meduza vahendatud uuringu põhjal toetab 55 protsenti vastanutest Venemaal rahuläbirääkimisi Ukrainaga. Juunis oli toetus 30 protsenti, seega kasv on olnud peaaegu kahekordne. Vastupidine vähenemine on olnud ka toetusel sõjale. Meelemuutuse põhjuseks on mobilisatsioon, mis inimesi meelt avaldama veel ei too.

Toimetaja: Barbara Oja

Allikas: "Välisilm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: