1993. aastal Jaanus Raidali asutatud Tuleviku Eesti Erakonnast välja kasvanud Iseseisvuspartei oleks järgmisel aastal saanud tähistada oma 30. sünnipäeva. Nii siiski ei lähe.

Erakonna viimane esimees Sven Sildnik (kirjanikunimega (:)kivisildnik – toim) ütles, et see on loogiline, kui erakond on alarahastatud ja alamehitatud. Sildniku sõnul kadus ühel hetkel lihtsalt initsiatiiv ning motivatsioon. Ta lausus, et erakonna lõpus olidki aktiivsemate liikmetena järele jäänud veel vaid kolmeliikmeline juhatus, kuhu lisaks temale kuulusid veel ka Martin Mets ja Martin Kummets. Seda hoolimata tõigast, et veel suve lõpul oli erakonnas 1771 liiget.

Sildnik ütles, et lõppkokkuvõttes sai erakonnale saatuslikuks tõsiasi, et puudus oma vaateid edastav meediaväljaanne, nagu EKRE Uued Uudised.

"Kirstunael tundub ikkagi olevat see. Ma arvan, et praegu põeb selle all ka Keskerakond. Kui sul ei ole meediaväljundit, siis annavad teised oma nägemuse asjast ja sinu nägemus jääb lihtsalt sinu oma pea raamidesse," ütles Iseseisvuspartei endine esimees.

Vello Leito, kes juhtis erakonda 2003-2004 ja 2005-2015, ütles, et Iseseisvuspartei lõpp oli ühelt poolt traagiline, kuid samas ka vältimatu.

"Liberaaldemokraatlikud jõud ei saa lubada riigis sellist parteid, millel oli niisugune programm. Nad ei saa lubada enda verivaenlasel edasi elada," ütles Leito.

Iseseisvuspartei tipptulemuseks jäi 1,3 protsenti häältest

Parlamenti Iseseisvusparteil pääseda ei õnnestunudki. Kõige edukamatel riigikogu valimistel 2003. aastal kogus erakond vaid 0,5 protsenti häältesaagist. Erakonna nimekirjas kandideeris siis 37 inimest, sealhulgas muusikud Peeter ja Piia Paemurru, Raul Sepper ning praegune Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimees Henry-David Varema. 

Iseseisvuspartei tipptulemuseks jääb 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised, mil üleriigiliselt koguti 1,3 protsenti häältest. Lisaks Sven Sildnikule ja erakonna toonasele esimehele Vello Leitole kandideerisid siis veel ka Hardo ja Õie-Mari Aasmäe, Juku-Kalle Raid, Merle Jääger ning Emil Rutiku.

Erakonna valimisprogrammis olid toona väited, et "tuleb koheselt lahkuda Euroopa Liidu käsundusalast, lõpetada lapsik vastandumine Venemaaga", "NATO ei kaitse Eestit, mitte kunagi" ning "pole olemas Ukraina konflikti, vaid on Oranž revolutsioon nr 2, mille alustas Euroopa Liit pärast seda kui Ukraina keeldus assotsiatsioonilepingu sõlmimisest Euroopa Liiduga" jne.

Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla sõnul huvituski toona erakonda juhtinud Vello Leito eeskätt geopoliitikast ning avaldas sellega seoses ka eriskummalisi seisukohti. Näiteks pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2014. aastal, enne 2015. aasta riigikogu valimisi.

"Kas nüüd Iseseisvuspartei tervikuna, aga vähemalt Vello Leito paistis siis olevat seda meelt, et geopoliitiliselt käitubki Venemaa nii, nagu ta peaks käituma. Ta ei laulnud nüüd suisa Venemaa agressioonile hosiannat, aga vähemalt kiitis selle vaikimisi heaks, et see oli nüüd õige samm," lausus Toomla.

Keemiapilved tõid mainekahju

Vello Leito ei ole ka nüüd oma vaateid muutnud. Endine poliitik nimetab end nüüd geopoliitilises sfääris tegutsevaks apoliitiliseks analüütikuks. Leito selgitas ajakirjanikule, kuidas ühinenud lääs on praegu pühendunud Venemaa hävitamisele, mis ei ole aga võimalik, sest Venemaa majanduslik ja sõjaline ülekaal on lihtsalt niivõrd suur.

Leito lausus, et Venemaa ei ole ka annekteerinud Hersoni, Zaporižžja, Donetski ja Luhanski oblasteid. "Mingist annekteerimist ei olnud, sest kohe kui 2014. aastal tehti Ukrainas riigipööre, algas räige etnotsiid Vene etnose vastu," ütles ta.

Sven Sildnik rääkis, et 2014. aasta tipptulemust oli erakonnal keeruline korrata. Osalt valimistel põhijõuks kujunenud Hardo Aasmäe ootamatu surma tõttu, osalt seetõttu, et aina enam inimesi ei olnud erakonna juhtimisega enam rahul ning tehti vigu.

Sildniku sõnul sai mainekujunduslikult erakonnale saatuslikuks ka 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisprogrammis peitunud lubadus uurida riiklikul tasemel keemiapilvede olemust. Ta lausus, et kuigi nüüd ta enam nii ei arva, tundus toona see täielik vandenõuteooria.

"Mõistlikud inimesed ütlesid siis, et kui te seda keemiapilvede asja ikkagi edasi ajate, siis te päris okeid tüübid ei ole. Ilmselt need keemiapilved oli minu jaoks kõige emotsionaalsem ja kõige kaootilisem asi, mis juhtus. See häiris väga paljusid, keda ma tean," lausus ta.

Euroopa Liidu vastane erakond oli omast ajast ees

Miks siis Iseseisvuspartei kunagi aga ikkagi riigikokku ei jõudnud? Rein Toomla rääkis, et praeguseks on Iseseisvuspartei varjutanud EKRE. Ka Sven Sildnik kandideerib kevadistel riigikogu valimistel just EKRE ridades, nagu ka 2004-2005 erakonda juhtinud Anti Poolamets. EKRE aseesimees Henn Põlluaaski kandideeris oma esimestel riigikogu valimistel 2007. aastal just Iseseisvuspartei ridades. 

Vello Leito sõnul tahtis 2003. aastal Iseseisvusparteiga liituda ka endine EKRE esimees Mart Helme, kuid teda ei võetud vastu, sest tema seisukohad olid erakonna jaoks liialt ümmargused.

Enne EKRE tulekut jäi Iseseisvuspartei kidur sooritus endise esimehe Anti Poolametsa sõnul aga lihtsalt tõsiasja taha, et erakonna vaated olid omast ajast ees. Näiteks Euroopa Liidule vastu seistes.  

"Tollal oli veel liiga vara. Me nägime, et alles kümme aastat hiljem tekkis euroskeptilisele erakonnale (EKRE-le - toim) koht ning ka liitujaid hakkas siis rohkem tulema. Eks see ole ju paradoks, kui rahvahääletusel hääletas kolmandik Euroopa Liiduga liitumise vastu, aga kogu parlamendis on vaid üks saadik ja seegi reformierakondlane Igor Gräzin, kes hääletas Lissaboni lepingu vastu," lausus Poolamets.

Poolametsa sõnul peitus just Euroopa Liidu vastasuses ka Iseseisvuspartei suurim väärtus. "See läheb ajaloo annaalidesse, et oli olemas keegi, kes nägi ette seda, mis hakkab juhtuma," selgitas ta.

"Mina olen korduvalt öelnud, et ainult Iseseisvuspartei programmist lähtudes, oleks Eestil olnud võimalik ellu jääda," ütles ka Vello Leito. Leito täpsustas, et praegu on Eesti vaid Euroopa Liidu liiduvabariik.

Väikeerakonnad peegeldavad ühiskonna tahet poliitikas kaasa mõtelda

Tartu Ülikooli politoloog Rein Toomla sõnul ei ole sellest õigupoolest midagi hullu, kui erakond riigikokku ei pääse. Ta lausus, et väikeerakondade olemasolu peegeldab ühiskonna laiemat valmisolekut poliitikasse panustada ning teha seda teistmoodi kui seda on teinud suured ja väljakujunenud erakonnad.

"Alati leidub selliseid inimesi, kes arvavad, et need suured erakonnad on natuke kivistunud ja stagneerunud ja neile peaks andma teatud tõuke. Selle tõuke andjaks nähakse siis mingisuguse väiksema erakonna loomist," selgitas Toomla.

Toomla lausus, et kui mõnel väikeerakonnal õnnestubki riigikokku pääseda, siis kannustab see ka teisi poliitikaga tegelema. Ta tõi näitena rohelised ja Vabaerakonna, kes olid riigikogus veel kümmekond aastat tagasi.

"Nähakse, et kuskil mingis valdkonnas on midagi sellist, millega ei saa nõus olla ja millega ei ole nõus ehk ka laiem publik. Siis arvataksegi, et teeme selle probleemi lahendamiseks uue erakonna, proovime saada riigikogusse ja parandame seal siis seadusandliku tegevuse tulemusena selle vea ära. See on täiesti tervitatav ja loomulik poliitiline protsess," ütles ta.

Toomlal tuli seoses Iseseisvusparteiga meelde veel ka üks värvikas seik seoses erakonna endise esimehe Vello Leitoga: "Ütelus, mis mul meelde tuleb on see, et kui Iseseisvuspartei põrus valimistel, siis Leito kommenteeris seda nii, et Eesti rahvas ei taha iseseisvust, kuna nad ei valinud iseseisvusparteid."

Eesti Iseseisvuspartei kustutamine äriregistrist tähendab, et Eestis on nüüd ametlikult järel 12 erakonda. Lisaks riigikogus esindatud erakondadele pürgivad võimule veel ka Eesti 200, Parempoolsed, Eestimaa Rohelised, Tulevikuerakond, Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu ja Rahva Ühtsuse Erakond (likvideerimisel).